22. Ayn Rand “Allikas” (Fountainhead)

See raamat on ilmunud juba 2015. aastal (tundub, et lõpupoole, seega ca 2 a tagasi) ja ma polnud sellest kuskilt isegi lugenud. (Aa, nüüd näen, et eesti keeles juba 2001. aastal Varrakult ja imekoleda kaanega, mis tõesti ka toona ilmselt silma ei jäänud – olin tol aastal ära ja hiljem sündisid lapsed, eksole). Üsna juhuslik soovitus suguseltsi jõululauas (kõigist kohtadest!), mispeale ma end raamatukogus järjekorda panin. Ja sulgenud raamatu pärast selle läbilugemist olen vapustatud. Ja kogu lugemise vältel mõtlesin, et ma ei oska sellest piisavalt hästi isegi kirjutada, kuna igast aspektist saaks terve pika sissekande. Ja ärge laske end meelitada – tegelikult ei ole see üldse “tore” raamat. Umbes 300 lehekülje paiku hakkab pea füüsiliselt vastik kogu küünilisuse peale, mõistmatuse peale, miks nad teevad nii nagu teevad. 500ndaks leheküljeks asi mõnevõrra muutub, nii et lihtinimene talub sündmusi paremini. Ja lõpetuseks on lihtsalt tunne, et oled läbi tulnud raputavast sümfooniast ja pead rahulikult hingama. Ja ometi tundub mulle, et kohati on see raamat isegi ohtlik. Ohtlik, kuna on vesi nende veskitele, kes on õiekesed sõnnikuhunnikul ja tunnustamata geeniused. Noored ja ülbed. Keegi, kelle maailmapilti on lihtsam mõjutada. Ma isegi ei tea – aga on tunne, et see raamat on mõnevõrra eeposlik pomm. Lisaks on siin elu sisse valatud filosoofilistele veendumustele, mida päriselus nii mustvalgel viisil esineda ei saa. Muide, see ilmus aastal 1943! Ja ma ei olnud üheski kirjandusloolises kontekstis sellest kuulnudki. Ca 800-leheküljeline raamat, mis ei ole, kustpoolt ka objektiivselt vaadelda, sugugi mitte saast ega labane bestseller, mille oleks pidanud maha vaikima. Taoline löök kollektiivsuse vastu, et nõukogude ajal oli selle raamatu mahavaikimine ilmselt ainuvõimalik – aga kas siis ei ringelnud vähemalt teadmist, mis oleks 90ndateks pinnale tõusnud ja üliõpilasteni paisatud?

Millest alustada? Kõige turvalisem on alustada väljavõttega kokkuvõttest:

Liberaalse kapitalismi prohvetina on Ayn Rand valanud oma filosoofilised tõekspidamised ilukirjanduslikku vormi, mille tulemuseks on hümn indiviidile, ülistuslaul eetilisele egoismile ning iga inimese õigusele olla ainulaadne. Kirjanik mõistab hukka altruismi ja kollektivismi, nähes neis peituvat nõrkust ja enesesalgamist.

Ja kui sügavamalt järele mõelda, siis nii see ju polnud. Sest mingis osas oli see hea ja kurja jõu võitlus. Oma kaitsekõnes raamatu lõpus toob Howard Roark välja erinevad “geeniused”, kes on milleski olnud esimesed ja kes on sellepärast hukka mõistetud. Kuid et see pole neid inimesi häirinud, kuna nad on sellegipoolest suutnud anda midagi uut. Ei, “andma” ta selles kontekstis ilmselt ei kasutanud, see on minu maailmavaateline tõlgendus. Tema ütles, et enda isiklikus minas kindel oleva indiviidi õigus elule seisneb ainult loomises. Seejuures iseendaks jäädes. Seega on oluline jääda iseendaks ja luua, mingit muud sorti meie mõistetud egoismi ta ju ei kuuluta. Samas defineerib ta altruismi ja kollektivismi omapoolse filosoofiana – teiste teenimine ei saa olla põhjendatud enese muttatallumisega, teiste jaoks elamisega selle nimel, et ennast õndsalt ja parema inimesena tunda ning seega panna arvamus endast sõltuma TEISTE arvamusest. See tähendab juba automaatselt iseenda minast ja hingest loobumist. Ehk on see kogu raamatu filosoofia ja egoismi ning altruismi ümberhindamine? Sest sellisena kirjutan ma sellele allagi. Ja tagasi tulles lõigu alguse juurde, kui mu mõte edasi arenes ja kõrvale kaldus – nende inimeste seas, kelle ta välja toob, on tegelikke leiutajaid ja mütoloogisi tegelasi (nagu Prometheus). Ometi hoidub ta justkui juhuslikult Jeesuse mainimisest (no kes teab, kas hoidubki, autor on ju juut ja ehk tema jaoks pole sellel siis sellist tähtsust? Ma ei saa seda uskuda, kuna paralleelid olid liiga ilmsed). Howard Roark on kindlasti kirjandusajaloo üks tugevamaid Jeesusekujusid. (Ja kordan ilmselt ennast, kui ütlen, et vürst Mõškin ei saanud just selle “mina” absoluutse puudumise tõttu minu arust Jeesusekujule ligilähedalegi. Mistõttu hoolimata korduvast lugemisest ta mulle meeldima ei hakanud).

