9. Jukka Viikilä “Akvarellid Engeli linnast”

Tegelikult nägin seda raamatut kuskil enne juba, aga teadsin, et enda nimekiri on nii pikk, et see raamat veel sisse ei lähe. Siis aga märkasin fb-s raamatuklubi üritust ja lugesin kohe igaks juhuks läbi (mitte et ma kindel raamatukluppi mineja oleks). Sest lugemine on kiire – hõredas kirjas ja paljude vahedega kuskil 200 lk.

Tegemist on Finlandia kirjanduspreemia laureaadiga 2016 ja eesti keelde on raamatu tõlkinud Kai Aareleid – seega igatpidi kvaliteetne väljaanne. Lisada siia juurde veel pärisraamatute (vs digiraamatute) lugejatele see kaunis raamatukaas (mis mind ennast lugema kutsus) – igal juhul elamus (kaanepildi autoriõigused kuuluvad Soome arhitektuurimuuseumile, aga raamatu on kujundanud OÜ Vanatühik, seega mine tea, kui palju siin on pilti ja kui palju kujundust). Igal juhul on Engel (raamatu fiktiivne autor) ise vabadel hetkedel käinud linna akvarellidega visandamas.

Raamatu kokkuvõte kõlab:

«Akvarellid Engeli linnast» on Helsingi linnaarhitekti Johan Carl Ludvig Engeli fiktiivne päevaraamat aastatest 1816‒1840. Revalis ja Turus karjääri alustanud sakslane näib aimavat vastuseid keisri soovidele. Tema pliiats paneb paberile ampiirstiilis linnakeskuse: senatihoone, ülikooli, selle raamatukogu ja valendavasse kõrgusesse pürgiva toomkiriku. Arhitekti päeviku sissekannetes kangastuvad üksteise järel hooned ja tänavatevõrk, millest tuntakse Helsingit ka täna.
Ainult kuus aastat, lubas Engel oma naisele Charlottele. Kumbki ei osanud aimata, et Helsingist saab arhitekti elutöö. Ja kõigel on oma hind.

See ütleb üldjoontes kõik. Päevikusissekanded ei ole kuigi tihedad, seega mingit väga konkreetset elukäiku siit välja ei loe, pigem mõtteid, arvamusi, tundeid. Üks põhilisemaid on see, kuidas tema kui arhitekt näeb oma loomingut sellisena enese ees kerkimas. Mis on arhitekti põhiline eesmärk – täiustada oma loomingut sellise kraadini, et hoonest kaob isiklik käekiri ja jääb puhas kunst, arhitektuur (ja puhtad vormid ilmselt – nagu need tema hooned, eeskätt Aleksandri kirik, Helsingi klassitsistlikus kesklinnas on). See on kuidagi ülev mõte – sama lugesin/vaatasin ka eelmisel nädalal kuskilt Arvo Pärdi kohta (ilmselt Missa Syllabica kontserdi kavalehelt) – et need teosed, mille alla on autoriks kirjutatud “anonymus”, pakkusid veel kõige rohkem huvi ja et tahaks isegi oma teostele alla kirjutada “anonymus”, et jääks muusika, mitte nimi. Seega kirjutab Fiktiivne Engel oma päevikuski:

Kirikuehitaja esimene ja kõige tähtsam tarkus. Joonista* kirik nii, et sinna jääb rohkem vaikust kui ehitusmaterjali. (lk. 66)

