10. Mikael Parkvall “Lagom finns bara i Sverige och andra myter om språk”

Igal aastal saadetakse Rootsist üks raamat. Lihtsalt on kuidagi nii, et kui saadetakse, siis on juba endal olemas ja lugemisega pole kiiret, lisaks midagi, mille kohta pole midagi kuulnud ja pole tekkinud huvi, võib-olla on midagi põnevamat ees ka. See raamat ilmus juba 2009 ja pocket’is 2013 (ilmselt toona ka saadeti, seega ca 4 aastat tagasi – aasta lõpu poole). Kui ma nüüd seda teist Lagomi raamatut lugesin, otsisin selle ka välja, et veenduda, et tegemist ei ole sama raamatuga originaalis. Õnneks ei olnud.

Kuna raamatukogus juba üks raamat jäi nädalavahetusel mind ootama, ei hakanud mingit uut pikk vahele lugema ja alustasin selle sirvimist. Oi, osutus päris naljakaks ja lugesin nüüd läbi. Mikael Parkvall võtab ette erinevad levinud keeli puudutavad väited, mida räägitakse (toob välja ajalehetsitaate) ja lükkab need müüdid ümber. Kuna ta on keeleteadlane ja besserwisser. Tegelikult viskab ta ise ka selle üle teinekord nalja ja tunnistab, et iga kord poleks ehk mõtet juuksekarva lõhki ajada. Sellest sünnibki see targutajalik ja humoorikas, kohati eneseirooniline teos. (Kohati ajab selline targutamine tõtt-öelda isegi pisut närvi ja kohati ei ole ta väited minu jaoks veenvad. Mh keelehoolde ja keelekorralduse poole pealt – eestlasena leian, et pole võimalik lasta igaühel kirjutada nii, nagu heaks arvab, kuna siis tekiksid ikkagi “kõrgstiil” ja “matside stiil” – umbes, et ainult mõned oskavad päris õigesti ja teisi peetakse seetõttu kohe alamaks klassiks, kui ei oska. Keelesnoobina ütlen, et sedasi tihtipeale ongi – valedes kohades suuremaid vigu nähes ei saa midagi prata, kui tekib eelarvamus. Ahjaa, sellest kirjutas ju ka Mihkel Raud oma eneseabiraamatus – õppige kindlasti kirjutama. Nii tööotsijast kui teenust või kaupa müüvast ettevõttest jääb parem mulje, kui saabunud kiri on keeleliselt korrektne).

Nojah, mislaadi müüte ta siis purustab? Esiteks muidugi pealkirjas sisalduva – sõna “Lagom” on olemas ainult rootsi keeles. Nojah, õnneks on tal juba kirjutamise hetkel nii palju eestlasi ümber olnud, et ka eesti keele näide tuuakse ära. Samuti see, et arvamus, kust see sõna pärineb – et viikingid istusid lõkketule ümber ja toop käis käest kätte ringi, laget om – on keeleajalooline müüt. Kuna see tuleb lihtsalt sõnast seaduslag. -om lõpp tähendab umbes seda vormi, mis meil veel alles “Elagu!” vormis – esimese isiku mitmuse … jah, mis iganes see kääne oligi. Nii et ca “tehkem seaduse järgi”. Nuuks, eksole – kena võrdõiguslikkuse ja sõbralikkuse printsiip saab kohe hoobi ja tähendab hoopis seaduskuulekust.