Seevastu “kuri“. Raamatutegelased astuvad üksteise järel vaikselt sisse, põimuvad, moodustavad jõujooni. Kui Ellsworth (Monkton) Toohey sisse astub, siis “imehea onuna” või “kõige altruistlikuma ja mitteegoistlikuma inimesena”. Sega kostab ka kõikidest tema juttudest ja dialoogidest – ta jutlustab, kui ebaoluline on inimene ise (enda näitel – “mis nüüd mina, mina olen tühine, nii ebaoluline isik, räägime millestki põnevamast”), vaid teiste teenimine ja ühiskonna teenimine on ülimad eesmärgid. Ja selleks, et seda saavutada, tuleb iseenese mina väikseks põrmustada, mitte püüda esile tükkida. Tema filosoofiaga haakume ju kohe üsna hästi – see on meie südametes kirjas. Tuleb olla hea teiste vastu, “teisi teenida”, mitte ennast upitada.

“Et saavutada voorus täiuslikus mõttes,” ütles Ellsworth Toohey, “peab inimene valmis olema võtma oma hingele kõige jubedamaid kuritegusid – oma vendade pärast. Lihasuretamine on tühiasi. Just hinge suretamine on ainus vooruse akt. Te arvate, et armastate inimmasse? Te ei tea armastusest midagi. Te annate streigifondi paar dollarit ja arvate, et oletegi oma kohuse täitnud? Vaesed narrid! Ükski and pole tühjagi väärt, kui see pole kõige kallim, mis teil on. Andke oma hing. Valele? Jah, kui teised sellesse usuvad. Pettusele? Jah, kui teised seda vajavad. Reetmisele, kelmusele, kuriteole? Jah! Kõigele, mis paistab teie silmis madalaima ja nurjatuna. Alles siis, kui te suudate põlata omaenda hindamatut hinge vikest mina, alles siis võite te saavutada tõelise isetuse sügava rahu, oma hinge sulandumise inimkonna määratusse ühisesse hinge. Kitsas, ihnurlikest tunnetest täistuubitud üksikisiku egos pole armastusele ruumi. Olge tühjad, et teid saaks täita. “Kes armastab oma elu, kaotab selle, ja kes on elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” Kiriku ooiumipakkujate sõnades on mõte, kuid ise nad seda ei mõista. Enesesalgamine? Jah, mu sõbrad, igatahes. Aga enesest ei öelda lahti, kui hoitakse end puhtana ja ollakse uhke oma puhtuse üle. Seda mõistavad ja selleni küünivad vaid kangelased.” (lk. 330, tõlk. Allan Eichenbaum)

Nii et kuidas väljendub selles, mida esindab Ellsworth Toohey, kurjus? Kurjuse kehastus? Alles pisut raamatut lugenuna selgub, et Toohey on kalkuleeriv inimene, vägagi kalkuleeriv. Inimeste hingedega mängiv inimene. Küüniline ja arvestav. Ainus, kellele ta seda välja näitab, on Dominique Francon, suure arhitektuurifirma omaniku tütar ja kümulehe “Lipp” kolumnist. Ja mida edasi seda raamatut lugeda, seda füüsiliselt vastikumaks läheb Toohey tegelane lugejale. “Olen jõud, mis kõikjal tõstab pead…” kumiseb pidevalt kõrvus. Kuniks Toohey justkui juhuslikult poetab 710. leheküljel, üsna lõpu eel, kui läheb Peter Keatingit maatasa tegema ja talle kõik ausalt välja räägib, nagu on, olles ta hävitanud: “Kas sa “Fausti” oled lugenud?” Mis hajutas igasugused kahtlused. (Ja andis ka pisut lootust, stiilis “ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head”). Sellist filigraanset inimhingedega kaubitsejat pole ammu üheski raamatus olnud. Seega kui meil on Roark kui suur Jeesuse kehastus, siis Ellsworth Monkton Toohey on sulaselge Kurat. Teda on kirjeldatud nii osavalt, et kui poleks dialooge Dominique’i ja tema vahel juba raamatu esimeses pooles, ei saaks me sellele kuidagimoodi jälile. (Pole mõtet öelda, et päriselus ammugi mitte, kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik abstraktsioon ja päris sellist selgekujulist skeemi päriselus ei tekiks). Nimevalik ei saa olla kuidagi juhuslik. Kahjuks ei suuda ma kõiki nüansse seal taga aimata, aga Ellsworth (kummalise eesnimena) ja Monkton vahenimena annavad juba aimu. (Ilmselt ka Howard Roark annab millestki aimu ja tõenäoliselt on sellest uurimustöidki kirjutatud. Lihtsalt millest? Ainus sõna, mida mina seal näen on Roar 🙂 ).

