26. Erling Kagge “Vaikus müraajastul. Rõõm end välja lülitada”

Lugesin selle raamatu olemasolust Postimehe raamatulisast ja kohe tekkis huvi seda lugeda. Vaikus on mind teemana paelunud ülikooliajast saadik. Toona kirjutasin isegi inglise keeles mingi essee, eeskujuks anti Baconi esseed. Tollel oli ka üks “On Silence”. Kirjutasin vaikusest muusikas, looduses jne. Nüüd on Kagge kirjutanud terve raamatu justkui erinevaid lühikesi esseesid samal teemal, võiks suisa öelda, et mõnes mõttes võrreldavad üliõpilaste esseedega. Ja üldse mitte paha pärast.

Esiteks tundub, et autor ise on väga värvikas persoon. Ta on jurist, kirjastaja, polaaruurija, ilmarändur, poliitik, kunstikoguja, Rolexi modell ja ilmselt palju muud. Asi, mida ta ise korduvalt rõhutab – ka kolme tütre isa.

Seega on Erling Kagge võtnud vaikuse erinevad aspektid ja need oma lühikestes peatükkides lahti rääkinud. Lihtsalt ja lihtsa inimese kombel. Ei vigurda. Ta kõneleb vaikusest popmuusikas ja kunstis. Vaikusest looduses ja enese sees. Siin on palju, mis kõlbaks teatud juhtudel tsiteerimiseks. Kuigi tegelikult kirjutab ta kokku asju, millele ta on ise tulnud, aga mida teised enne tedagi on juba kirjutanud. (See igivana mehelik joon – ma selgitan, kuidas minu arvates asjad on – kõik filosoofid on mehed, sest nad tahavad midagi lahti seletada, et poleks vaja erinevaid tõlgendusi. Ma olen juba ca 25 aastat selle peale mõelnud ja seetõttu alati eelistanud ilukirjandust, kus võivad kõik filosoofilised teooriad sees olla, aga mida igaüks võib siiski tõlgendada ja tunnetada omal viisil). Jällegi – ma ei taha halvasti öelda, kuna ükski selle raamatu potentsiaalne lugeja ei võta Heideggeri ega Wittgensteini lihtsalt ajaviiteks kätte. Seega on väga tore, kui Kagge neid refereerib või tsiteerib teiste seas, tuues nad taas välja meie oma argipäeva. Tema maailmapilt on põnev ja toodud näited seinast seina. Siit ei ole ka puudu peatükk (9), mis räägib meie nutisõltlusest, pidevast infovajadusest, dopamiinist ja vajadusest infot ikka juurde ja juurde otsida.

Seega ma soovitan seda raamatut kindlasti nendele, kes tunnevad, et teema kõnetab ja stiil sobib (kes pigem ise Heideggeri lugeda ei viitsi). Vanemale koolieale, tahaks ka juurde kirjutada – samamoodi nagu Mihkel Raua eneseabiõpik. Ja ilma irooniata.

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 26. Erling Kagge “Vaikus müraajastul. Rõõm end välja lülitada”

  1. Anon ütles:

    Aga soovita Heideggerilt ja Wittgensteinilt midagi vaikuse teemal. Aitäh!

  2. sehkendaja ütles:

    Ei, mina ei ole see inimene, kes oskab midagi sel teemal soovitada, sest ma olen kirjandusinimene, filosoofilised traktaadid tekitavad minust alati tunde, et keegi tahab maailma lahti seletada, püüdes selgitada, et “nii see on”.

    Võin välja tuua need kohad, kus on Wittgensteini ja Heideggeri tsiteeritud: näiteks viitab kirjanik 20. peatükis 99. leheküljel Wittgensteinile, kes olla öelnud, et “kuni sa ei püüa “öelda öeldamatut, ei ole mitte midagi katki”.” Ja selgitab siis, kuidas seda võiks tõlgendada. Sümpaatselt ja lihtsalt. Teises kohas näiteks:
    “Igaüks on keegi teine ja mitte keegi ei ole tema ise,” nagu kirjutas Martin Heidegger. (lk. 78, ptk. 15), kus kirjanik selgitab, kuidas inimesed tänapäeval enam pause ei tee ja selgitab seda Heideggeri mõtte abil lahti.

    Samas on keegi Berel Lang kirjutanud terve raamatu “Heidegger’s Silence”, kust saaks kindlasti huvitavaid viiteid ja mõtteid tema originaaltekstidele. Või David Nowell Smith “Sounding/Silence: Martin Heidegger at the Limits of Poetics”? Või võiks inspireerida näiteks see artikkel? http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/olemise-varjus-martin-heideggeri-mustad-vihikud/

    Wittgensteinilt ilmselt Tractatus Logico-Philosophicus? (“Man könnte den ganzen Sinn des Buches etwa in die Worte fassen: Was sich überhaupt sagen lässt, lässt sich klar sagen; und wovon man nicht reden kann, darüber muss man schweigen.”)

    Aga üks Avatud Eesti Raamatu sarjas välja antud raamat meeldis mulle siiski – Kierkegaardi “Kartus ja värin”. Kui palju see vaikusest rääkis, ma ei mäletagi, aga meeldis 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s