16. Tanel Saimre “Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid”

Tundus, et peaks ikka Skandinaavia kohta käivad raamatud sarjast ära lugema. Seega võtsin selle siia kiiresti vahele. PetronePrint on öelnud, et nad tahavad erinevaid taustu erinevatele raamatutele – umbes nii, et üliõpilane ühes kohas, väljamaale abiellunu teises, diplomaadiproua kolmandas ja maavärinast pääsenu neljandas. Fair enough.

Seekord võiks öelda, et raamat jaguneb kaheks eraldiseisvaks üksuseks. Üks on visuaalantropoloogia magistriõpe Tromsøs, teine osa noore pereisana tööotsingutel ja uuel erialal Bergenis. Lisaks peab ütlema, et Norrast räägib see tegelikult vähem. Pigem globaalsest külast, rahvusvahelistest seltskondadest. Esmalt oma 9 kursakaaslasega erinevatest maailma nurkadest, hiljem erinevate lihttööde tegemine koos poolakate, rumeenlaste jt. Samas on tähelepanekud kuidagi toredad rõõmsad ja isiklikud, nagu loeks lihtsalt poisi enda päevikut (millest eraelu on targu välja jäetud).

Üht-teist loeme muidugi ka Norra kohta. Polaarööst näiteks (ja mina täna imetlesin kell pool 5 õhtul, et oli valge ja taevas veel sinine! Neil tuli vist päike alles nüüd korraks välja). Bürokraatiast. Ilmast. Pisut siiski ka loodusest. Ja naftapuurimistornidest (või mis need iganes olid). Paari koha peal oli päris lõbus, peaks välja kirjutama. Esimene puudutab Bergeni ilma ja sealset pidevalt vihma – seda on ehk terve peatükk.

Tulevikus, kui inimkond on asutanud Marsile koloonia ja ma sinna eama olen kolinud, märkavad kaaskolonistid mu rõõmsat meelt ning justkui lõppematut enegiat ja teotahet. Neid kummastab see, et keegi võib nii rasketes tingimustes, vähese õhu ja vee, peaaegu täielikult puuduva päikesepaiste ja luidhõrendavalt nõrga gravitatsioonijõu tingimustes olla pidevalt teotahteline ja niimoodi naeratada.

[…]

“Ma olen elanud Bergenis.” (lk. 118 – äh, lugege ise, ma ei viitsi kõike kirjutada ja väljavõte tundub verevaene. Ja ma olen sada korda nõus – Tartus sadas sügisel umbes kaks nädalat järjest vihma ühe erandliku päiksepaistelise päevaga nende vahel. Ma olin juba sellest suremas – see oli nii troostitu! Muul ajal ei ole ma Eestis kordagi märganud, et meil oleks kehv kliima. Suvel sajab ja on sajuta vaheldumisi, täiesti parasjagu.)

Pisut ühema tsitaadiga saaks kokku võtta ilmastikkupuutuva, kui ta kirjeldab lasteaeda, kus nende laps käima hakkab (kirjeldab üldiselt vähe):

Uudiskirjas, mida lasteaia juhataja igal kuul lastevanemate listi saadab, mainitakse mitmel korral, et eesmärk on tekitada lastes positiivseid assostsiatsioone õues viibimisega. Ega siin Bergenis teistmoodi ei saagi. Kui mitte sihipäraselt vastupidises suunas pingutada, siis hakkab õues viibimine väga ruttu tunduma asjatu, vastiku ja vältimist väärivana. (lk. 187)

Muidugimõista kokkupuuted taani keelega on iga kord naljakad. (Vabandust, taanlased, see lihtsalt on nii. Teie keele üle jäädaksegi nalja heitma, kuniks te ei hakka seda hääldama nagu islandlased. Selgelt ja arusaadavalt 🙂 ).