Kui ma nüüd Hea-Kurja telje sedasi algatuseks ära tõin, oleks ehk aeg siiski paari sõnaga ka sisust rääkida. Raamistiku mõttes. Meeldejätmise mõttes.

Raamat algab sellega, et Howard Roark saab dekaanilt kirja, et on Stantoni arhitektuurikoolist aasta enne lõppu välja visatud. See juhtub umbes samal päeval, kui tema korteriperenaise poeg Peter Keating sama kooli kõige edukama lõpetajana lõpetab. Tegelikult algab raamat suisa sellega, kuidas Roark kaldakaljult ujuma hüppab, tundes end osana loodusest ja selle vägevusest (ei, jälle kirjutan oma sõnadega. Roark muidugi ei eita looduse vägevust, kuid keeldub ühinemast selle kooriga, kes peab inimest nii väikeseks looduse kõrval – sest just inimene on õppinud loodusest, tuues vett maapõuest kraanidesse ja tehes energiat maapõues leiduvast, on õppinud ehitama maju, suisa pilvelõhkujaid – kas pole mitte inimene võimas!). See annab justkui raami hilisemale, kui kirjeldatakse, kuidas Howard oma maju maastikku kavandab – ta justkui jätkab seda, mis loodus ise on alustanud, kaljudest kasvavad uued kaljukristallid, valguse langemine ühest või teisest küljest toob järgmisi asju esile jne. Lugege raamatut, et parem kirjeldus saada 🙂

Üheks autori inspireerijaks taolise maja kirjeldamisel olla olnud Fallingwater Pennsylvanias, mille projekteeris Frank Lloyd Wright, kes omakorda olla inspireerinud teda kirjutama Roarki). Ühtlasi annab suuna ja raami ka see, kui Peter Keating tuleb pärast lõpetamisel peetud kõnesid ja ovatsioone koju, nähes Howardit trepil vedelemas ja tahab küsida nõu just temalt, kuna Roark on ainus, kelle arvamus talle tegelikult korda läheb, keda ta ühtaegu kardab ja austab. (Ja kes on kooli ajal aidanud kiiruga tema joonised normaalseks teha ja tegelikult ta hiilgavate tulemusteni viinud). Roarki soovitus on, et ta peab ometi ise teadma – kuidas saab elus edasi minna, kui sa ise ei tea, kumba sa rohkem tahad – võtta vastu prestiižne stipendium ja minna Pariisi edasi õppima või minna kohe tööle ühe mõjukaima arhitekti, Guy Franconi büroosse. Lõpuks soostub ta ja soovitab – Prantsusmaal õpiks ta ilmselt edasi neid vanu asju, mida siingi, büroos saaks ta juba praktiseerida ja asju juurde õppida. Keating valib Franconi büroo.

Edasi kirjeldatakse Peater Keatingi lennukat tõusu karjääriredelil. Ta on avameelne ja heatahtlik poiss, kellele meeldib kõikidele meeldida. Mistõttu ta hakkab meeldima ka omanikule (Franconile. Omanikke on tegelikult kaks, vanaldane Heyer ka, kes keeldub pensionile jäämast, aga ei panusta suurt millegagi enam), hakkab vaikselt ja diplomaatiliselt kedagi solvamata endale teed tippu siluma. Kohati loeks nagu Dorian Gray portreed – ilus noormees müüb samm-sammult maha inimlikud väärtused, et teha karjääri ja vahel teiste alt vaipa ära tõmmates, ilma et kõnealused inimesed arugi saaks, et just nende “sõber” on oma sihikindla tegutsemisega kõige taga. Moraalne allakäik jätkub võrdeliselt sellega, kuidas tõustakse karjääriredelil ja saadakse osanikuks. Siin on tõesti vastikuid kohti – Heyeri “tapmine”, kihlatu korduv reetmine, vana sõbra Roarki vastu tunnistamine kohtus (kuigi hädas olles pöördub ta mõne sõlmprojekti tarbeks ikka salaja Roarki jutule, kes tema soperdised ära silub, nii et projekt äbi läheb, kuigi Roark ei luba enda nime kuskil nimetada ja Keating ei julgeks ka), lõpetuseks isegi abikaasa “müümine” saadava tähtsa projekti eest. Mis ta ka tegelikult murrab. Kui siis algab allakäik ja teatud inimeste soosing lõppeb.

