12. Lina Wolff “Polüglottidest armastajad”

See raamat sattus lugemislauale jälle juhuslikult – soovituse peale. Tegemist on üsna hiljaaegu ilmunud raamatuga, mistõttu ma ei leia veel veebist, et keegi oleks sellest eriti kirjutanud. Aga ilmselt on põhjust – siin on eriti põhjust sõna võtta nendel, kes arusaamatutest raamatutest diipi leiavad. Ja mina olen just täpselt selline, kes mõnest leiab ja seetõttu see meeldib, teisest ei leia ja seetõttu ei meeldi (sest mina usun, et segadus on neis teistes ainult sellest, et keegi ei saagi midagi aru ja raamat on mõttetu ja keegi peale minu ei julge öelda ja siis aetakse diipi juttu 🙂 ). See raamat mulle meeldis! Ja üldsegi mitte alguses – siis lähenesin sellele kui rootsi kirjandusele, mille on kirjutanud rootsi naisautor ja teema üldiselt haakus minu eelarvamusega ja pettumusega (no kasvõi kehavedelikud üsna algusest saadik – enamasti veri, hiljem ka uriin). Nii et kohe alguses hoiatus – tegelikult on igavene jant 🙂 🙂 🙂

AGA. Kummaline on see, et mida kauem lugeda, seda vähem tundub, et raamatu on kirjutanud rootslane või üldse naisterahvas. Ja see on igas mõttes lahe, sest minu mingis tõlgenduses võiks seda raamatut võtta kui meeste kui looduse kroonide paljastamist nõrkade ja naistest sõltuvatutena – aga seda mitte sugugi labaselt või radikaalfeministlikult. Pigem võiks öelda, et meeste perspektiivist. Aga jah, see oleks ainult üks võimalik tõlgendus – n-ö Zeusi paljastamine. Või kes teab.

Teine, ilmselt selgem tõlgendus on seotud Michel Houellebecqiga ja nähtavasti esmajoones tema raamatuga “Saare võimalikkusest” – üks, mis on juba tükk aega mu nimekirjas, aga mida pole tahtnud laenutada. Sest olen lugenud kolme teist raamatut temalt ja mulle tundub, et sain maitse suhu (oi, appi, kas tema raamatutest rääkides üldse julgeb selliseid metafoore kasutada).

(Ja kolmas assotsiatsioon, mis ei ole üdse mingilgi määral eelnevatega seotud ega ka kuidagimoodi põhjendatud, on see, et mulle meenus see David Lynchi seeria (Twin Peaks), mida 90ndatel näitama hakati ja mida me, silmad punnis, muudkui vaatasime ja vaatasime ja mis läks üha absurdsemaks ja millest ma tänaseks mitte midagi ei mäleta. Peale selle tunde. Aga see lõik ajas nüüd võib-olla segadusse, nii et unustage ära.)

Igatahes kõlab raamatu tutvustus sedasi:

Max Lamas unistab armukesest, kes räägib kõiki ta keeli. Otsingud viivad ta Stockholmist Itaaliasse, kus ta õpib tundma üht markiisi, kes on laostumise äärel. Ellinor on pärit ühest Lõuna-Rootsi külakesest. Ühel päeval paneb ta üles tutvumiskuulutuse: Ma olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest. Ja Lucrezia on tunnistajaks oma vanaema allakäigule tühjaks jäänud palees.

Omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest.

Tegin jämedamas kirjas raamatu kolme osa minategelased. Nad jutustavad oma lugu, mis servapidi ühinevad ja riivavad. Esmalt kuskilt Skåne külast pärit Ellinor, kes sõidab Stockholmi tutvumiskuulutuse peale ja jääb Calisto Rondas’e (nii on mehe nimi) juurde elama. Mees on paks, kirjelduse järgi suht vastukarva välimusega ja lisaks sellele mingite sadistlike kalduvustega – võin lohutada, et midagi väga vägivaldset peale ühe vaat et kogemata juhtunud stseeni ette ei tulegi. Igatahes on see mees kirjanduskriitik ja esimesel õhtul näitab ta Ellinorile oma töölaual trükitud käsikirja, kirjanik Max Lamase “Polüglottidest armastajate” ainueksemplari. Pärast seda, kui Ellinor on haiget saanud, põletab ta kättemaksuks selle käsikirja ära. Jääb Calisto juurde kuidagi elama, aga tunneb, et see käsikiri on kuidagi kahtlane – et nagu oleks see olnud elav ja nüüd jälgiks teda. Mingid helistamised, kui on kosta ainult hingamist ja keegi ei räägi. Nojah, kui raamat nii algab – ilma tunneta ja suht anatoomiliselt kohe paljaksvõtmise ja üksteise otsa istumisega, tekitab see teatud ettevaatlikkust ikkagi. Mh. tuleb ära märkida, et Ellinor leiab, et kirjanduskriitiku riiulis on esimese rea taga teine rida raamatuid – need on kõik kellegi Michel Houellebecqi kirjutatud (nii prantsuse kui rootsi keeles). Ta loeb kõik rootsikeelsed üksi kodus olles läbi.