Norra keeles, nagu juba varem öeldud, on murdeid säilinud tänapäevani üsna palju. Seega, kui ma kuulen kedagi jälle järjekordsel veidral viisil kõnelemas, püüan aru saada, mis murdega on tegu. Mõned ma oskan juba ka kaardile asetada, et ahah, see on vestlandsk ja too on selline trøndersk’i moodi. Aga sealsamas kolimistööl kohtan ma meest, kelle murrak mulle alatiseks meelde jääb. Alguses ei saa ma tegelikult üldse aru, kas ta räägib või puhastab kurku rögast. Kehakeele ja miimika järgi tundub siiski, et räägib. Ta näeb natuke eksootiline välja: lühike ja jässakas, veidi tõmmu ja pilusilmadega. Selle järgi saan lõpuks aru – ta on inuit. Ja keel, mida ta räägib, on grööni aktsendiga taani keel. Ma saan sellest imekombel isegi natuke aru. Tunne on selline, nagu kuulaks köögikombaini, mis klopib mune ja hakib sibulat, ning avastaks ühtäkki üllatusega, et need hääled, mida see teeb, moodustavad tegelikult sõnu ja lauseid. (lk. 138)

Või kohtumine ühe teise taanlasest töökaaslasega, kelle nime ta ei oskagi kuidagipidi kirja panna:

Kui koostada taani keele murrete arusaadavuse kaart, siis tööline, kellest siinkohal juttu, pärineks kindlasti selle kõige punasemast piirkonnast, Taanit tabanud logopeedilise katastroofi epitsenrist. (lk. 178-179)

Nojah, kokkuvõttes tundub tegelikult, et ta kirjeldab tõepoolest seda maailma, mida Wells oma utoopias, ehk olekski võinud kogu raamatu kuidagi läbiva niidistikuna selliselt üles ehitada. Teiseks nagu nõukogude aeg – esmalt see meeletu bürokraatia. Skandinaavid arvavad, et meil on ülearune bürokraatia, aga nad ilmselt ei ole oma kodumaal ühegi paberi kordaajamisega väljamaalasena tegelenud. Tegelikult on see nõukaaegne edasijuhatamine, järgmise ametkonna juurde saatmine jms. Skandinaavias äärmiselt tavaline. Seda kõike tehakse enamasti veidi ehmunud ilmel ja väga heatahtlikult. Kunagi ütles üks kaasstipendiaat, et rootslasele tuleb öelda “Tyst nu!” ja asjad hakkavad liikuma. See oli muidugi nali, aga üldiselt märkasin ka ise, et kui nende juurde minna ja öelda, “Palun kirjutage sellele blanketile see lause”, saad asjad aetud. Kui hakkad küsima (end eelnevalt ise kurssi viimata), et oleks vaja mingit dokumenti, mis kinnitaks, et ma siin õpin vms, hakatakse kohe kokutama ja ütlema, et ei tea, kas kõnealune isik ikka tohib kirjutada sellist tõendit või väljastada taolist dokumenti. //Seetõttu olin äärmiselt positiivselt üllatunud, kui Uppsala kultuuriteaduskonnas õppekorraldusspetsialist oligi ise mõtlev inimene ja ajas kõik asjad kiiresti ja abivalmilt korda. GörelTunerlöv äkki oli nimeks? (Kontrollisin – oligi! See on lausa uskumatu, et ta nimi on mulle meelde jäänud!)//

See selleks. Teine tore nõukaaegne joon on see, et toona töötasid ka kõik haritlased katlakütjatena umbes. Meenub Dovlatovi Kompromiss – tahtis tootvale ja lihtsale tööle minna, läks katlakütjaks ja avastas, et seal oli koos mingi kuradi filosoofide klubi! Ka mitmed kolimistööde tegijad ja mõned turvatöötajad olid kõrgete kraadidega väljamaalased, kellel oli vaja raha teenida. (Oli ka teistsuguseid muidugi).

Kirjanduslikku elamust just ei saa, Norrast ei saa samuti kuigi palju teada, aga noh, ajaviiteks niisama lugeda – miks mitte. Vahvaid äratuntavaid mõtteid on siin, mis tõukuvad ta erialast. Kunsti piirid näiteks – olles koristaja Tromsø kunstimuuseumis, koristab ta kogemata installatsioonist mingi osa ära. (Ruben Östlundi “Ruut” – täpselt!). Supermarketis toitu ostmas käies arvab ta olevat sisenenud kunstiprojekti, mida lubas sisenemisel üks silt. Hiljem väljumisel kontrollides, kus on selle kodulehekülg, selgub, et projekt pole veel alanud. Või vaadeldes kunstiprojektina oma naftaplatvormi – kõikide torude ja kangidega.

Niisama vahva lugeda, kuidas meie noored käivad ja tudeerivad ja õpivad maailma tundma.

Teised:

Autori vimeokanalist leiab filmi nii mainitud virmaliste vaatamisest kui ilmselt treileri ta magistriprojektist – Nepaali filmist. Ja veebis avalikult pildid.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s