Dominique on üks raamatu keskseid tegelasi. Peatükid on nimetatud meespeategelaste järgi: Keating, Ellsworth, Wynand ja Roark. Aga need osad ei ole tegelikult muud kui loo areng ja ühe perspektiivi ehk veidi tugevam rõhutamine. Dominique on üks mõistatuslikumaid kujusid ja seda eriti alguses. Ma pole kindel, et ma kõigest arugi sain. Üks võtmekohti on see jutt, mida ta räägib kolleegile, “Lipu” peatoimetajale Alvah Scarretile sellest, kuidas ta ilusse suhtub. Nimelt on ta endale (äkki Roomast, igatahes vist mingist Euroopa muuseumist, ilmselt oli mingi kuulus) tellinud perfektse meesfiguuriga hindamatu kunstiteose/skulptuuri. Ja selgub, et see pole alles – ta viskas selle prügišahti. Miks??? Sellepärast, et mõned asjad ja teosed on liiga ilusad, täiuslikud ja imelised, et neid maailmaga jagada. Et neid näeksid asjatundmatud rumalad silmad või muud sellist. Ta kardab armuda, kuna ta ei suudaks sel juhul taluda, et ülejäänud maailm kasutab elamiseks samu tänavaid ja ruume kui armastatu. Sellise (minu jaoks keerulise) arusaamatu motoga ta siis elab. Ja armub ootamatult graniidikarjääri töölisesse, kes osutub Howard Roarkiks, hetkel töötuks arhitektiks. Ja Dominique’i meetod on kõik Roarkiga seonduv “Lipus” pidevalt maha teha, nii et mõni asjatundmatumgi hakkab kulmu kergitama ja kahtlustama, et selle taga on midagi rohkemat. Keegi aga ei tea, et tegelikult on nad Roarkiga armastajad, kes on mõlemad leidnud enda jaoks kõige ideaalsema inimese, keda armastavad elu lõpuni. AGA. Dominique ei saa seda endale lubada (pisut arusaamatu, ausalt öeldes, selles osas oli selle raamatu küüniline toon mulle ebameeldiv) ja püüab põrmustada Howardi, et talle võimalikul vähe tööd antaks. Tema alaline hirm, et maailma luuakse midagi nii ilusat ja täiuslikku, et asjatundmatud silmad ei tohiks seda näha, ei hinda seda, halvustavad või ütlevad asjatundmatuid kommentaare selle kohta, mida nad ei tohiks puutuda ega vaadatagi. Seega hakkab ta tegema aktiivset lobitööd salongides, korraldades vastuvõtte ja mõjutades kõiki võimalikke tellijaid otsustama Peter Keatingi kasuks. Keating on mõttetu keskpärasus, keda ajalehed kiidavad, kuigi asjatundjad saavad ju aru, et temas pole midagi erilist. Ja asjatundjaid, selgub, tegelikult polegi eriti. Mõni üksik. Dominique. Ellsworth Toohey. Veel mõni (Lansing. Heller. Wynand). Nojah, väga üksikasjalikult ei ole mõtet kirjutada, aga pärast Stoddardi templi kohtuasja ja oma tunnistust ning veergu “Lipus”, mille peale Wynand annab käsu “see lits lahti lasta”- kuigi ta ei teagi eemal viibides, millest üldse jutt – abiellub Dominique Keatingiga (kes lausa kardab Dominique’i, aga kelle staatus tõuseb tänu sellele veelgi ja kes ei usu oma silmi, et ongi abielus inimesega, keda keegi ei saanud) ja selleks, et Keating saaks Stoneridge’i projekti, müüb mees tegelikult naise maha ja niiditõmbaja Ellsworthilegi ootamatult abiellub Dominique Wynandiga. Ausalt, kaardid avatult laual – ja Wynand mõistab. Kuniks.

2001. aastal välja antud raamatu sisututvustus pole nii filosoofiline kui uue väljaande oma. Mis on hea, sest filosoofiat pole mõtet oma sõnadega edasi anda, iseäranis kui see ehk alati täppi ei lähe:

«Allikas» on lugu andekast arhitektist Howard Roarkist, kes peab ägedat võitlust konventsioonidega, ning tema kirglikust armastusloost erakordse naisega, kes on ühtaegu nii ta armastatu kui vaenlane. Samal ajal on see ka lugu looja kompromissitusest ja hinnast, mis selle eest maksta tuleb.

Randi kangelased on eredad, monumentaalsed ja meeldejäävad ning ka nende vastasseisud on suurejoonelised ja võimsad. Nendega ei pruugi nõustuda, kuid unustada pole neid ka kerge.

Ilmselt ongi üks oluline teema kogu raamatu jooksul ka kunst, esteetiline ilu. Peategelaseks on arhitektuur, aga juttu on ka kirjandusest, luulest, näitekirjandusest, ajakirjandusest. Mis on üldse geniaalse kunstiteose sündimise eelduseks? Absoluutne geenius? Kellegi mina, kellegi ainuomane ego, millest saab sündida ajatu kunstiteos. (Teooriana on see väga ahvatlev ja võluv, kuigi teinekord peab ütlema, et nii mõnelegi raamatule kuluks parem toimetaja ära – Eestis ei ole meil seda kommet ilmselt üldse, et toimetaja midagi sisuliselt võiks ette panna ja mõnikord oleks ehk mõnest suunavast küsimusest küllalt, et raamatus kõik paremini paika saaks). Selles raamatus naeruvääristatakse ühisprojekte ja koos töötamist, jättes alati mulje, et tekib mingi pudru ja soperdis, eklektiline eimiski. Ja siinkohal annab kirjanik võimsa lahingu kogu kollektiivse vastutuse ja muu sellise pihta. Mida ma lugesin mõnuga, kuna vanasti imestasin ma selle üle Rootsis ja nüüd on kogu see värk ja individuaalsuse ja üksikisiku vastutuse kadumine jõudnud otsapidi ka siia. Arhitektide puhul raamatus peab projekt alati pälvima tellinud asutuse nõukogu heakskiidu ja sedasi selgitab Kent Lansing, kes kavatseb, maksku mis maksab, Howard Roarkilt projekti tellida ja selle nõukogus läbi suruda:

