concerto

Soovitan kuulata Christopher Theofanidise fagotikontserti, mis on kirjutatud Martin Kuuskmannile. Mingis mõttes meenutab see (eriti alguses) mingit filmimuusikat – miks mitte muidugi sellena kuskil ära kasutada. Aga üldiselt oli igati põnev, ilus ja kohati hoogne ning huvitavate rütmidega.

Iseäranis soovitan kuulata Tõnu Kõrvitsa “Vihma laulud vikerkaarele”, mille temagi on kirjutanud vanale sõbrale Kuuskmannile. Seda olin kunagi enne raadiost kuulnud (ilmselt siit. toona kuulsin ka kahetsusväärsel kombel alles esmakordselt Eestist pärit fagotivirtuoosist – aga parem hilja kui mitte kunagi). Kahjuks ei olnud meeles ja nüüd kuulates oli justkui uus. Live’is on alati ilusam ka. Ja väga ilus oli, kohati tahtis pisarat välja kiskuda. Oligi suvepäev ja vihmane veel pealekauba – ja ma ei oska isegi selgitada, kuidas see muusikas nii täpselt kõlab. Neljandas, pizzicatodega osas aga juhtub selline asi alguses, mis minu arust meenutas (vist Picasso raamatust) stseeni Braque’i ja Picasso vahel. Braque maalib ja maalib oma kubistlikku maali ja Picasso tuleb ja ütleb, et aga näe, keset maali on orav! Ja Braque näeb ka oravat ja püüab kuidagi ümber maalida, sest ei saa ise ka aru, kust see orav sinna tuli. (Loodan, et see polnud vastupidi, äkki oli). Neljanda osa algul kõlab nimelt fagott ka nagu see vilepill, mida tsirkustes (ilmselt Nu pogodi multika põhjal) mängitakse ussidele, et need kotist välja tuleks ja tantsima hakkaks – ja dirigent Risto Joost tegi täpselt neid mao liigutusi käega järgi 🙂 . Nojah, nali naljaks, aga see teos oli imeline ja kui keegi kunagi veel suudab seda mängida, tasub kontserdile minna. Carnegie halli toob Kuuskmann ilmselt rahvast täis, Vanemuise kontserdisaali (nt rõdud) siiski veel ei toonud 🙂 .

Lisaloona mängis ta vahele ka Puudutuse, mille Kõrvits oli fagotile seadnud.

Kuuskmann mängib ka plaadil, nt. sellel.

Lisaks mängiti veel Mozarti 7. sümfooniat, mille noorhärra oli kirjutanud… 12-aastaselt. Palju õnne. Ja siis Beethoveni 8. sümfooniat, mille too oli lõpetanud siis, kui hakkas juba kõrvakuulmist kaotama. Selle teose kohta olla Wagner ebaõnnestunult öelnud tantsu apoteoos, mis põhjustanud hilisemaid valetõlgendusi ja muud säärast. Olgu muuga, kuidas on, aga oma aja hard rock see ilmselt oli ja ainus, kes sai täiega rokkida ja vaat et headbangida, oli dirigent Risto Joost. Tundus, et orkester ei tulnud diminuendode ja crescendodega talle soovi kohaselt kohe järgi ja vehkimist, lõpuks vaat et hüppamist oli palju.

//Tartu muusikaskeene (nojah, tegelt ma pean silmas kontserdisaalide olukorra) kohta ütleks nii palju, et ma väldin Vanemuise kontserdimaja üldiselt nii palju kui võimalik – prožektorid mürisevad nii valjult, et segavad absoluutselt igat pianot! Seekord ka. Käisin eelmisel reedel TÜ aulas ja hõiskasin juba ette – ammu pole sinna kontserdile sattunud (Gustav Adolfi päevad välja arvatud) – hea akustikaga “puhas” saal! Aga kahjuks on sinnagi paigaldatud mingi moodne ventilatsioon, mis pianode ajal (Pärt ja Machaut…) suriseb ja muul ajal sulle külma õhku otse pähe puhub (kuulsin, et muusikakooli lõpukontserdil puhunud lausa klaverimängija noodid klaverilt maha ja lugu tuli otsast alustada, kui noodid kokku said korjatud). Jaani kirikus on enamasti külm (sel aastal talvemuusikafestivalil köeti rohkem). Pauluse meeldib mulle kõige rohkem, öelgu lauljad ja esinejad ise akustika kohta mida tahavad. Seal on parajalt soe, imeline akustika kuulamiseks ja harukordne, et peatänava liiklusmüra sisse ei kosta.//

Meedias:

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s