15. Marek Kahro “Kuradil on lapse nägu”

Selle raamatu kohta lugesin alles sel nädalal kuskilt, tellisin ja ootamatult kohe sain kätte ka. Kuna tõotas olla kiire ja lihtne lugemine, lugesin eile õhtul läbi (tjah, eks venis kella kaheni öösel, aga täna oleks tahtnud juba uue kallale asuda). Põhjus, miks see raamat mulle silma jäi, oli Tammsaare lugejapreemia pälvimine. Põhjenduseks toodi mh. “Marek Kahro teos pälvis žürii tähelepanu, sest see on nende hinnangul sisutihe ja lugemakutsuv romaan […] Aga samas on ta ka väga hästi kirjutatud, keelt kasutatud, ajalugu uuritud. Lauseehitus kena, kui me räägime, kuidas raamatut lugeda.”

Paljutõotav, eksole. Seda enam, et tegevus toimub Põlvamaal hüpoteetiliselt suhteliselt meite kandis. Muide, noor kirjanik on sellega koos juba 5 romaani välja andnud ja pälvinud (või nomineeritud) hulgaliselt peeneid auhindu (Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse III koht 2010, Betti Alveri debüüdipreemia nominent 2011, kirjanduskonkursi “Bestseller” I koht 2015, Bernard Kangro kirjanduspreemia 2016, nüüd siis A. H. Tammsaare nimeline lugejapreemia 2018). Ilmselt ongi tagumine aeg nimi meelde jätta.

Mis siis öelda? Algatuseks head: et kui loed, mõtled, et saaks ruutu läbi loetud, kuna nii paks raamat ju pole. Kellele põnevus meeldib – noh, põnev ju ongi. Palju tegelasi ja suht igaüks võiks olla kahtlustatav. Samas on mõne puhul kirjeldatud mingeid elamusi nende vaatenurgast, mis välistavad nad vaikselt mõrvakahtlusest lugeja silmis. Minu tüüpi kirjandus päris pole, minu tüüpi krimikirjandus ka mitte.

Panin ausalt öeldes suhteliselt algusest peale imeks, et sellisele raamatule on auhind antud. Muidugi lugejapreemia (on lugejapreemia laureaate, kes on tõesit kehvad, palju hullemad, seega noh, nii ja naa muidugi). Sest niipea, kui proloog 17. sajandi lõpu võllamäega Tartus lõppes ja meid paari aasta tagusele Põlvamaale toodi, hakkas lajatama ühe klišeega teise järel. Kui on klišee, võib selle ju ümber lükata ja võiks selguda, et näed, eelarvamused on asjata. Aga kus nad siis on, kui pea kõik kirjeldatavad tegelased on vastikud. Üks üllameelne ja eestimeelne kirikuõpetaja on liiga kindel ja eestimeelne ja üllas, et see võiks paljastamata jääda, tundub. Ei, ainus, millele vihjatakse, on see, et ta on võib-olla hoopis poistepilastaja. Hmm. Kas see siiski ka järgmine klišee pole – küll katoliku presstrite kohta. Siis on armeenlane Hajk ja külaelanike umbusaldus tumedat verd mehe vastu – klišee purustamiseks võiks ju arvata, et vanima kristluse hällist pärit mees osutub veel kõige puhtamaks ingliks (mis oleks muidugimõista samuti paras klišee), aga ei, tegelikult on kõige suurema kurja juured just nemad, Armeeniast pärit lindpriid. Kohe alguses pastoraadi süütamine, kohalikud pätid ja pea kohe arvatakse, et tegemist võib olla vihakuriteoga, kuna armeenlane Hajk elas seal ja kirikuõpetaja olla seda pakkunud ka pagulaste majutamiseks välja. Telefonikõne Tõnis Viigile keset ööd – pahur mees paneb ennast riidesse ja käratab midagi äärmiselt alandavat ja nõmedat oma naisele. Vastumeelne. (Õige küll – selgubki hiljem, et nende abielu oli pigem mingi mahhinatsioon – kes keda ära kasutas, ei saanud nad ise ka aru). Siis uus pilt – teismeline noor Lasse mängib zombietapmise arvutimängu ja siseneb tema loikamist ja külapätist vend Janar. Ülbamist, mööda küüru saamist, magamaheitmine ilma kõhutäieta, kuna süüa pole ja isa on Soomes bussijuht. Kas ei saa nagu päris palju neid klišeesid üksteise otsa?

Siis muidugi põnev ajalooline taust nõiaprotsessist noore poisi vastu 17. sajandi lõpul, mida uurib oma Tartu kambrikeses doktorant Mauri. Kes kirjutab doktoritööd sedasi kenasti järjest peatükkide kaupa nagu juturaamatut.

Ei puudu ka küla kaunitar, kes paari võtmeisikuga kepib – aga ilmselgelt on ka tema pärit mujalt ja külla hiljem kolinud.

Järgneb üsna mitu surma – enamjaolt juhuslikke õnnetusjuhtumeid, mis lõpuks osutuvad mõrvadeks. Ja moraal – enne oli maal rahulik, aga kõik need uued, kes pärast kolhoosiaega külla lisandusid, on probleeme tekitanud. Kolm vana sõpra (hmm, ei sõbrad nad ju polnud, neid lihtsalt sidus teatud seik nooruses) kolivad oma pered Pedastesse Põlvamaal. Ja kust oleks tänapäeva vanematele meestele leida mingit noorusaegset pattu kui mitte nõukogude ajast ja KGB-st, nende tudengiaegsetest sündmustest 1980ndate algul. Et kogu see asi siis veel kuidagi 17. sajandi nõiaprotsessiga ühendada – olgu, mingi loogika seal on, aga need seoses joonistusid üsna hõredalt välja ja oli palju lisamüra.

Kokkuvõtteks – pole üldse minu raamat, aga põnevuse tõttu ja kuna lõpp minu arust algusest saadik paistis, lugesin ühe jutiga kiirelt läbi. Nagu ka härra. Ilmselt parem kui nii mõnigi teine eesti raamat, aga ikka suhteliselt lihtsakoeline ja kahjuks liiga klišeedel mängiv, süvenemata isiksustesse ja nende sisemisse arengusse. Sorry.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s