Engeli naine sureb. Ja kuigi ta täpselt ei tea, kelle jaoks ta oma öiseid märkmeid ja päevaraamatut kirjutab, hakkab talle mingil hetkel tunduma, et need on ta tütrele, Emeliele. Nimepidi mainib ta ka Peterburis surnud last Carl Eduardi. Hiljem sünnib neile ilmselt lapsi veel juurde, kuna jutt on vahel “poistest”, aga neid ei mainita enam kunagi nimedega – lihtsalt teadmine, et pojad tuleb koolitada ja üles kasvatada. Emilie aga on ka lugeja ja teda on õpetanud ema, Charlotte. Juhtub aga nii, et lõpuks sureb ka Emelie. (Kuidas, mis asjaoludel, ei tule naise ega tütre puhul jutuks. Vaid see süütunne, kas see kõik ei juhtunud selle külma ja kõleda maa tõttu, kuhu ta lubas tulla vaid 6-ks aastaks, aga kuhu ta jäi nii pikaks, ehitades üles uue linnatuuma. Ajal, mil Soome oli äsja liidetud Vene keisririigiga ja pealinna kavandati pealinna ületoomist Rootsist kaugemale ja Venemaale lähemale – Turust/Åbost Helsingisse. Ja kui Åbo tulekahju tõttu koliti 1928. aastal Helsingisse ka ülikool. Mingite väikeste fragmentidega püüab kirjanik edasi anda toonast kesklinna ja inimesi.

Stiil on kuidagi hõrk. (Rohkem vaikust kui ehitusmaterjali, eksole). Ma tean, olen seda mitme teise raamatu puhul kasutanud, mäletatavasti just Haahtela. Engeli raamatu puhul võib tegemist olla stiili ja kujunduse koosmõjuga. (Oleks kogu see tekst pressitud vanal, tõepoolest VANAL heal kombel Loomingu Raamatukogusse tihedas kirjas, nt. nagu kunagi Siddharta, oleks tegemist vaevu 50-leheküljelise teosega ja ma ei tea üldse, mis mulje siis veel oleks. Jah, mina ei lähe veel niipea e-raamatutele üle… 🙂 )

Kai Aareleid tutvustab üsna pikalt ja põhjalikult Loomingus. Mh kirjutab ta:

Raamatu-Engel on peaaegu täiuslikult ehitatud tegelane, kuid sellel täiuslikkusel pole niivõrd pistmist psühholoogilise usutavusega, kuivõrd tema tajude ja tema meele liigutuste usutavusega. Olgu või see, kuidas Engel tunnetab ruumi, värve, helisid, muusikat. Ta vaatab külmal talvehommikul kodumaja ukselt aeda ja näeb „pakase avarat saali”, „väikesi miniatuure lumel”. „Talvepäike­se terav nuga” lõikab mõtted lahku ja „valgustab neid läbi ja lõhki nagu seinteta tubasid”. Engel tahab valget kirikut, mis peaaegu kaob lumesajusse — või udusse — ja ilmub siis nähtavale teravamalt kui eales: võõramaalase silme ette ilmuv lumivalge kirik oleks kui kaua peavalu valmistanud mure lahendus…

Tsitaate tahaks üsna palju välja kirjutada, aga need puudutavad tihtipeale kas linna, ilma või soomlasi ja pean ütlema, et just selliste raamatute järgi tundub, et oleme nendega ikka väga sarnased (ja erineme märkimisväärselt samal laiuskraadil elavatest rootslastest ja norrakatest). Engeli kui Berliinist tulnud saksa arhitekti jaoks on ju ilm ja inimesed kõige suurem kontrast. Seda enam, et ta saabub Peterburist, kus oli pisut rohkem kultuuri.

Mida öelda selle linna, Helsingi, minu uue eluülesande kohta? Pean vastama küsivatele kirjadele. See on hõredalt asustatud kaljune neem ulgumere saarestikus. Läänemere leidmata pärl, mis on enamjaolt raskesti läbitav mägi. Kui laevad selle kividel karile jooksevad, ei torma elanikud mitte rüüstama, vaid minemapääsemise lootuses küüti paluma. (lk. 21)

Helsingi on nii tuuline linn, et sigarisuitsetamise asemel on mõistlikum kasutada nuusktubakat. Vastu tuleb mehi, kes on lasknud tuulel mütsid lõplikult merre puhuda. Armastajad käivad rannas jalutamas, siis saab rääkida nii, et teine ei kuule ja kõik sõnad on kõrvadele meeldivad. Ainult et kõrvad jäävad haigeks.