Ma tahtsin öelda ainult seda, et iga juhatus kujutab endast paari auahnet inimest ja suurt hulka ballasti. Ma tahan öelda, et inimesed hulgakaupa koos on nagu tühjad kohad. Suured uhked tühjad kohad. Öeldakse, et inimene ei suuda ette kujutada täielikku tühjust. Pagan võtku, käige ükskik millise juhatuse või nõukogu koosolekul. Küsimus on ainultselles, kes arvab heaks seda tühjust täitma hakata. Võitlus on siin karm. Kõike karmim üldse. Ükskõik millise vastasega on küllalt kerge võidelda, kui ta on olemas. Aga kui teda ei ole …” (lk. 343) ja veel:

“[…] Sina ei saa midagi teha. Ühiskonnaga silmitsi olles on inimesel, kes kõige rohkem asjasse puutub, kes peab tegema kõige rohkem ja andma kõige rohkem, öelda kõige vähem. Peetakse enesestmõistetavaks, et temal pole mingit sõnaõigust, ja argumendid, mida ta pakub, lükatakse juba ette tagasi kui erapoolikud, sest kunagi ei arvustata ju kõnet, vaid ainult kõnelejat. Inimest on palju lihtsam hinnata kui ideed. Kuigi minule ei mahu küll kuidagi pähe, kuidas, pagana päralt, saab hinnata inimest, võtmata arvesse tema kupli sisu. Ometigi just nii tehakse. […] (lk. 344)

Ja üsna lõpus räägib umbes samal teemal ka Howard Roark ise vestluses Gail Wynandiga:

“Just sellepärast ongi teiste kaudu elajad nii hukutavad. Neid ei huvita faktid, mõtted, töö. Neid huvitavad ainult inimesed. Nad ei küsi: “Kas see on nii?” Nad küsivad: “Kas teised arvavad, et see on nii?” Nad ei hinda, vaid kordavad teiste hinnangut. Nad ei tee, vaid jätavad mulje tegemisest. Mitte looming, vaid etendus vaatajate tarvis. Loeb mitte võimekus, vaid sidemed. Mitte väärtus, vaid kellegi soosing. […] Kui ta loobub võimest iseseisvalt otsustada, loobub ta teadvusest. Teha lõpp teadvusele tähendab lõpu tegemist elule. Teiste kaudu elajad ei taju reaalsust mingil viisil. Reaalsus pole nende sees, vaid kusagil selles ruumis, mis eraldab üht inimkeha teisest. See pole mitte asi iseeneses, vaid suhe, side – mille teises otsas pole midagi. Seda tühjust ei suuda ma inimeste juures mõista. See peatas mu alati, kui ma pidin mõne komisjoni ees seisma. Inimesed ilma oma minata. Arvamus ilma mõtlemisprotsessita. Liikumine ilma pidurite ja mootorita. Võim ilma vastutuseta. Teistelt laenatud teod, kuid nende tegude allikad on killustunud kõigi inimeste vahel. See on kõikjal ja mitte kusagil ning sa ei saa temaga vaielda. Ta ei ole argumentidele avatud. Sa ei saa temaga rääkida: ta ei kuule. Sa kõneled jälle seinaga. Pime mass, misjookseb kiini, et sind ilma igasuguse mõtte või eesmärgita lömastada. […]” (lk. 679)

Ja oma haripunkti saavutab see mõte Roarki kaitsekõnes Cortlandti projekti kohtuasjal – see, mis viitab kollektivismiga tekkinud absoluutsele vastutuse kaole.

“[…] Miks see hoone moonutati? Mingit põhjust polnudki. Sellistel tegudel pole kunagi põhjust, kui me ei pea selleks just mõne teiste kaudu elaja edevust, kes usub endal olevat õiguse kõigi omandi peale, olgu see siis vaimne või materiaalne. Kes lubas neil seda teha? Seda ei teinud keegi konkreetne inimene kümnete vastutajate seas. Keegi ei soovinud seda lubada ega takistada. Keegi pole vastutav. Kedagi ei saa süüdistada. Selline on igasugune kollektiivne tegevus. […]” (lk. 770)