Siis ärritab teda, kui keegi ajakirjanduses väidab, et X tähendab “tegelikult” Y-t. Need väited on sellised, et keegi võtab mingi sõna ja mainib selle ajaloolist tähendust, väites, et “tegelikult” tähendab see ju seda. Mis kirjanikul harja punaseks ajab, on väide “tegelikult”, kuna tihtipeale on tõepoolest tegemist sõna ajaloolise tähendusega (vahetevahel ka mitte), aga TEGELIKULT on sõna tähendus ju siiski ajas muutunud ja tähendab nüüd siiski seda, mida tähendab. Näiteks tulevat sõna laupäev (lördag) sõnast lögaredag ehk pesupäev, see päev, kui ennast pestakse. Kirjanik toob selle näite sellepärast, et näitlikustada – ei saa kuidagi väita, et “tegelikult” tähendab laupäev pesupäeva, mis muudaks näiteks absurdseks ka ühe laulu sõnad, kus räägitakse “Lördag hela veckan” – ilmselt ei olnud laulu autori “tegelik” mõte siiski viidata, et kogu nädal kestab enda pesemine. Või kui keegi väidab, et “Finland heter egentligen Suomi” (kuidas Soome nimetus TEGELIKULT kõlab), unustatakse ära teine ametlik rahvus(vähemus), rootslased. Sealt muidugi ka järgmine müüt, mis on üsna levinud – soomerootslastele öeldakse Rootsis tihtipeale, et nad räägivad päris head rootsi keelt. Rootslasele on arusaamatu, et see on nende emakeel, nad räägivadki seda hästi, lihtsalt nende hääldusreeglid on pisut erinevad, kohati ka sõnavara ja harvem morfoloogia.

Siis targutab ta ka nende väidete kallal, et “rootsi keel on üks väike keel” ja “inglise keelest saavad ju kõik aru“. Seda rootsi keele väiksuse juttu olen ma ise ka kuulnud – muidugimõiste võrreldaksegi läänemaailma suurte keeltega nagu inglise, prantsuse, hispaania, portugali ja saksa. Lisagem siia juurde veel mandariin ja urdu jms, ongi rootsi keel väike. Eestist vaadates tundub, et pole põhjust nii arvata – meil pole miljonitki (kuigi jah, raamatu autor arvestab muidugi ka kõikide väljamaal elavate rootslastega/meie puhul siis eestlastega ka), neil on elanikke 10 miljonit (ja kuna 20 aastat tagasi minu õpingute ajal oli 8 miljonit, siis ma eeldan, et keelt emakeelena kõnelejaid on Rootsis endas sinnakanti pigem). Parkvall aga läheb muidugimõista kaugele, rääkides kõikidest keeltest maailmas ning viidates, et on palju (kui mitte üle poole), mida pole kunagi kirjutatudki ja selles kontekstis on rootsi keel ikkagi maailmas suurimate keelte seas.

Nalja hakkas tegema see inglise keele peatükk – tõepoolest on ju rootslased tuntud oma hea inglise keele oskuse poolest (mingid uuringudki on näidanud) ja ühtlasi on nad seisukohal, et enamasti õpivad inimesed võõrkeelena ära just inglise keele. Tjah, eks ta ikkagi siin läänemaailmas ringi liikudes paljudes maades nii ongi. Aga kaugeltki mitte kõigis! Ja kui enamasti öeldakse, et okei, Prantsusmaal ei oska nad muidugi inglise keelt, siis arvud räägivad, et pigem osatakse inglise keelt Prantsusmaal kui Hispaanias näiteks. Nalja tegi aga see, et kui rootslane kohtub väljamaalasega ja see ei räägi inglise keelt, siis on rootslane vaat et pahane, et kuidas siis nii – on ju küll väljamaalane, aga Välismaa Keelt ei oskagi! Isegi kui valjemini rääkida :).

Teine müüt ongi see, mis on keel ja mis on dialekt või murre. Eks need piirid on ju teadagi hägused – võro kiil ja seto kiil on meil ju murded? Või on eraldi keeled? Oleks riigipiir vahel, küllap oleks juba uus keel. Prantsuse, itaalia, hispaania, portugali ja rumeenia keel on ju… no ausalt öeldes on needki ladina keele murded? Või pole? Enamjaolt oleme harjunud keeleks pidama vist seda, mida pannakse kirja normeeritud keeles. Seetõttu pole harvad need juhtumid, kui viidatakse mõnele “Aafrika dialektile” – tegemist võib olla väga suure ja vana keelega, ent sellisega, midai kunagi ei kirjutata. Paljudes riikides on ju nii, et oma keelt ei kirjutata kunagi. (Mäletan lausa, kuidas mu tuttav šveitslane 23 a tagasi suvekursusel naeris – hmm… ei oska “oma keeles” kirjutada, kuna seda lihtsalt ei tehta. Räägivad teistmoodi kui sakslased, aga kirjutavad ju ikka saksa keeles). Seega mulle tegi nalja kirjaniku lause, millega ta selle kirjutaja sõnu vabandab, kes kirjutab lingala keele kohta “murre Põhja-Aafrikas”:

