7. “Kaotused ja leidmised. 1854. Julie Hageni pöördeline aasta kirjades”

Ei ole just tavapärane, et ma kirjutan sedalaadi raamatust. Ka veebist ei leia ju suurt midagi. Ometi võtan sedagi raamatuna ja tahan kirja panna. Nimelt käisin sel nädalal üle pika aja kunstimuuseumis, kuna juba tükk aega on üleval “Eesti esimese naiskunstniku” näitus ehk Julie Hagen-Schwarzi näitus Tartu Kunstimuuseumis. Jõudsin muidugi arusaamisele, et ma pole ikka päris kunstinäitusel käija. Vaadates neid pilte raamatust nt või veebist, tunduvad need palju ilusamad (see on imelik, ma mõistan). Lisaks ei meeldi mulle see saalis ringikäimine ja järjest vaatamine, eriti olukorras kus keegi võib sind jälgida (kaaskülastaja, valvuritädi või piletimüüja valvekaamerast). Mulle meeldivad ruumid, kujundus – see on huvitav. Ilmselt oleks huvitav näha maale mingis interjööris, ükshaaval. Kes teab.

Autoportree 1855

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seintel oli piltide vahel ka Julie Hageni, hilisema Hagen-Schwarzi elulooliste andmete kohta ka jutte. Ühes saalis, kus nägime Itaalia maastikke, oli jutt sellest, kuidas kunstnik elas Roomas kunstnike koloonias Villa Maltas ning kihlus seal Saksamaalt pärit kunstniku Gilliga. Sealt selgus ka, et isa katkestas suhtlemise tütrega kaheks aastaks, kuna talle ei istunud taoline porduelu. Julie palus emal salaja saata oma sünnitunnistus jms ning taotleda passi, et reisida Saksamaale oma sugulasi (venda-õde) külastama, kuid isa keelas selle ära (ema Johanna oli päris Saksamaalt, kuhu ta pärast abielllumist enam kunagi tagasi ei läinudki, isegi külla mitte). Järgmises saalis aga lugesin, et õe ootamatu surm viis ka Julie kodumaale, kus ta abiellus õe endise mehe

Autoportree enne 1870ndat

Autoportree enne 1870ndat

Ludwig Schwarziga (hilisem tähetorni juht ja TÜ teadlane) – ja see fakt jäi mind häirima. Ma ei saanud sellest aru. Näitus on Eesti esimesest naiskunstnikust, kõlab lausa, et vabadus ja mingi emantsipeerumine, kuid siis hülgaks justkui oma armastuse, tuleb tagasi koju ja võtab lahkunud õe mehe?

Seetõttu ostsin ka lühikese raamatu, kus on Julie Hageni kirjavahetus nendel keerulistel aastatel (põhiliselt tõesti 1854. aastal) nii ema, isa kui Ludwig Schwarziga, lõpus ka pikk kiri oma endiselt õpetajalt Moritz Rugendaselt. Ma tahtsin aru saada, kuidas siis asjalood olid.

Ja mis ma teada sain? Saingi teada, et Julie oli Roomas, armunud Gillisse, tehes oma kunsti, elatades end oma kunstist. Tüli isaga vaevas teda väga. Seetõttu kirjutas ta muuhulgas ka õele ja Ludwigile (mul on tunne, et kiri adresseeriti mehele, kuigi oli mõeldud mõlemale), et nad aitaksid isa mõjutada või andes teada, kui muserdunud on Julie isa sellisest käitumisest. Mida ta toona ei tea? Ta ei tea, et õde Emilie sõidab Peterburist, kus mees töötab, raseda ja haigena koju Tartusse, haigestub tõsiselt (mh valed ravimeetodid nii Peterburis kui Tartus) ja sureb. Siia vahele võib lugeda isa August Matthias Hageni kirjavahetust Peterburis viibiva väimehega, kus ta annab teada esiteks nurisünnitusest, teiseks oma tütre ja väimehe naise surmast.

Õe surm kiirustab Julie’d tagant kodumaale minema (kardab, et ei lasta tagasi), pere juures viibima. Seal kohtuvad nad põgusalt ka Ludwigiga, kellega neid seob juba varasem tutvus (Ludwig oli üliõpilasena nende majas tuba üürinud, mingi oletuse kohaselt olid õed rivaalid ja Julie taandus, kolides välismaale õppima). Kogu kirjavahetus, mis pärast õe surma Julie Eestis viibides Ludwigiga peetakse on kahe hea sõbra kirjavahetus, üksteise julgustamine ja toetamine. Tegelikult oli ka Juliel kavatsus sõita Peterburgi “et otsida kontakte Kunstide Akadeemiaga (akadeemilise kraadi omandamiseks) ja keisrikojaga” (tõlge eesti keelde Epp Preem, lk. 49), seega jõuab ta veel enne Ludwigi lahkumist Siberi ekspeditsioonile sinna sõita, kus Ludwig neid vastu võtab (üks vend on kaasas). Pärast nende sealset kohtumist (ja vahepealset kirjavahetust) avaldab Ludwig talle armastust ja palub ta kätt. Julie on õnnelik ja nõus.

Mis mind häiris? Mind häirisid kirjavahetuse kokkuseadja Christin Conradi kommentaarid. Vahepealsed selgitused. Mitte kõik – aga see osa, mis viitas sellele, et 19. sajandil oligi see kurameerimise viis – kirjutati kirju ja liiguti edasi samm-sammult ja et Ludwig hakkas oma naise matmise päeval otsekohe Julie’d taga ajama. Ma ei tea, võib-olla on tema käsutuses rohkem kirju, aga minule tundub, et tegemist on hea ja sooja sõprusega varasemast – kaks inimest, kes seisid Emiliele väga lähedal, suhtlevad kirja teel ja on teineteisele leinas ja raskustes toeks. Nimelt on Julie kahevahel, kuna Gilli ei sobi isale ja ta ise samuti ei tea, kas on nõus tooma oma elu abielunaisena ohvriks oma kunstile. (Isa oli Gillilt nõudnud mh, et Juliel peab tingimata alles jääma ka oma endine perekonnanimi, st Hagen). Toonased arusaamad aga on sellised, et kui keegi juba abiellub, võib karjääriga, Julie puhul kunstiga hüvasti jätta. Ludwig on minu hinnangul väga mõistev sõber, kes kirjutab ja julgustab Julied – et ta peaks mõtlema ja otsuse langetama, et mingid muud asjaolud ei tohiks teda takistada. Ma ei näe nendest kirjades mingit flirti peale selle, et nad on üksteisele armsad kui sugulased. Mõlemal on kaotusvalu, mõlemad leiavad teineteise kirjadest lohutust.

Siberi maastik, Julie Hagen-Schwarz

Seega ma isegi soovitan selle kirjavahetusega tutvuda (originaalis välja antud 2011, eesti keeles 2013). Muuhulgas on ju ka Vanemuise suveetendus “Julie ja tähed” temast (küll peale abiellumist ja kolme aastat Siberis).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s