23. Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Tõtt-öelda arvasin seda nimepaari alguses facebookis nähes, et tegemist on mingi ürituse või bändiga ja suutsin asja selles teadmises üsna kaua ignoreerida. Kuskil jõulude ajal tekkis teadmine, et tegemist on raamatuga ja sättisin ennast raamatukogus järjekorda. Kuni härra asjaolude sunnil meile selle ise hankis, mistõttu lugemahakkamisega ei olnud enam kiiret. Võtsin siiski möödunud nädalal ette ja nädala sees teatatigi Kultuurikapitali ilukirjanduspreemia võidust. Seega oli ajastus enam-vähem. Romaanivõistluse ta ju juba võitis.

Ei tea, kust otsast alustada. Äkki sellest, et sellist paksu telliskivi käes hoides (557 lk) ja seda staroveride külaelu raamatu alguses lugedes tekib mingi soe tunne – romaanikunst, eepiline, midagi, mis ometi toob esile kultuuripärandi, millest on Eestis niivõrd vähe räägitud. (Kasvõi ERM Lukase suu läbi ütles 2016 sügisel, et hmm, rootslastel ja venelastel on oma muuseumid olemas, milleks neid siin kajastada). Joonistub välja Peipsiveere külaelu, kuigi sõja lõpus juba, 1944. Kirjutatud on see raamat justkui tõlkimise tarbeks laiemale lugejaskonnale, kuna juba teksti sees on palju selgitusi asjade kohta, millest eestlased peaksid niisamagi teadma. Nojah, miks mitte. Eepika on eepika. Positiivsena peakski seda esile tooma – eepiline jutt, osalt kui Islandi saaga, kus asju järjest kirjeldatakse, kuigi kõigel ei pruugi olla pealiiniga mingit otsest seost. (Aga kus on pealiin?). Kirjanik ütles ka ise, et sai tõuke Völsungite saagast, mis on iseenesest põnev. (Völsungite saaga on ilmunud ka eesti keeles Mart Kuldkepi tõlkes, selle eessõna saab ka veebi vahendusel lugeda, kui academia.edu-sse sisse logida; raamat ise on kirjastuse lehel müüa naeruväärse summa eest).

Samas on samavõrra kokkuvõttev öelda, et see raamat on pikk eepos langemisele ja allakäigule – siin pole pahet, millest ei kõneldaks. Joomine, vägistamine, laiskus, lodevus, varastamine, truudusetus, ihnus, rahaahnus, võimuiha, naiste- ja lastepeks, usuhullus, liiderdamine, vennatapp, lapsetapp, sadism, reetmine, intsest, kättemaks, usuline hälbimine, narkomaania (või noh, seened) … you name it. Mistõttu jääbki mulje, et milleks nii? Jah, võib-olla on see reaalsus, ehk ongi vaja kirjutada eepos sellest, kuidas staroveride kultuur alla käis, mutta tambiti ja inimese väiksuse tõttu veelgi lahustus ning kadus? Ometi oleks tahtnud lugeda või mingistki teljest (peale Sergei ilmselt, kes oli pärit teiselt poolt Peipsi järve, ning Feofani ja Varvara), mis on püsiv ja milles on siiski voorus. Et näiteks raamatu pealkiri viitaks millelegi positiivsele, mitte ebainimlikule kättemaksule, mis ei ole sisemiselt mõistetav. Kohati ütleks, et isegi mitte usutav. Usutav ainult seetõttu, et nimetatud tegelased on ilmselt siiski kaotanud meelemõistuse ega pole adekvaatsed – järjekordne viide sellele, kuidas kõik toimiv külas lammutati, sellega ka inimeste meeled, paistku nad nii kindlad ja ratsionaalsed kui iganes. Nii et kokkuvõtteks tundub, et loodetud eepika lahustub väikestes seikades, äärmiselt paljudes külaelanikes, kelle taustad ja naiste nimed tihtipeale juba segamini hakkavad minema, ammugi lapsed, lõpuks lapselapsed… Ja mingit läbivat joont peale Absoluutse Allakäigu lõppkokkuvõtteks sõrmede vahele ei jäägi. Kui mitte pidada Suurt Kättemaksu selleks “positiivseks programmiks”, mis lugejaid lepitama peaks. Ja mind päris ei lepita.