Aga juba esimeses osas ilmub äkki kohale Calisto Rondase (endine?) naine Mildred Rondas (kes on meedium, nagu selguks justkui teises osas). Ta tuleb siis, kui meest ei ole kohal ja ta on pime. Aga tunneb, kui keegi on lähedal või kus see keegi on. Ta tuleb otsima käsikirja “Polüglottidest armastajad”, mille Ellinor on esimesel vägivaldsel ööl kättemaksuks Calistole ära põletanud. Ja siis nad räägivad veidi Ellinoriga juttu. Mildred räägib, et see käsikiri oli ühe naise poolt äraneetud kirjaniku ainus viis needust maha saada – naistest kirjutada. Naine ise väidetavalt ei saavat needust maha võtta, kuna on surnud. Mildred räägib ka kriitiku kalduvusest vägivallale. Ellinor küsib, miks kriitikul selline kummaline nimi on – jäätisepulga nimi! Mildred saab enam-vähem naerukrambid, öeldes, et jäätisepulga nimi oli Calippo! Enne kui ma siit edasi lähen, võtan ka teise ja kolmanda osa kokku.

Teise osa minategelane on kirjanik Max Lamas – vananev kirjanik (54-aastane), kellele abielu enam rõõmu ei paku (ometi on tal väga mõistev naine ja parim “esimene lugeja”, kes kirjutab õhtul köögilauale asetatud käsikirjapakki hommikuks kommentaare). Ta unistab polüglotist naisest. Kirjanik lahkub hommikuti kodust ja läheb jalutama – kord sellisel jalutuskäigul märkab ta kauneid daame ja järgneb nendele ühte hoonesse Stockholmi kesklinnas (tean seda kohta väga hästi, see on T-Centraleni kõrval, WorldTradeCenter peale kirjutatud) ja järgneb neile, kuniks jõuab ühe sekretäri juurde ega tea, millise vabandusega ta nägusatele naistele uksest järgi saaks astuda. Valitud “konverentsile” osutub valeks – peaks teisest uksest minema, aga ta palub aega oma ettekande ettevalmistamiseks seal sekretäri juures diivanil. Sekretär on aga vananev naine, selline kuiv – Lamas ei jõua ta kortsude kirjeldamist kuidagi jätta ja loeme korduvalt nendest kortsudest dekoltees ja näol. Sekretär tuleb temaga juttu vestma, ütleb, et tal on õnnetu armastus ja et ta võtab peagi endalt elu. Siis siseneb sekretäri boss – ääretult paks ja ülbe vanamees, kes räägib, kui jube see sekretär on, aga lahti tast ka ei saa. Ja et teda ennast närib seestpoolt mingi uss – ei, mitte parasiit-uss, teistsugune. Lamas soovitab lõpetuseks vähem lasta teatud kehaosal oma elu juhtida ja lahkub. Samas ei mõista ta, miks ta muudkui seda sekretäri ja ülemust peast ei saa, need kummitavad teda unes ja ilmsi. Läheb siis tagasi, lepib sekretäriga rendez-vous kokku, veedab temaga öö hotellis ja pärast jätab ta solvangute saatel sinnapaika. Ja üsna kohe selgub ka, et kuivetunud sekretär on polüglotist nii kaugel kui Päike Kuust. (Väikese vahemärkusena tuleks siin mainida, et sekretäril on kaasas ajakiri, milles räägitakse ühest vanast markiisist Matildest ja tema perest. Nimelt – nagu ka Lamase hilisem romaanipealkiri vihjab – on kirjanik elu aeg unistanud polüglotist naisest ja selle markiisi poolhull tütar Claudia on just polüglott. Selle ajakirja saab ta kaasa). Mehe õue jõudes on naine aga aknal ja karjub talle möödujate juuresolekul (kellest otsekohe moodustub poolkaar Lamase ümber) sajatusi. Ja neab ta ära. Teine, vist oli raamjutustus või jutustamisaeg – Lamas on oma suvila juures, kus ta naine toimekalt aias tegutseb, ja hakkab käima jalutuskäikudel. Leiab üksiku ranna ja jääb sinna tukkuma. Ärkab selle peale, kui imeilus naisterahvas tema kõrval riidest lahti võtab ja alasti suplema läheb. Hiljem märkab mees, et see naine on pime. Läheb talle järele ja jõuab naise majani, aknast vaadates näeb, kuidas naine istub paksu mehe otsas. Ja uksesildilt loeb “Calisto Rondas, kirjanduskriitik, Mildred Rondas, meedium”. No ja armub Mildredi. Ühel päeval külastab ta Mildredi, ettekäändena, et tahab meediumi seansile. See näeb, et tal on peas üks suur hall udu ja mingeid asju võib hakata toimuma. Mh selgub, et “mu mees on ülakorrusel ja magab”. Seega oleme justkui saanud kokkupuutpunkti esimese osaga, mis toimub hiljem, eksole.