Seega hakkabki kooruma raamatu vastuolu – massid vs indiviidid. Siit edasi on veel see, kuidas masse on võimalik mõjutada, kuna enamus inimesi on keskpärased ega oma enda arvamust ja hakkavad arvama seda, mida neile ette söödetakse. Ellsworth Toohey on ühes vestluses Dominique’ile öelnud (ei viitsi tsitaati otsida), et kui vaatad elu enda ümber, tundub, et see on nii keeruline ja suur hammasrataste rägastik, et sinul ei ole siin midagi mõjutada. Aga kui sa leiad selle ühe kohe, kuhu nõrgalt muljuda, mis kogu süsteemi võib seisma panna või uppi ajada, siis valitsed sa seda maailma ise (umbes nii. See maailmavalitsemise jutt tuli tal üsna raamatu lõpus selgesõnaliselt – kuni selleni pidasin ma tema filosoofiaks täielikku isetust, mistõttu oli hädatarvilik soosida keskpärasust ja eredaid tippe kaotada, kuna see ei käiks  kokku absoluutse tühisuse filosoofiaga – inimene peab tundma end väikse ja väärituna. Nagu pühakojas ja nagu suures looduses). Siis selgubki, kuidas Toohey igal pool väikest rolli mängib, erinevaid ühinguid kokku kutsub, igale poole oma inimesi tööle sokutab, aga ainult toetudes oma tühisusele “ah-mis-nüüd-mina” ja muud sellist. Kui mõjuvõim on juba piisav, hakkab ta upitama täiesti väärtusetuid kirjandusteoseid, näidendeid ja arhitekte (see on ka põhjus, miks ta Keatingit väga soosis ja Roarki tingimata hävitama pidi). Ta selgitab tulevasele ajakirjanikule (kelle ta sisutusest hoolimata üles upitab, et tema vaateid siis mõjutada, sellega tema kirjutatut ja sellega teisi inimesi, kes valimatult kujundavad oma arvamust teiste järgi):

“[…] Kui tõsiasi, et inimene on täielik tühisus, kes pole teinud midagi silmapaistvamat kui söömine, magamine ja naabritega lobisemine, saab millekski, mille üle võib uhke olla, mida võib maailmale kuulutada ja mida milonid lugejad võivad hoolega uurida, siis saab tõsiasi, et inimene on ehitanud katedraali, faktiks, mida keegi ei soovi jäädvustada ega kulutada. Kõik on perspektiivide ja suhtelisuse küsimus. Teatud taju piires võimalik kahe äärmuse vaheline kaugus on piiratud. Sipelga kuulmismeel ei taju kõuemürinat.” (lk. 525)

ja päris lõpus Keatingile kõike välja paisates (see oli väga pikk muidu):

“[…] Mina kasutan inimesi ära selle pärast, mida ma nende heaks teha saan. See on minu ainus ülesanne ja rahuldus. Mul ole mingit isiklikku eesmärki. Ma tahan võimu. Ma tahan oma tuleviku maailma. Las kõik elavad kõigi heaks. Las kõik ohverdavad ja keegi ärgu lõigaku kasu. Las kõik kannatavad, keegi ärgu nautigu. Las progress peatub. Las kõik käib alla. Allakäigus on võrdsus. Kõik on ikestatud kõigi tahte alla. Üleüldine orjus, ilma et selles oleks isegi niipalju väärikust, kui isanda olemasolu võiks anda. Orjuse orjamine. Suur katkematu ring – ja täielik võrdsus. Tuleviku maailm.” (lk. 717).

Nagu kirjeldab ligimesearmastuse arengut Howard Roark Gail Wynandile raamatu lõpupoole (siiski veel 100 lk enne lõppu):

“[…] Nii ongi inimesed pärast sajandeid, mille kestel neid on pommitatud õpetusega, et ligimesearmastus on kõrgeim ideaal, leppinud sellega ainukesel võimalikul viisil. Otsides eneseaustust läbi teiste. Elades läbi teiste. Ja see on avanud tee kõikvõimalikele õudustele. […]”(lk. 680)

Dominique on kahe pooluse, Kurja ja Hea vahel kolmas, kes kõigest sellest aru saab. (Olles teatud mõttes truult armastav “langenud naine” ja isegi pilt temast Howard Roarki jalge ees üles vaatamas on täiesti olemas). Dominique ütleb esmakordselt pärast mitut aastat abielu oma abikaasale Peterile, mida ta asjast arvab, põhjendades oma nõustuvat ja leebet käitumist, hingeta (kuna Peter heitis ette, et naine ei avalda kunagi oma arvamust. Seda kõike samas stseenis, kui ta ise on avaldanud kiitvat arvamust ühe saasta üleupitatud raamatu kohta Toohey suunatud arvustuse sõnadega):

“[…] Sina tahtsid peeglit. Inimesed tahavad endi ümber ainult peegleid. Mis neid peegeldaksid, samal ajal kui nemadki on ainult peegelpilt. Tead küll, nagu see lõpmatusse ulatuv peegelduste raha, mis tekib, kui asendada kaks peeglit kitsas koridoris vastastikku. Tavaliselt tehakse nii labasemat sorti hotellides. Peegelduste peegeldused ja kajade kajad. ole algust ega lõppu. Pole keskpunkti ega sihti. Ma andsin sulle, mida sa tahtsid. Ma sain selliseks, nagu oled sina, nagu on su sõbrad – ainult ilma garneeringuta. Ma ei käinud ringi, pritsides ajalehest võetud raamatuarvustusi, et varjata enda arvamuse puudumist – ma ütlesingi, et mul pole oma arvamust. Ma ei laenanud klišeesid, et varjata oma võimet luua – ma ei loonud midagi. […] (lk. 472-472)

