20. Börge Hellström, Anders Roslund “Kolm sekundit”

Lugemislauale sattus ootamatult ja minu raamat see kindlasti ei ole, seega pole mõtet minult ka midagi asjalikku kuulda. Lihtsalt kui kellelgi on ilmnenud minuga sarnane maitse (mida juhtub harva), siis teab hoiduda.* (Ma kahetsen juba aastaid, et panin blogis tag’i nimeks “kriminull”, sest enamasti on loetud raamatud midagi thrillerisarnast. Aga las jääda).

Raamatu kokkuvõte ütleb kõik ära:

„Kolme sekundi” peategelane on Piet Hoffmann, endine narkar, kelle politsei on vanglas värvanud oma agendiks. Mees on pärit Köningsbergist, oskab vene ja poola keelt ning tal on ülesanne “imbuda” Poola narkomaffiasse ja kui see on korda läinud, sokutatakse ta range režiimiga vanglasse, et ta aitaks seal tegutsevad “pahad” kindlaks teha ja maffiaharu likvideerida. Ühel kohtumisel Poola narkomuuladega on ta mõrva tunnistajaks. Politsei aga otsustab selle mõrva “kinni mätsida” ja Hoffmanni ikkagi vangalsse sokutada, lubades talle pärast ülesande täitmist tasu ja uut elu.

Kui kriminaalkomissar Ewert Grens mõrva uurides kahtlustama hakkab, otsustavad kõrged politseiametnikud agent Hoffmanni (kellel on naine ja kaks väikest poega) maha müüa. Hoffmann on enne oma tagalat kindlustanud ja kuuleb raadiosaatjast snaipri ja Ewert Grensi juttu ja teab, millal tulistatakse vangla kõrval asuva kiriku tornist teda surmav kuul. 1503 m läbimiseks (just niisugune on vahemaa kiriku ja vangla vahel) kulub täpselt 3 sekundit.

Nojah, täpselt nii kõik ongi, võib lihtsalt üksikasjalikult lugeda, kuidas keegi kellegagi kohtub, kuidas nad need asjad kokku lepivad, kuidas Piret Hoffmann ettevalmistusi teeb (mille jaks, seda lugeja ei tea ja mida teada tahtes justkui loedki edasi). Vahele siis mõrvauurima sattunud peategelasest kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on tuntud selle poolest, et on “vana kool” ja teeb asjad lõpuni. Satub uurima mõrva, mille kohta paar ülemust ja üks agent temaga ühelt korruselt kõike teavad ja seega oma infot varjavad. No igati absurdne olukord, siia vahele veel täiesti absurdsed korraliku Rootsi bürokraatia ajajad (umbes et kuidas saada sõjaväesnaiper 1,5 km kauguselt kirikutornist üks pantvangidraama korraldanud vang sodiks lasta – kellega teadaolevalt viibivad ruumis kaks pantvangi, üks neist eakas osakonnajuht vanglast, kelle pärast üldse asi kätte võetakse. Mingid absurdsed seadusest kõrvalehiilimised jms). Kui mäng juba nii kõrgelt käima pidi, oleks ilmselt parem koostöö ja taust olnud ja poleks enda meest vanglamüüride vahel üles andma maffiale (huvitav, et see käis neil küll ilgelt lihtsalt – kui nii head teadmised ja kontaktid juba olid, miks siis nii peeneid mänge üldse infiltreerumise jms-ga). Selmet lihtsalt Grens enda poole saada ja rääkida, et asi on nii. Tjah.

Ma olen kusjuures kindel, et see pole lihtsalt minu raamat. Sest Roslundil ja Hellströmil (Hellström kahjuks suri nüüd, Roslund jätkab üksi) ilmub pea iga aasta mõni Grensiraamat, eesti keeleski juba 7 ilmunud, ilmselt siis rahvas loeb ja on rahul. Nii et kui kellelegi meeldib, siis peaks olema hea uudis, et need raamatud niisama lihtsalt otsa ei saa, aina loe ja loe (ja Roslund kirjutab ka pärast Hellströmi lahkumist edasi, nii et fännid ei pea kurvastama). Ja need on paksud raamatud! Apollo e-raamatute edetabelis 2017 on juba kaks teost. Ja Jaan Martinsongi kirjutab:

Nende „Hoiukapp 21“ on kirja pandud Ida-Euroopast ja Baltikumist Rootsi meelitatud ja prostitutsioonile sunnitud naiste juttude põhjal. „Tunnelitüdruk“ – samuti ülimalt jõuline raamat – kirjeldab Stockholmi maa-alust rahvast ning selleks intervjueeris duo arvukalt tõelisi tunnelitüdrukuid, kellest sotsialistlikud kuningriiklased midagi ei tea ega tahagi teada.

Kuna „Kolm minutit“ on sedavõrd tundlik raamat, kirjeldades kuritegelikku maailma imbunud agentide elu ja surma, on Roslund ja Hellström tavapäratult tagasihoidlikud allika(te)st rääkides. Kui muidu on romaani lõpus pikk kirjeldus, kuidas teose loomiseks materjali hangiti, siis seekord piirdutakse vaid ühe lausega: „Autorite tänusõnad lähevad S-ile selle eest, et sa lubasid meid nii kaua ja nii sügavale oma maailma, et me saime osa sellest – reaalsusest, millesse pääsevad väljastpoolt nii vähesed.“

Seega ilmselt põhineb paljutki tegelikul elul. Kuigi arvata on, et mitte see pääsemine ja olukorra lahendamine sellistel meetoditel. Ja need kaks peamist, Piet Hoffmann ja Ewert Grens… nad ei tundu mulle usutavad. Ma ei suuda Piet Hoffmanni puhul uskuda sellist Jekyll/Hyde muundumist – et suudad olla (ja sisemuses oledki) täielik pätt, ja siis oled ühtäkki tavaline rootsi pereisa, kes on nii leebe kui üldse mõeldav. Ja Ewert Grens, agressiivsushoogude all kannatav edukas kriminaaluurija – kõik on lausa leppinud, et ta sõimab, peksab vastu seinu, kappe, laudu. Ööd veedab enamasti oma kabinetis võidunud diivanil või selle taga põrandal. Ilmselt ei vaheta mitte kunagi riideid, ei pese ega aja habet. Kirjutada on seda kõik ok, aga reaalselt see ei toimiks mitte kuidagi ju? Ja sinna vahele tema eitus, et naine on surnud.

Mirabilia sarjast, muide.

* Mulle teatud kriminaallood ikka väga meeldivad. Mulle väga meeldis Ristikivi Kahekordne mäng. Samuti Tove Alsterdali Ulata mulle käsi ei ajanud mind närvi. Mingid asjad, mis on tõetruud, ja lahendused, mis tõetruuduse tõttu on kuidagi valusad või raskedki. (Nojah, tegelikult oli seal ikka üht-teist mitte kuigi tõetruud, aga mitte nii närviajavalt). Pealegi saab mõlemas neist midagi ajaloost teada. Ilmselt Melchiori lugusid loen ka pigem ajaloo kui krimiloo pärast, mis – ei saa salata – asja siiski põnevamaks teeb.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s