Kaunis emakeel ja kõrgetasemeline muusika otse koduõuel

Mõistan, et olen oma postitustega ületanud igasuguse viisaka proportsiooni piiri adekvaatsuse ja kvantiteedi suhte mõttes. Sellegipoolest tuleb kasvõi iseenda jaoks üles tähendada ja panengi paar sõna kirja ka tänase kontserdi kohta. Mis õnneks kordub veel homme Raplas (4. märtsil) ja ülehomme Tallinnas (5. märtsil – otseülekandes Klassikaraadiost ja järelkuulatav!) – kõigil, kel huvi ja kes veel jõuavad, minu väga soe soovitus! Tavaliselt jõuan kontserdisaali juba ca 45-40 minutit varem, et normaalne koht saada. Täna olin pool tundi enne veel teel raamatukogusse ja Lossi mäele pöörates tundus, et tänav on katkematu inimestevoolu all lookas, minu arusaama järgi kõik teel kontserdile Elleri kooli Tubina saalis. Kohale jõudes selgus, et saal oli veel üsna tühi ja kohti oli valida üle kogu saali. Selles suhtes ma ei oska kunagi ette aimata, mis mind saali jõudes ootab – kas rahvamurd või üksikud kuulajad. Pole aru saanud, miks näiteks täna rahvamurdu ei olnud. (Samas ei olnud ka tühi saal, ikka üsna korralikult rahvast, aga ikka vabu kohti veerandi jagu ikka).

Kontrastina eelmisele nädalale leidsin end ühtäkki vaatamas lava poole, mille tagant paistis lumine Toomemägi ja madal talvepäike. Ja nagu võis kontserdi lõpuks taas tõdeda – olen ümbritsetud kaasaegsest uuest muusikast jälle kõigest paari kilomeetri (kui sedagi) kaugusel oma koduõue väravast. Ilusast ja heast muusikast, mis on kirjutatud kooridele ja mida esitatakse eesti keeles kirjutatud imekaunite tekstidega. Ilmselt on sellisest imest täielikult võimalik aru saada ainult siis, kui suudad mõelda end mõnda suuremasse riiki Tartu-taolisesse väikelinna ja kujutada ette, et midagi selle riigi absoluutsetesse tippu kuuluvast kultuurist on võimalik täiesti heas esituses osa saada kodu kõrval.

Foto: HÖV

Foto: HÖV

Lisagem siia veel Eestile ja meie kliimavööndile nii tüüpiline gripihooaeg, mistõttu dirigent Pärt Uusbergi sõnul veel eile 8-st sopranist rivis olnud 7-st jõudis Tartusse kohale kõigest 4. Dirigent ise oli nädal aega haigevoodis olnud. Nii et kõik nagu peab – külm ilm, lumi, loojuv päike laval, grippi haigestunud kooriliikmed ja allesjäänud, kes veel haigusele vastu panevad. Esitavad emakeele päeva eel eestikeelset koorimuusikat, kõik esmaettekanded, pooled heliloojatest ka täna saalis (ilmselt nii Raplast kui Tallinnas on neid veel).

Kohustuslik refräänalgus seega jälle tehtud – selle üle imestan ma pidevalt kõige rohkem. Nüüd siis paari sõnaga sisust.

Kui mu mälu mind ei peta, oli 10-le heliloojale tehtud ettepanek kirjutada eestikeelsele luulele mõni tavapikkusega koorilaul HÖVi jaoks. Kirjutasidki. Muljetavaldav hulk uut muusikat üheks kontserdiks, kordan, kõik esmaesituses. Esimesena kõlas Robert Jürjendali Puud, mille tekst sündis muusikat kirjutades ja selle autoriks on helilooja abikaasa Signe Jürjendal. Temaatiliselt, helikeelelt ja igatpidi perfektne tabamus koontserdi alguseks. (Helilooja oli ka ise saalis, saime aplausiga tänada). Ma ei teagi, kas see oli üks mu lemmikuid selletõttu, et oli esimene, või meeldiks ka kõige enam umbes siis, kui kuuleks neid lugusid veelkord. Võtan suvalise tekstilõigu näiteks juurde:

Mu puud
kuidas te
nõnda seisate
me maa üle tummal pilgul vaatate

Oh, puud
hellad puud
minu hingeõed puud
kui’s olla nii lõputumalt paigatruu

Järgmine laul oli Mariliis Valkoneni kirjutatud, Mathura luuletuse Palukavara katkendi tekstile.

Mariliis Valkonen, foto: HÖV

Mariliis Valkonen, foto: HÖV

Alustada kellegi teise sõnadest
ja kasvada neist oma keeleni, oma hääleni,
oma kõneni ja kuulamiseni …
Sa ei lase mul unustada,
et kuskil on see, mis on puutumata,
et kuskil on olemas
see laul,
just see päris minu oma laul, kui vaid
minna ja korjata see
unustatud laanest, minetatud männimetsast,
kõvalt karjamaalt, kinnikasvanud kaldalt,
päris puhtalt hallilt liivalt, kivikeste vahelt [….]

Huvitav oli see, et kogu tekst oligi häälte sees, millega laul algas ja lõppes. Häälikud, mis kõlasid umbes kui loodushääled ja muutusidki vahepeal leitud keeleks.

Ardo-Ran Varres oli kirjutanud loo Marie Heibergi luuletuse Lapselik unistus tekstile. Väidetavalt oli see ka tema esimene koorilaul (mis pole näpuharjutus oma sahtlis). Helilooja oli ka ise saalis. Kõik selle kontserdikava lood olid tegelikult oma loomult justkui kirjutatudki HÖVile, olles sellised aeglased ja meloodilised, või noh, ilusad nagu Uusberg ise kirjutab ja ilmselt milliseid ka eelistab. Sellest laulust ei ole hetkel ka rohkem meeles kui see, et oli ilus.