Katie on Peteri armsam juba ajast, mil ta õppis Stantonis. Nad kohtuvad harva, kuid siis on neil omavahel alati väga hea olla. Kuidas elab sisemiselt tugev, kuid mõjutatav Katie (Catherine Halsey) üle oma “maailma parima ja omakasupüüdmatu onu” õpetusi? Ta on püüdnud käia onu sõnade järgi, hakanud tööle hooldusõena, hiljem tema juurest ära kolinud ja lõpuks lausa Washingtoni. Leidnud oma isiku ja muutunud tugevaks – endine armsam Peter on samas silmnähtavalt ja ilmselgelt temast palju nõrgem, on seda tegelikult alati olnud oma pidevate kahtluste ja teistest ja nende arvamusest sõltumisega. Mingil hetkel on Katie veel segaduses ega saa aru, miks ta teisi inimesi aidates on muutunud halvaks inimeseks, kes teistele kurjalt ütleb ja kes tahab, et need, keda ta aitab, näitaksid talle oma tänulikkust välja – et ta tunneks ennast paremini. Ta ütleb onule:

“Kas sa ei mõista, millest ma tahan aru saada? Miks see nii on, et kui ma hakkan ausalt tegema seda, mis minu meelest on õige, teeb see minust näruse inimese? Ma arvan, see on vist sellepärast, et ma olen loomult halb ja ei suuda head tehes elada. See paistab olevat ainuke seletus. Aga … aga vahel ma mõtlen, et see ei saa ju olla nii, et inimene soovib täiesti siiralt saada heaks ja ometi ei ole talle määratud selleni jõuda. Ma ei saa ju nii halb olla. Aga … aga ma olen kõigest loobunud, mul pole enam ühtki omakasupüüdlikku soovi, mul pole midagi, mis kuuluks ainult mulle – ja ma olen õnnetu. Ja nii on ka teised samasugused naised. Ja ma ei tea ühtki omakasupüüdmatut inimest maailmas, kes oleks õnnelik – peale sinu.”(lk. 402)

Siin vaatab ta onule veel kuigivõrd alt üles, kuigi mulle jääb mulje (kuigi Katie’st on üldse vähe juttu, ta kerkib esile ääretult sporaadiliselt kui meie tavaline ettekujutus halastajast. Ja halastajana mõjubki ta Peterile. See on ta loomuses – ääretu kindlus.). Ilmselt päästab ta eemaldumine onust, kes on kui mingi Kašpirovski – sellele viitab ka esimene kord, kui Peter Keating kuuleb Toohey esinemist ühel kõnekoosolekul. Katie’ osa pole küll täiesti lahti kirjutatud, aga mulle igal juhul tundub, et tema pääseb oma rolli sisse, kui muutub enesekindlaks ja teeb asju iseenda pärast, mitte teiste pärast.

Või siis Gail Wynand, kellele kogu raamatu vältel üksnes viidatakse, kuniks ta ise omanimelises raamatu osas esile kerkib. Gail Wynand on suure korporatsiooni juht, temale kuulub ajakirjanduskontsern, mille üks silmapaistvamaid väljaandeid ongi “Lipp” – keskpärast inimeste kõmuleht, milles kirjutatud ta ise põlgab. (Oma naisele imeilusat kaelakeed kaela pannes – see oli isegi kirjelduses erakordselt ilus – ütleb ta: “Mulle meeldib mõelda, et ma võtsin inimhinge halvimad jätted – selle koduperenaise ja nende inimeste mõtted, kellele meeldib sellest lugeda – ja tegin neist kaelakee sinu õlgadele. Mulle meeldib mõelda, et ma olen alkeemik, kes suudab niivõrd jälgi toormaterjali õilistada nii täiuslikuks.” lk. 546-547) Ilmneb, et ka tema saab maailma toimumisest suhteliselt hästi aru – vähemalt on tema üks neid inimesi, kes ei tee asju sellepärast, et teised seda temalt ootavad. Ta on kogu oma karjääri üles ehitanud sellele, et on söönud välja teised omasugused ja maksnud kätte nendele, kes on teda lapsena alandanud. Üldse tundub, et ta on täielik despoot. Esmalt. Kohtumine Dominique’iga muudab teda. Sealtsaadik läheb lugemine kergemaks (pole nii vastik olla), aga samas tundub, et kohati on muutusega inimeses või kahe äärmuse ühendamisega veidi liiale mindud. Kes teab. Mulle istus – juba sellepärast, et pärast seda lõppesid ära minu järgnevad õudusunenäod ja asendusid ilusatega. Igal juhul tellib Gail Wynand Roarkilt maja – oma naisele. Et viia ta maale, justkui teiste eest peitu (Wynandil on nt ka galerii, kus mitte keegi ei ole kunagi käinud ja kuhu ta kogub väga häid kunstiteoseid, mh skulptuuri oma tulevasest naisest). Ta ei tea midagi Dominique’i ja Howardi ajaloost. Nad saavad Howardiga parimateks sõpradeks. Oma varianti omakasupüüdlikkusest või altruismist, või noh, endast rääkides kõneleb ta Roarkile nii:

