14. Nadežda Mandelštam “Esimene raamat”

Otsustasin uute raamatute asemel ühe vanema ette võtta. See oli mõnda aega juba nimekirjas oodanud (ilmselt Pasternaki elulooraamatust saadik). Jälle samast sarjast, kust Višnevskaja ja Šostakovitš – seega eelarvamus positiivne. (Vagabundi Luukambri sari, välja antud 2008. aastal, vist viimasena enne pankrotti). Raamat olla tõlgitud raamatust “Mälestused”. Samas tekitab minus segadust, miks siis pealkirjaks on võetud “Esimene raamat”:

В 1960-е годы Надежда Яковлевна пишет книгу «Воспоминания» (первое книжное издание: Нью-Йорк, изд-во Чехова, 1970). [—] Поссорившись из-за архива О. Э. Мандельштама и интерпретации отдельных стихотворений поэта, Надежда Яковлевна решила сама написать свой комментарий к стихам своего мужа. Эта работа была завершена к середине 1970-х гг.

В начале 70-х выходит новый том мемуаров Н. Я. — «Вторая книга» (Париж: YMCA-PRESS, 1972), который вызвал неоднозначную реакцию. Незадолго до смерти Мандельштам за рубежом издается «Книга третья» (Париж: YMCA-PRESS, 1978).

Wikipedia sõnul “Teine raamat” on kirjutatud 1970 ja Pariisis YMCA-Pressis välja antud 1972. Tegelikult olla Nadežda Mandelštam kirjutanud ka raamatu – “Kolmas raamat” – 1974. aastal, rääkides pigem enda elust pärast Mandelštami. Välja antud 1978. Pariisis. Nadežda Mandelštam suri 1980. aasta detsembri lõpus ja maeti 1981. aasta alguses. Pealkirjad tõukuvad Ossip Mandelštami 1923. aasta luulekogu pealkirjast “Teine raamat”.

Ebatavalisel kombel lugesin nüüd enne kirjutama hakkamist ühe artikli sellest raamatust – Inna Feldbachi oma Ekspressis. Tema kirjutab hästi ja kokkuvõtlikult. Et mu endalgi oleks pärast parem meenutada, kopeerin selle siia:

Juba teisel leheküljel, kui Mandelštamidel on õnnestunud hankida külla tulnud Anna Ahmatovale õhtusöögiks üksainus kanamuna, kõlab ukselt “üllatavalt selge, talumatult kõnekas koputus”.

Vahistatu äraviimisele järgnevat läbiotsimist jälgiv autori pilk on erakordselt läbinägelik: kogu raamatu vältel analüüsib ta nii ohvrite kui hävingu täideviijate psüühikat ning jõuab lõpus arusaamisele, et totaalse terrori tingimustes valdas abituse tunne eranditult kõiki, mitte üksi neid, keda tapeti, vaid ka tapjaid.

Üks hingesööbivamaid raamatu momente on lootusetuse psühholoogia käsitlus. See on seisund, milles vintsutatud inimesest kaob lõpuks hirm ja selle asemele asub tinane ükskõiksus.

Paradoksaalsel moel on hirm “valguskiir, elutahe, enesejaatus. See on sügavalt euroopalik tunne”, mil inimene hoiab veel kinni enese väärtuse ja õiguste tajust. Küsimust “Mille eest?”, mida lähedaste kadudes ikka ja jälle endale esitati, pidas autor aga peaaegu sündsusetuks, sest süsteemi ilmselge kuritegelikkus pidanuks välistama selles mis tahes loogikaotsingud.

Sõjaeelsed massirepressioonid ei ole aga raamatu ainus teema. Need aastad olid ka OM-i (nagu abikaasa luuletajat nimetab) väga pingeline loomeperiood. Pärast pikka vaikimist 20. aastatel otsisid luuletused taas tema kaudu väljapääsu. Just niisugusest luule sünniviisist on kirjutanud teisedki poeedid. Lähivaates paistis see autorile nii: OM-i painas algul vormitu, siis aga konkreetne sõnadeta muusikafraas. Ta püüdis sellest vabaneda, kuid seda ei summutanud miski. Siis hakkasid läbi muusika kumama sõnad, mis sundisid liikuma huuli. Protsess oli pikaldane ja viimaks, terviku ilmudes, tuli eemaldada lünkade täiteks sisse lipsanud juhuslikud sõnad. See oli piinarikas enese kuulamise aeg.