Tuleb tunnistada, et pildikesed külaelust ja kogu ajastu lahtikirjutamine on ju siiski õnnestunud, seda küll, see on väärtus, mis raamatul vääramatult siiski on. Ikkagi oli kõige sümpaatsem just algus, kus anti otseseid viiteid sellele, kuidas teatud traditsioonid hakkavad välja surema, kuidas kaob rahva mälu. (Sellega seoses hoopis raamatuväline mõtteseos – selle nädala Plekktrummile, kus Riina Raudne viitas nii kenasti (tsiteerin): “Elu ongi raske. Talv on raske, kevad ja suvi on omamoodi rasked, murdeiga on raske, vastassugupoolega rääkimine on raske, tööl käia on raske. Kui mõelda näiteks klassikaliste kultuuride ja religioonide peale, siis seal antakse palju reegleid, mis aitavad kõige sellega toime tulla ja üritavad adapteeruda eluga, mis ei olegi kerge. Meil on sellega keerulisem. Meile tundub, et elu peaks olema oluliselt kergem ja võib-olla me ei tee eluoskuste õppimisel nii head tööd kui me saaksime.” Minu paksendus, Riina Raudne saates Plekktrumm, 12. märts 2018)

Aga ideeline sisu – mis on siis kandev mõte? Mulle tundus, et epiloogis äratoodud mõte on nagu kirjaniku taustaidee, mis vääriks äratoomist:

Kõiki elusolendeid, olgu siis inimesi majades või kalu vees, seeni metsas või linde taeva all, kannab aja katkematu vool kaduvikku. Neid, kes seda mõistavad, pigistab hirmu kõle sülelus, millest pakuvad kerget pääsu kujutelmad igavesest elust ja ettemääratusest. Õnnelikud on need, kes suudavad ennast jumala valgusega pimestada! Kuid pimestatus ei ole turvaline tee, sest iga kord, kui komistame, saame jällegi nägijaks ja langeme tagasi hirmuvalda.

Ja konarusi, mis meid põlvili suruvad või kõhuli kukutavad, abi otsides kisendama panevad või sootumaks hävitavad, on elus iga nurga taga. Kui haigused ja õnnestused ei pane meid kannatama, siis teeb seda küllus, purustades helge pettekujutelma armastavast jumalast ning tõugates meid veelgi sügavamale lootusetusse – maailma lõppu maa peal. Ja lõpuks leiavad oma igapäevase väikese õnne need, kes lepivad enda bioloogilise elueaga ning püüavad elada parimal võimalikul viisil, hoolitsedes enda ja lähedaste eest ega sega teisi, kes teevad sedasama. (lk. 557)

Üha enam jääb kõik kripeldama – loed justkui sooja usu kogukonnast, mille on kirjutanud (nagu tundub) usuta inimene, mistõttu selle usulise keskkonna edasiandmine on justkui poolik või puudub täiesti. Tõsi ju on, et alguses on see väga hästi lahti kirjutatud ja teatud vanad traditsioonid süvendavad sügavat sisemist arusaama, et sind viiakse teise maailma. Ometi kaoks see kõik justkui võluväel suhteliselt päevapealt, kui Raimond külla jõuab… Keeruline on lugeda, tajudes üldise andestusmõtlemise absoluutset puudumist, kuna positiivset esindavad kokkuvõtteks minu aruvates ainult Sergei, Feofan ja Varvara (ja mõned naised, kes ikka vaikselt tahaplaanile vajuvad, kohalike naiste massi sisse).