“[…] Viimasel ajal olen ma palju mõelnud, kas ta [Toohey] ikka tõepoolest mõistab, mida propageerib. Omakasupüüdmatus ülimas mõttes? Noh, just selline olen ma olnud. Kas ta teab, et mina olen tema ideaali kehastus? Muidugi, minu ajendeid ta heaks ei kiidaks, aga ajendid ei muuda kunagi fakte. Kui ta ajab taga tõelist omakasupüüdmatust filosoofilises mõttes – ja härra Toohey on ju filosoof – mõttes, mis ulatub rahast palju kaugemale, noh, las vaatab mind. Minule pole kunagi midagi kuulunud. Ma pole kunagi midagi tahtnud. Mulle ei läinud miski korda – kõige kosmilisemates mastaapides, millest Toohey eales unistada võib. Ma tegin endast baromeetri, mis allus kogu maailma rõhule. Tema rahvamasside hääl pillutas mind üles ja alla. Muidugi, ma ajasin selle käigus varanduse kokku. Kas see muudab meile avaneva pildi tegelikku sisu? Oletame, et ma annan viimase kui penni ära. Oletame, et ma pole kunagi tahtnud mingit raha võtta, vaid võtsin selle kõik ette puhtast ligimesearmastusest, et teenida inimesi. Mida ma selleks oleksin pidanud tegema? Täpselt sedasama, mida ma tegin. Pakkuma võimalikult suurt rahulolu võimalikult paljudele. Väljendama enamuse arvamusi, soove, maitset – enamuse, kes jagab mulle vabatahtlikult oma poolehoidu ja toetust kolmesendise valimissedeli näol, mis igal hommikul nurgapealsesse leheputkasse jäetakse. Wynandi lehed? Kolmekümne ühe aasta jooksul on nad esindanud kõiki peale Gail Wynandi. Ma surusin oma ego maha viisil, milleks pole võimaline ükski kloostripühak. Ja ikka nimetavad inimesed mind äraostetavaks. Miks? Pühak mõnes kloostris ohverdab ainult materiaalseid asju. See on väikehind hinge ülenduse eest. Ta hoiab aardena oma hinge ja loobub maailmast. Aga mina – mina võtan autod, siidpidžaamad, katusekorteri ning annan maailmale vastutasuks oma hinge. Kumb toob ohvriks rohkem – kui ohverdamine on vooruse proovikivi? Kes siin on tõeline pühak?” (lk. 675-676)

Roark on Gailiga üldiselt nõus ja ta imetleb mehes seda, et too suudab iseendaks jääda ja teeb midagi sellepärast, et seda ise teha tahab. Ometi teeb ta seda muidugi sellesama rahvamassi keskpärasuste kihile ja see ta lõpuks ka hävitab. AGA. Asi, mille Roark jätab ütlemata – asi, mida poleks vaja tahta, on võim teiste inimeste üle. Ja sellest soovist pole Gail kunagi loobunud. See on joon, mida Roarkil ei ole. See, mis teeb temast n-ö lunastaja.

Ma teadsin juba varahommikul kirjutama hakates, et ilmselt läheb sellele kogu päev. Läkski. Ja postitus sai pikem, kui keegi jaksab lugeda. Aga mu enda jaoks – et vajadusel meenutada – on see vajalik.Sellest raamatust on väga pikk sissekanne ka Wikipedias. Sellest raamatust ja Ayn Randist on kogu internet tõlgendusi täis – on isegi mingi lühike multikamoodi videolõik youtube’is, mis kirjeldab raamatus esitatavat filosoofiat. Vot kuulake. MA EI OLE NÕUS. See pole sugugi nii lihtne, nagu te olete seal skematiseerinud (ja sellepärast ei hakka ma linke panemagi). Sest põhiline mõte on siiski – jää iseendaks ja tee, mis teeb sind õnnelikuks (või noh, – loo, et ära teenida oma eksistents). Ära tee teistele halba on ainus põhimõte selle juures. Ära taha võimu teiste üle.

Teised blogijad, kelle leidsin kirjutavat, on ka vaimustuses.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 22. Ayn Rand “Allikas” (Fountainhead)

  1. liisu ütles:

    Aitäh jagamast, lugemiselamus!

  2. Danzumees ütles:

    Muide mul see ostetud selle koleda kaanega 🙂 Ootasin väga kui kuulsin, et on ilmumas, sest see figureeris väga kõrgetel kohtadel mitmetes sajandi parima raamatu hääletustes. Eriti kui hääletajateks olid tavainimesed, mitte kriitikud ja muud kirjandusasjapulgad… Mitmed ameeriklastest sõbrad olid ka seda soovitanud, nende jaoks on see paljudele üks olulisemaid ja parimaid… paksusest hoolimata loetakse elus ka teist korda (<- see ongi ühe ameeriklasest sõbra väide).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s