Kolmandat osa jutustab Lucretia, Claudia tütar ja Matilde tütretütar. Ta räägib enda loo, veidi ka oma vanemate loo, ja siis viitab tollele suvele, kui kirjanik Max Lamas neil Tolentino suvevillas külas käis ja vanaema südame murdis, mis vanaema lõpuks hauda viis, mis omakorda viis suguvõsa lõplikule allakäigule ja palee Roomas tuli maha müüa (nagu viidatakse, on sellest saanud turismiobjekt) ning ta ise on kolinud allesjäänud varaga tillukesse korterisse raudtee ääres Rooma äärelinnas. Lamasele kirjutab ta lootuses saada mehelt sadatuhat eurot Tolentino kordategemiseks. Endalegi ootamatult saab ta vastuse, milles Lamas kinnitab, et on nõus ja pakub oma pikas kirjas jätku sellele, mis vahepeal on sündinud.

Nimelt on ta käsikirja, mida Tolentinos kirjutas ja millega teatud äpardused juhtusid, andnud teatud kirjanduskriitikule lugeda, aga kriitik ei võta enam ühendust ega tagasta käsikirja. Lamas helistanud paar korda, aga vastu võttis mingi naine (Ellinor, eksole). Hakkab maja jälgima, stalkima, täiega. Imestab, et Ellinor – paistes igati tuhm tüüp ja tüdruk maalt, kes enamuse päevast vahib üksi kodus olles telekat – loeb alati päeval süvenenult mingeid raamatuid Calisto raamaturiiulist. Kord võtab binokli kaasa ja avastab, et see on Houellebecq. Ja sellest stalkimisest saab osa tema päevast – läheb hommikul, jälgib, imetleb, kuidas üks naine võib sedasi süvenenult lugeda. (Mille peale ta oma naine ütleb, et mees ei ole ju kunagi kedagi vaadanud ega jälginud, kõik on elu aeg ta enda ümber käinud).

Kord käinud Calisto päeval kodus ja Maxil oli tegu, et kiiresti põõsa varju saada. Kui Calisto on lahkunud, tuleb Ellinor uksele ja märkab teda ja küsib, kas tema ongi see kirjanik, kelle käsikirja ta ära põletas. Ja see on kergendus kõikidele. Lisaks küsib Ellinor, kas Max on autoga ja saaks ta jaama ära viia. Sealt algab Ellinori ja Maxi lugu, ja sellest ta Lucretiale teada annabki – on alustanud uue “Polüglottidest armastajate” kirjutamist, hoopis uue.

Noh, kohati on ju labane ja samas segane? See sisukokkuvõte saigi seetõttu mõttetult pikk, et minu arust on siin palju olulisi seiku (kui mitte kõik), lihtsalt kõike ei viitsi ega oska tõlgendada ja mulle meeldibki see, et tegelikult ei ole tarvidust üldse väga palju tõlgendada. Jäetakse nagu otsad lahti ja lubatakse mõelda, mida tahad. Selge versioon sellest, kuidas teos pärast autorist lahkumist elab oma elu – kes teab, mida ta ise sinna kirjutas ja mida minusugune sealt välja võib lugeda.

