Aasta lõpul paluti teatud inimestel välja tuua 2017. aastal ilmunud märkimisväärsemad raamatud ja mitmed mainisid seda raamatut (mille olemasolust mul tolleks hetkeks ei olnud aimugi). (Juhin tähelepanu, et RR kodulehel on raamatu autori nimi kirjutatud Jānis Jovens – mingi lapsus linguae – et kui joobest nii palju juttu, siis võiks ju selle tundmatu lätlase nimi olla Joovens küll! Peaasi, et s lõppu sai!)
Panin end raamatukogus järjekorda ja ootamatult ruttu saabus. Algus oli paras äratundmine – ikkagi 90ndad, ikkagi “tubli koolipoiss” ja siis hakkab see koolipoiss Nirvanat kuulama ja oi, siis juukseid kasvatama ja käima püksist väljas pluusiga, napsu võtma ja suitsu tegema, endale muusikat lindistama ja väikeses elamises kõiki närvi ajama oma muusikavalikuga jne. jne. Peod, kuhu tuli kuidagi kohale jõuda, rongid-trollid-trammid, kus sõites kunagi piletit ei ostetud. “Ossid”, kes olid vaenlased (kas “ossid” pole mitte tänapäevane nimetus – toona oli ju “kandid”?). Ärgates sõbra tühjas korteris, kus uks on lukku pandud ja seest välja ei saa – hüpe teiselt korruselt välja. Ja sedasi umbes 314 lehekülge. Väikese arenguga eriti just lõpu poole, kui möödunud on oma 15 aastat ja minategelane on “suur” ja mõtleb tollele ajale nostalgiaseguse igatsusega – “oli vast toona idealismi ja püüdu kuskile jõuda” (stiilis “nirvaanasse”). Tristan kirjutab:
Raamatu tegelik ilu on küsimuses, kui kaua on mõtet jahtida oma unistusi ja mis hetkest on siiski aeg konformismiks. Ühel hetkel teevad seda peaaegu kõik (Joņevs lõpetab näiteks täiusliku klišeena sügaval vaenlase tagalas, reklaamiagentuuris). Need vähesed, kes endale kindlaks jäävad (või ei suuda muutuda), teenivad ära pühakustaatuse subkultuuri sees ning nende vankumatud põhimõtted on omamoodi indulgents kõigile ärapööranutele.
Peategelane ise on pärit Jelgavast ja selles “kõrvalises väikelinnas” toimubki sündmuste tuum. Metallistide tekkimine, kasv, areng, soov teha bändi, ebaõnnestumine, jne. Äravahetamiseni sarnane Eesti 90ndatega, kuigi kohanimed ja kohalike bändide nimed on teised.
Teisalt muidugi noore inimese kujunemislugu nagu see ikka läbi aegade on olnud, kuigi ehk kaootilisemalt läbi selle reegliteta 90ndate elu. Püüd olla “tõeline”, mitte “hall mass”.
Aga need, kes selle raamatu esile tõid ja kiitsid ja hulgaliselt auhindu jagasid – ma tegelikult ei saa päris täpselt aru, mis seal kuigi haaravat on peale nostalgitsemise… Täpselt samavõrra absurdsed tegevused ja naljad kui 90ndatel Eestis (“alternatiivide” hulgas, muidugimõista, hahahaa).
Raamatu puhul on kummaline tõlkijate kollektiiv: väidetavalt on tõlkija Mikk Grīns, samas on tittellehe pöördel ka kirjas “Tõlge vene keelest: Andrei Hvostov, Peeter Sauter ja Tatjana Stomahhina” – ma ei saa aru, miks see siia juurde on lisatud. Sest raamat on ju tõlgitud läti keelest? Või on kasutatud lätikeelset originaali ja venekeelset tõlget, et kokku panna see? Igal juhul on tõlge teinekord veidi venepärane ja kummaline.
Paljud kirjutavad:
- Tristan Priimägi (kes muu!!!) Sirbis;
- PeeterHelme tutvustab;
- Lugemissoovituse blogi;
- Lugemine;
- Loterii;
21. augustil 2020 film ja kohtumine filmitegijatega Tartu Elektriteatris.
SEHKENDAMINE 