Mart Siimer, foto: HÖV

Mart Siimer, foto: HÖV

Võib-olla oligi järgmine, Mart Siimeri kirjutatud kontserdi nimilugu Tule, kuula, kuidas kumisevad uned Alliksaare tekstile tänasest valikust kõige julgemalt moodne. Siin tekkis mingeid huvitavaid rütme ja heliklastreid, mis kraapisid ehk põnevamalt. Siimeri loomingust ju mõnda lugu tean – võib oodata nii traditsioonilist kui midagi hullu ja raskestiteostatavat. Seega see oli täpselt mõlema vahepealne ja põnev.

Alisson Kruusmaa on väga noor helilooja, sündinud alles 1992.

Alisson Kruusmaa, foto: HÖV

Alisson Kruusmaa, foto: HÖV

Tema kasutas Ellen Niidu värsse ja loo nimi oli Lindude vaikus. Siin on kolm värssi ja igaühe vahel oli isegi täielik vaikus-paus. See oli – eriti algus – väga ilus, sillerdav linnulaul. Lisaks teatud kriipimised. Selle laulu puhul oli miskipärast ka kõige rohkem seda grippi vist tunda, kuna vahepeal (aga võib-olla ma kuulsin valesti) oli rohkem kahinat. Samas on see väga heea potensiaaliga lugu ja ilmselt kuskil kiriku- või aulaakustikas pääseks veelgi paremini mõjule. Kindlasti soovitan silmad lahti hoida.

Maria Kõrvitsa lugu oli kirjutatud katkendile Sirje Kadalipu luuletusest Akvarell III. Teksti on siin ainult kolme rea jagu:

Taevas ja meri on kaotanud eralduspiiri
rahnuparv koos vervendava peegeldusega
hõljumas taevamere taustal.

Helilooja aga ütleb, et see on seotud tema suvekodu, Karepaga. Seega oleme muusikas tõesti mere ja taeva piiril ja kuuleme lausa laineid – nii helikõrgustes kui dünaamikas.

Lauri Jõeleht oli kasutanud oma laulus ka oboesoolot ja -saadet, lisaks imeilusat Juhan Viidingu luuletust Palve.

Oo, ma tahtsin pikalt panna
kirja oma lause…
Armas taevas, palun anna
hingamisepause,
pausikuristiku põhja,
vaikusele pikkust,
vaikimiseruumi tühja, –
hinge tänulikkust

Sellest loost jäi meelde, kuidas koor oboe peale sisse tuleb. See sulandumine. Oboed mängis, muide Dmitri Bulgakov, kes on ilmselt pärit Venemaalt, aga kes õpetab alates 2016. aastast EMTAs.

Ja sellele järgnes Margo Kõlari Üks nurmenukk (tekst: Linda-Anette Suss). Vot see lugu kuidagi eristus teistest, olles rohkem ernesaksalik ja vähem uusberglik. See jäi samuti silma/kõrva – ehk annaks ka meie kooris laulda? Iseäranis jäi meelde viimane salm, mida alustasid meeshääled. Küll oli kaunilt lauldud. Kusjuures lisaloona nõuti esireast seda lugu ja mul ei olnud tõesti midagi selle vastu! Tahaks meeleldi kõik üle kuulata, seda eriti.

Viimase laulu autor Aare Külama olla kunagi samuti HÖVis laulnud – Viljandist proovides käinud. Nüüd on kõigest Estonian Voicesi ja Vox Clamantise ridades 🙂 🙂 :). Põhitööks – õpetaja Viljandi gümnaasiumis. Lugu (Õhtulaul kui merre läevad Martin Körberi sõnadele) oli sõnade järgi regilaul (Kiigu, liigu, laevukene, lained, lahkelt lükake!) ja sedasi lubas justkui Pärt Uusberg laulu eel ka. Aga tulemus oli hoopis omanäoline ja samas tõesti kiikuv-liikuv.

Seega – minu tõeliselt soe soovitus eesti koorilaulu austajatele – jõuab veel homme Raplasse ja ülehomme Tallinnasse. Kuigi esmaettekanded olid muidugi Tartus ära :). Ma ei tea nende teiste saalide akustikatest ka midagi, aga jõudsin Elleri kooli Tubina saalis märgata, et seal oli tegelikult vaikne, vaatamata laes rippuvatele prožektoritele ja sellele, et tegemist on uue saaliga (ventilatsioon on ilmselt kuidagi teisiti lahendatud). Samuti ei söö see kõiki helisid ka ära – need seinad mingil määral ikka aitavad kaasa, ei tundu olevat “tekrast” ega summutavad. Kontserdisaalist lahkudes surusid paljud lausa isiklikult Pärt Uusbergi kätt ja tänasid. Oeh, elame küll ikka väikesel armsal maal!

5. märtsi Delta saates räägivad koorilauljad Maris Matskin ja Kristiina Veenre sellest kontserdist.

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kaunis emakeel ja kõrgetasemeline muusika otse koduõuel

  1. Mae ütles:

    Bulgakov toimetab suviti Hiiumaal Homecoming Festivaliga, väga tasemel kontserdid tuuakse otse koju kätte. Eelmisel suvel meie hoovil toimunust saab aimu siit: https://youtu.be/SkoCEaVQ7Zo

  2. sehkendaja ütles:

    Vaatasin videoid ja uurisin infot – tõsi, see on veel uskumatum “koduhoovis” toimuv muusika. Et eestlastest muusikud Tartusse satuvad, on ju iseenesest loogiline. Lihtsalt et nad nii head muusikat teevad, on boonus. Et rahvusvahelised staarid Hiiumaal ühte hoovi või mereranda satuv… müstika.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s