[…] Iseäranis soomlased paistavad lausa mõnu tundvat tuulest, mille käes saab olla millegi suurema meelevallas, ilma et tarvitseks kohtuda teise inimesega. Neil on vaja vihurit, sest nad on üksteise suhtes nii nõudlikud. Minule on vastutulija tihtipeale ükskõikne kaabukergitus. (lk. 25)

Pimedus jõudis saabuda üheainsa mõtte jooksul. Soome on maa, kus lapsed mängivad pimedas. (lk. 80)

Kuivõrd inimesed on niivõrd vastuvõtlikud ilmastikumuutustele ja mõjutatud neljast aastaajast, ei julge Engel isegi lustikäike planeerida – kes teab, äkki siis polegi lustituju.

Meeleolud on nagu ilmaolud. Need tulevad ja lähevad millestki hoolimata. Eile öösel olin tunnistajaks rekordiliselt kiirele meeleolude vaheldumisele. Ühel hetkel olin nii uhke linnaehitajaks saamise üle, et pidin üles tõusma ja klaasi piima jooma. Kohe pärast seda langesin süngemast süngemasse meeleheitesse. […] Mõnele, näiteks kindralkuberner Steinheilile tundub paha tuju olevat soojendav ja tõmbetuulte eest kaitsev kalevine kuub. Olen ka ise selle tihti peale tõmmanud. (lk. 35)

Või kui ta räägib oma erinevatest sõpradest, siis tunnistab, et sakslastest sõbrad on vast kõige “paremad”, kuna nendega olles saab olla selline nagu sa oled.

On muidugi selge, et me ei kurna üksteist asjatute muredega. Probleemist räägitakse õigupoolest alles siis, kui see on lahendatud. Siis on lool algus, keskpaik ja lõpp, ja see õpetab ja lahutab meelt, nii nagu õhtusel koosviibimisel sobilik. (lk. 62)

Mh mainib kohtumisi oma sakslasest sõbra Paciusega, muusikuga… Mõlemad võõramaa mehed, ometi andnud Soomele sellise panuse. Mõtteteri on teisigi:

Teinekord mõtlen, ja siis olen juba peaaegu uinumas, kui kummaline tellija sellel linnal ikka on: armastus. Seejärel imestan, kust mulle selline asi pähe tuli. Äkki sellest, et mul on vabadus ehitada see linn nii, nagu tahan. Kui palju linnu on lõpuks sündinud sellisest vabadusest? Kui mitu muud asja maailmas? (lk. 66)

Mingil hetkel saab temast ametlik intendandikontori juhataja, mis tähendab umbes Soome ehitusvalitsuse peameest. Kuna ta hakkab ka endale Helsingi kesklinna Bulevardi tänavale maja ehitama, rajab ta ka “Helsingi esimese aia” maja juurde, kuna teda võluvad lilled.

Aiakrundi kõrval olevale maalapile olen joonistanud* oma perele maja. Tagasihoidlik see just ei ole. Arhitekt võib elada tagasihoidlikult, aga ametnikul on vaja hiilgust. Sellega korvatakse seesmise hiilguse puudumist. Maja varjus ja lillede keskel piipu popsides mõtlen, et olen teinud lepingu topelthiilgusele: olen ühtaegu arhitekt ja ametnik, iseenda valitseja ja alam ning kasutan veel mõlema hüvesid ja vabadusi. (lk. 112)

Lõpetuseks suitsetamise kohta. Nimelt tuleb parun Rosenkampffiga jutuks kaalutlemine, mis ei tohiks paruni meelest lasta inimest tegelikus elus segada.

Siis oletas ta, et ma olen üks neid inimesi, kes peavad alati keerulises olukorras suitsupausi. Seda oskas ta öelda südamlikult ja austusega. Ta tõusis oma kohalt, tuli minu juurde ja pigistas mu õlga. “See ei ole õige suitsetamine.” (lk. 177)

* (Rootsi keeles kasutatakse majade projekteerimise kohta sama sõna mis joonistamise kohta: rita. Ma soome keelt kahjuks ei tea. Kas on sama? Ega tegelikult ei häiri, et siin kontekstis on kasutatud “joonistamise” sõna. Ongi kuidagi vanamoelisem. Lihtsalt pakuks huvi).

Veel ei ole sellest raamatust veebis kuigi palju kirjutatud, ehk lisan linke hiljem. Mõned tutvustavad uudised seevastu on:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s