Jag tror inte det ligger nån speciell tanke bakom skribentens ordval, annat än den undermedvetna känslan av att folk i exotiska länder per definition pratar “dialekter”, till skillnad från oss upplysta som har nått en sådan civilisationsgrad att vi pratar “språk”. (lk70)

Nojah, siis on siin veel hulk “müüte” nagu et “viipekeel on ülemaailmne” ja “viipekeel on kõige vanem keel” (=enne rääkimist inimesed üksmeelselt vehkisid), “Belgias räägitakse belgia keelt” või et “suurem osa Lõuna-Ameerikast räägib hispaania keelt“. Viimase osas möönab autor ju ka ise, et tõesti, Brasiilias räägitakse portugali keelt, aga arvuliselt teevat see kokku suurema osa (190 miljonit) kui ülejäänud 170 miljonit. Ja et Mehhikot, kus on palju hispaania keele kõnelejaid, ei saa seejuures Lõuna-Ameerikaks lugeda.

Veel lükkab ta ümber müüdi, et “eskimo keeltes on üle 40 sõna lume kohta” – seda oleme isegi korduvalt kuulnud. (Ja ma “ei osta” ta väiteid päris ära). Nimelt väidab ta, et polüsünteetilise keeltena ei saa inuiti keeltes öeldagi asju paljude erinevate sõnadega, vaid tuleb öelda ühe sõnaga, mis on pressitud kokku erinevatest morfeemidest. Tema üks näide on: “De kommer att hävda att han är en stor underhållare” (tõlge: nad väidavad (tulevikuvormis), et ta (rootsikeelses versioonis meessoost ta, seega ma ei tea, kas ka inuiti vastes) on hea meelelahutaja) väljendatakse ühe sõnaga: Aliikusersuillammassuaanerartassagaluarpaalli. Tema järgnev mõttekäik on väga lõbus, aga ei ütle mulle sellegipoolest midagi inuitikeelsete sõnade kohta (=kas on erinevate sõnatüvedega sõnad või meie mõistes erinevatest morfeemidest kokku liidetud sõnad, mis tuginevad ühele sõnatüvele):

Det enda rimliga sättet att diskutera frågan måste vara att begränsa sig till rötter – annars skulle även svenska med sina sammansättningsmöjligheter ha hundratals ord för ‘snö’, såsom aprilsnö, blidsnö, blötsnö, decembersnö, fjolårssnö, höstsnö, julsnö, kolsyresnö, kornsnö, kramsnö, lössnö, majsnö, nysnö, pudersnö, snöblaks, spårsnö, vårsnö och yrsnö (jäpp, alla dessa är belagda i skriven svenska, tillsammans med dussintals andra, mindre vanliga förekommande). Och varför inte lägga till andra snörelaterade begrepp som snöbank, snöbeklädd, snöberedskap, snödis, snödrev, snöglapp och snögräns?