Niisugune loomeprotsess, mida võib pidada inimelu eredaimaks väljenduseks, seguneb raamatus lugematute elude hapruse ja peatse lõpu sünge eelaimusega. Peab tõesti koos raamatu kirjastajaga lootma, et see eheduse ja aususe poolest silmapaistev raamatusari avastatakse kas või tagantjärele senisest napist vastukajast hoolimata.

Ise pean tunnistama, et lugesin kogu raamatut vaevaga. Pea kaks nädalat JÄRJEST. Ja ma jätan raamatud pooleli, kui ei meeldi. Selle raamatu puhul ei saa öelda, et ei meeldinud. Aga kirjutatud oli sellise suhtumisega, et me kõik teame imehästi, kes on Ossip Mandelštam ja mida ta on kirjutanud, ilmselt teame me vabalt ka kõiki tema kaasaegseid ja isegi nõukogudeaegseid nüüdseks mitte nii kuulsaid poeete ja kultuuritegelasi. Lisaks ei olnud see kirjutatud ka päris kronoloogiliselt (sellepärast mulle vist meeldiski lugeda selles järjekorras Pasternaki ja Olga elust – enne Lara, siis Olga enda raamat – et Anna Pasternak pakkus lihtsa kronoloogia, Olga aga rääkis mõnest asjast täpsemalt, kuid pisut segiläbi). Ta kirjutab, püüdes täita auke tulevikus kirjutatavate autobiograafiate probleemide lahendamiseks. Need asjad, mida kõik vaevata teada võisid saada, oli välja jäetud. Mina oleks tahtnud rohkem Ossip Mandelštamist lugeda ja vähem igasugustest kõrvaltegelastest. Samas oli huvitav lugeda ikka, aga kuna lugu ei jooksnud (nagu nt Višnevskaja või Šostakovitšite puhul, või Pasternaki või mingil määral ka Tvsetajeva puhul – kuigi viimane on ilukirjanduslik ja teistmoodi), lugesin tõesti VÄGA KAUA (Frank Westermani raamat läks ka kuidagi libedamalt). See on kogu tollase õuduse, vaesuse, pagemise, koti otsas elamise, enda peitmise anatoomia, väikeste tükkidena. Ka raamatu pealkiri on otsene viide Mandelštami loomingule – mehel ilmus 1923. aastal raamat pealkirjaga “Teine raamat”. See oli suhteliselt pärast nende abiellumist – ilmselt siis ka kuidagi ehk olulisem Nadjale endale.

Ja mis oli tõesti silmahakkav – ta kirjutab kõikidest (peaaegu) äärmiselt leplikult ja äärmise mõistvusega. Mõne puhul nimega, paljude puhul isegi ainult initsitaaliga, et elusolevat inimest mitte kompromiteerida. Aga ta kirjutab, et kõigest võib aru saada – nii nendest, kes neile selja pöörasid (sest nendega suhtlemine võis tähendada ohtu) kui nendest, kes oma ametikohustusi täitsid ja sealjuures endast parima püüdsid anda. Samas ei loe siit isegi välja midagi nende omavahelisest suhtest… kord mainib, et “kogu aeg tülitsesime ja vaidlesime”, aga see tuleb nagu selgest taevast. Ossip Mandelštami kokkuvõtlikust eluloost Wikipediast loen näiteks, et mehel oli mitmeid armumisi ja kõrvalsuhteid. Kuskilt lugesin isegi, et Ossipil oli suhe Tvetajevaga (ilmselt veel enne Nadeždaga abiellumist). Seega võiks öelda, et Nadežda raamat on ainult režiimist ja mis tänu sellele teha tuli, aga mingit väga isiklikku laadi värvingut ei ole.

 

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s