Eks minu arvamus raamatust kujuneb tihtipeale mingile taustale ja see taust on hetkel auhinnatud ja muude kiitustega pärjatud. Seetõttu peaksin rõhutama, et väärtus on sel raamatul olemas – ajastu kirjeldamine. Samas on siis ootused suuremad ja tahaks ka seda sisemist soojust või uba paremini tunda. Kirjanik ise ütles, et see peaks noortele ka hästi sobima, kuna siin on “nii seksi kui vägivalda”. Tjah. Miks arvatakse, et seks ja vägivald peaks noorele meeldima? Mulle endale tundub, et pigem märgib rohke seksistseenide ja erootilise materjali kirjeldamine enamasti meeskirjanike vananemist, mistõttu vaatasin kirjaniku sünniaastat ja näen, et jah, sedakorda algab see juba 40ndatele lähenedes. (Enamasti ikka 50+).

Kirjanik ise imestas, et keegi oli selle raamatu kahe õhtuga läbi lugenud – ma arvan, et see oleks just õige tegu. Meilgi siin üks luges nii. Minul läks ikka nädala jagu õhtuid (mõni õhtu sain üsna hilja koju, et lugema hakata) ja tänu sellele oli teinekord tegelaste virrvarris raske meenutada, kes on kes ja milline on kellegi lugu. Kui lugeda, siis kiiresti ja järjest. Pigem kahe päevaga kui viie õhtuga.

Kokkuvõtteks – ma ei oska soovitada seda raamatut. Minu soovitus ongi sellelt pinnalt, mis ma kirjutasin. Oma head ja vead. Ma olen dostojevskiliku kooliga lugeja, kelle loetu igas allakäigus oli lunastus … Dmitri Karamazov eksole.

Kirjutatud on palju, panen mõned, mis otsinguga varem tulid:

  • Klassikaraadios Peeter Helme “Uus raamat” – ütleb ka, et jah, nalja ehk saab, aga ikka väga läbi pisarate. Samas ütleb, et toob Peipsiveere rahva kirjandusse (ma mäletan mingit osa Urmas Vadi raamatust, mis oli kuidagi helgem, kuigi väga müstiline ja kohati hirmus). Ütleb, et kirjanikul on õnnestunud luua psühholoogilises mõttes veenev tegelastegalerii – jah, kusjuures olen nõus. Hästi jutustatud – ka nõus.
  • Veiko Märka ERRis (ilmselt algselt siiski Sirbis)- Ta toob välja märgilised sümbol-esemed, mis raamatus esinevad: “isegi viirastuslik tank Raimondi süül mõrvatutest ekipaažiga mõjub loogilisema ja orgaanilisemana. Seda võib tõlgendada kirjandusliku sümbolina, nagu ka Feofani kelli, Serafima gloobust, Onissifori plekkviisnurki ja muidugi ikoone, mille saatus sümboliseerib läbivalt kogu külaelu saatust.”
  • Olev Remsu Postimehes (tasuline artikkel).
  • Bukahoolik kirjutab “Teine nüüdisajal vähekasutatud asi on illustratsioonid – Peeter Alliku graafika, mis toetab teksti igati ja on muidu ka ilus vaadata.” – unustasin ise kirjutada, aga tõesti väärib väljatoomist.
  • Mae maailm. (Mul oli ka mure, et Brüsseliraamatust ei jäänud üldse mitte mingit muljet ja seega S&B üllatas esmalt positiivselt. Nüüd tuleb aga lasta settida, sest viimased kümmekond lehekülge mõtlesin ainult “miks?” ega suutnud aru saada, miks selline raamat just niimoodi tuleb kirjutada. Absoluutsest Allakäigust)
  • Triinu raamatud – natuke sarnased mõtted minuga – et Brüsseli raamat ei tekitanud erilisi lootusi, aga tabas hea üllatus, kuigi kogu see masendus, groteskne kättemaks ja iga natukese aja tagant mingi seksistseen või kellegi pikk türa ajasid õlgu kehitama.
Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s