Och, framför allt, vi skulle också kunna lägga till snöblandad (wow, de exotiska svenskarna har ett särskilt ord för snö som är blandad med regn!), snöfall (wow, de exotiska svenskarna har ett särskilt ord för snö som faller!), snöflinga (wow, de exotiska svenskarna har ett särskilt ord för individuella partiklar av snö!), snögrotta (wow, de exotiska svenskarna har ett särskilt ord för snö som formas till en koja!) och snögubbe (wow, de exotiska svenskarna har ett särskilt ord för snö som packas ihop till en primitiv avbild av människan!) … ja, ni hajar själva, sådär skulle vi kunna hålla på om vi ville marknadsföra svenskarna som det mest perverst snöfixerade folket i världen. (lk. 30)

Tegelikult ajasid mind veel tohutult naerma ka need kohad, kus räägiti väitest, et “tulevikuvorm on keeltes uus, seetõttu seda uuemates keeltes ei olegi” ja “leedu keel on üks vanimaid keeli maailmas, otsesuguluses vanima, sanskriti keelega”! Muidugi toob autor välja erinevad keeled, kus tulevikuvorme ei esine (no tegelikult ei esine ju ka rootsi keeles, eesti keelest rääkimata – no sex, no future, nagu eesti keele kohta öeldakse 🙂 ). Seetõttu teeb Parkvall nalja ühe väite üle:

Men när det gäller med avlägsna (geografiskt eller kulturellt) folkgrupper är det lättare att gå i fällan, Jan Lundin skriver i Svenska Dagbladet (2006-12-31) ett “Tidsperception tillhör de ting som skiljer människan från djuren“, och att denna kognitiva förmåga har “utvecklats gradvis, i takt med vår kulturella utveckling“. Så långt är allt väl. Men påståendet illustreras av att “bruket av futurum förefaller exempelvis vara ett relativt nytt fenomen, att döma av detta tempus frånvaro i vissa uråldriga språk och kulturer, som hos hopiindianerna i Arizona och azandefolket i Sudan“. Den uppenbara implikation är ju att talare av zande (=azande) och hopi står närmre schimpanserna än vi andra. De uppfattar inte tid som oss medlemmar av Skapelsens Krona. Och beviset? De saknar futurumböjningar!

[—]

Både hopi- och azandefolken är för övrigt jordbrukare. Det skulle vara rätt intressant att höra hur den som av ett eller annat skäl hävdar att de är oförmögna att begripa sig på det här med framtid, förklarar deras sådd. Eftersom de alltså lever på jordbruksprodukter måste det anses vara en alldeles fantastiskt lycklig slump att de har någon form av tradition (vars innebörd de inte rimligen kan inse själva) att drälla frön omkring sig med jämna mellanrum – frön som liksom bara råkar gro till en präktig skörd! (lk. 118-119)

See leedu keele vanuse müüt ei ole ju osaliselt mingi müüt – autor möönab ka ise, et ilmselgelt on leedu keel säilitanud mitmed oma vanad ja arhailised jooned. Aga kas see tähendab, et keel on ise vana või et ta on konservatiivsem (ehk hakatud kirja panema varem)? Ühe kaasaegse võrdlusena toob ta muusikud Per Gessle ja Joakim Thåströmi: esimene on ise küll noorem, aga muusika kogu aeg samasugune, samas kui Thåström on ise vanem, aga muusika areneb ja on ajas erinev 🙂 . Konkreetselt leedu keele kohta toodud näide, mis mind naerma ajas:

Ja, till att börja med var det ju knappast så att exempelvis litauerna var de första i världen att tala (den genetiska mutationen skulle man i så fall bra gärna vilja veta mer om!), surmulet betraktade av sina ännu tigande grannar. (lk. 126)

Tõlge:

Jah, vaevalt oli algselt sedasi, et näiteks leedukad olid esimesed rääkijad maailmas (sellisest geneetilisest mutatsioonist tahaks sel juhul tõepoolest rohkem teada!), ümbritsetud mornidest veel vaikivatest naabritest, kes neid põrnitsesid.

Ma ei jaksa rohkem kirjutada, eks lugege huvi korral ise (peaks olema olemas kõikidel rootsi keele õpetajatel või kunagistel õpetajatel Eestis, kui nad pole seda raamatut lähimasse raamatukokku andnud või kellelegi ära kinkinud).

Teised (ilmselt on neid rohkem, aga kuna raamat ilmus juba nii ammu, siis vanemaid on raskem leida):

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s