Mulle tundus see Calisto nimi ikka liiga imelik, et olla juhuslik. Ja uurides sain ma teada, et Calisto oli Zeusi armuke, kelle Hera (või hoopis Artemis) karuks muutis, kui see oli poja sünnitanud. Legendi poja nimi Arkas tähendavatki kreeka keeles karu. Nii et kui kogu Mildredi ja Calisto teema peale mõelda – nad ei olnud kunagi kahekesi toas ja kui Max kirjutas, et Calisto käis päeval kodus, siis Ellinori loos käis pime Mildred. Ja seda ma muidugi lahti ei näksa, kas selle taga võiks ka veel mingi müüt olla. (Mildred nimena tähendab õrna ja tugevat koos. Samas on Mildred Weidenfeld asutanud fondi Fight for Sight.) Aga ma ei tahaks üle mõelda, sest ilmselgelt on kirjanik ise pannud raamatusse midagi, mida meie võime teisiti mõista. Sellegipoolest tundub mulle, et mingi karu ja kahe erineva isiku muundumine on asja taga igal juhul. Ja ilmselt on umbes midagi sellist ka sekretäri ja suure, paksu ja vastumeelse bossi juures – need ussid, mille kirjanik kiiresti “türapeaks” diagnoosib jne. Kuniks kirjanik lõpuks ise nägema hakkab, eemaldudes sellest, et ta kõiges nägi ainult iseend ja kõikides inimestes otsis ainult enda igatsustele ja unistustele vastet, märkamata muud. See ongi justkui see, kuidas Zeus haneks tõmmatakse ehk kuidas üleolevale valgele keskealisele koht kätte näidatakse. Leebelt.

Perekonnanimi Rondas on ka kaugel rootsilikust nimest. Ja nii palju, kui ma välja mõtlen, viitab see nt. härjavõitlusareenile. Samas nimetab Lucretia oma lugu kirjeldades Piazza della Rotondale, mis mu mõtted üldse perekonnanime sümboolikale viis. Sest sellel väljakul asub Pantheon – kõikide Antiik-Rooma jumalate templina ehitatud tempel, ainus täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis.

Ja Houellebecqist ei saa üle ega ümber – just H. kirjutab maailmast, kus pole illusioone ja kus kõik on lootusetu ja allakäinud (see ongi see, miks ma Saare võimalikkusest veel ette võtnud pole. Viidatakse, et siiski peaks selles pasameres olema mingi saar, kuhu inimene jõuab ja millest kinni saab hoida – kui ma õigesti aru saan). Nii et mingis mõttes on Lina Wolffi raamat, kasutades H’i enda stiili ja raami, just ninanipsuks H’le. Või kes see teab. Et võtame need jumalused ja näitame, et nende ümber toimub midagi, millest nad tuhkagi aru ei saa ja see elu on kirev ja täiuslikum, kui nemad oskaksid arvata (no see Max Lamase aednikust naine oli äärmiselt sümpaatne. Luges õhtuti “surnud filosoofi” ja öö jooksul suutis alati ka mehe käsikirjadesse parandused teha).

Raamat on saanud ka maineka Augusti kirjanduspreemia 2016 (parima ilukirjandusliku teose kategoorias)

Ma loen nüüd veidi, mida teised on kirjutanud ja lingin siia (enne ei julgenud lugeda):

  • Aftonbladeti retsensioon. Kristofer Folkhammar kirjutab: “Romanen är full av självförhärligande mäns pretentiösa fantasier om kvinnorna de åtrår, och dessa kvinnors sätt att orientera sig i det heterosexuella spelet. Rika kvinnor, obildade kvinnor, åldrande kvinnor, skånska kvinnor, blinda och smått profetiska kvinnor – alla skänks de genom Lina Wolffs syrliga prosa en sorts glans i sina respektive strategier. Hur illa det än går.” Osalt ehk on tõesti nii lihtne. Nagu Houellebecqi loeks.
  • Tõlkija KadiRiin Haasma tutvustab: “Algul tahtiski Lina Wolff kirjutada naisest, kes loeb Houellebecqi, langeb masendusse ja sureb kurvastusest ära. Ent seejärel otsustas ta vastupidise variandi kasuks, leiutades Ellinori näol tegelase, keda lugemine hoopis kõrgemale tõstab.”
  • Dagens Nyheteris tasuline artikkel, ei näegi.
  • Svenska Dagbladetis ka tasuline.
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s