24. Eva Koff “Sinine mägi”

Lugesin siis selle ka läbi. Romaanivõistluse II koha töö. Ootused olid tõepoolest suuremad kui lugemiselamus. Ja ma olen kogu öö mõelnud, et sedapuhku oleks ehk targem oma arvamus endale hoida. Kirjanik tundub ise väga sümpaatne ja ei tahaks teda kuidagi haavata. Ilmselt mida aasta edasi, seda rohkem on mul välja kujunemas mingi oma maitse, mis ei sõltu kirjanduslikust tasemest, vaid läbinisti ainult subjektiivsetest näitajatest (kas ennegi on sõltunud).

See siin on läbi ja lõhki naiskirjutamise raamat – palju komasid, omadussõnu, loetelusid, voolu, luulelisust. Mingit kainet ja jahedat teksti pole, vaid lugeja on kohe teksti sees ja viiakse vooluga kaasa, vastuvoolulainega, kui kasutada raamatu enda sümbolit – see laine, millele vastu hakata ei ole võimalik. Iseasi, miks kõik see – milleks need kaks erinevat aega, mis omakorda laiali paisatud. Jah, kirjanduslikult väga põnev ehk, aga lugejale võib-olla mitte nii eriti. Mina teen väga hästi vahet aastatel 1991, 1992 ja 1993, seega nende kolme (ja rohkema) aasta vahel hüppamine pole keeruline – mõtled lihtsalt oma elule ja tead, kas ta on ülikoolis või veel abituuriumis. Mu arust ei teeninud see hüppamine samas eesmärki. Kuigi – mida mina tean? Mis oli eesmärk? Võib-olla oligi “armastuse labürint”, nagu keegi kuskil kirjutab. Seesama labürint, mida teeb toakaaslane Põder tuletikkudest. Või seesama “sinine mägi”, mis on kättesaamatu ja kaugel ja mida nähti klassiekskursioonil Ateneumis. Või kus oli Liisu ema.

Lisaks veel juba rootsi kirjandusele omane kehavedelike kirjeldamine. Ilmselt hakkab see kirjandusse sisse imbuma ka meil. Päevade algus, lapseootele jäämine, Soome perekonna juurde koduõpetajaks minnes öine vereplekk linal ja voodil jne. See maaliks justkui naiskirjutamisele veel punasega suured tähed otsa.

Aeg-ajalt viidatakse mingitele sündmustele, mis juhtuma hakkavad, maailmas, Eestis, perekonnas. Tahes-tahtmata tuleb pähe küsimus, kas kogu selle ajaloolise “teadmise” lisamine on siis nii oluline, et see hakkab pisut isegi teadmiste eksponeerimisena tunduma? Ei, võib olla, et tõesti vajalik. Üksikud sõjakaadrid, näo kokkulappimine näiteks. Vms.

Lugu räägib armumistest ja armastustest, enamasti on objekt see, kellel on keegi teine. Või kes on homo. Ja siis on kõik omamoodi sohilapsed – Elfi on küll oma ema ja isa laps, aga selgub, et isa on abiellunud emaga ainult sellepärast, et tolle õde Adele, kellesse isa tegelikult on armunud, temaga üldse abielluda ei taha. Sest temal on mõttes ainult pillimees Julius.

Seega sellel 400+ leheküljel on vaatamata võimalikule taustaeepikale siiski fragmendid, mis on ilmselt fragmentidena ka mõeldud.

Ja selline praktiline küsimus ei anna mulle ka üldse rahu. Liisu vanaema oli Elfi. Elfi tädi oli Adele. Elfi oli küll armunud hullu keelefilosoofi (ilmselt siis homo, sellele vaid vihjati), aga abiellus “Liisi vanaisaga, keda ta armastas”, Jakobiga. Kes jäi sõjas ellu, aga kelle võttis haigus. Elfi vaatab pärast mehe matuseid kodus magavaid poegi – Ilmarit ja Toomast (viimasel hakkavad juba vuntsiudemed tekkima). Mees on surnud. Millal peaks siis sündima veel Ann, see tugev naine, kes Liisi üksi üles kasvatas? Sest isa nimi on Neeme Hein. Ja onudest pole üleüldse juttu.

(Raamatu tagakaanel on Jan Kausi – kui tuntud eesti kirjaniku – soovitus. Jan Kaus on raamatu toimetaja. Jan Kaus oli komisjonis, kes valis raamatu teise koha vääriliseks romaanivõistlusel.)

Ma pigem lingin teised:

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s