30. Lena Andersson “Isiklikult vastutamata”

See raamat on tunnustatud romaan (saadaval ka e-raamatuna). Sellest annavad tunnistust nii tähelepanu, mis Rootsis osaks langes kui asjaolu, et see on ka eesti keelde tõlgitud – Põhjamaade romaani sarjas väljagi antud. Kusjuures ei mäleta, kust, aga mul oli tunne, et see raamat pidi olema siiski parem kui esimene, Omavoli/Egenmäktigt förfarande. Oi ei, polnud sugugi. Raamatus on ca 250 lehekülge – seal kirjeldatakse kolme aastat abielumehe-armukese suhtes. On sama naispeategelane Ester Nilsson, kes eelmises stalker-romaanis ja on mees, kes talle meeldib. Kuid kes on abielus. Kes püüab Estrile pidevalt öelda, et naisega on tore suhelda kui sõbraga, aga ta on abielus ega kavatse sellepärast abielu ohtu seada. Ester (nagu teada juba eelmisest raamatust) on aga järjekindel ja ühtlasi on teada, et mehed on nõrgad. Kui ikka mingi sinust noorem tšikk järjekindlalt käib ja sinule pühendub, sinusse jäägitult armunud on ja sõidab või Stockholmist kaugele Saamimaale Arvidsjauri, arvates, et mees mõtles just nüüd temaga magada ja naisest lahutada…. kes põhimõtteliselt ronib su voodisse… Mis siis imestada. Olof Sten, näitleja, kellesse tšikk seekord armunud on, tunneb süümepiinu, püüab korduvalt lõpetada, samas on nii vajalik see imetlev tähelepanu. Lõpuks annabki alla ja elab teadlikult topeltelu naise ja armukesega (ja ilmselt ju ka teise armukesega, Barbroga, kelle pärast Växjös Estrit kangesti varjata tuleb). Ja annab sellest valju häälega talle pidevalt teada – miks sinusugune peaks rahulduma armukese staatusega? Selles osas on kaardid pidevalt laual.

Ja siis 200 lehekülge lihtsalt venivat ila, kuidas kogu sellest avatud kaartide asjast igat väiksematki liigutust tõlgendatakse, vastupidiselt tõlgendatakse. Kuidas Ester tõsimeeli kuni lõpuni arvab, et mees naisest lahutab. See on lihtsalt piinav lugemine. Selle asja oleks võinud ilmselt nt poole (kui mitte kolmveerandi võrra) lühemalt ära rääkida. Viimasel 50-l leheküljel on asi pisut parem, sest Ester näeb, et enam ei ole teist võimalust kui Olofi naisele helistada (ei võta vastu) või sms saata. Siis on vähemalt mingitpidi põnev lugeda, milline on mehe kaitsereaktsioon, milline on petetud abielunaise kaitsereaktsioon, kuidas levivad kuulujutud (või kuidas neid levitatakse). Ja Estri seisukohast olid need kuulujutud ju täielikult alatu laim, samas kui minu arvates see stalkerlus on sisse kirjutatud lihtsalt nii tugevalt, et seda on füüsiliselt vastik lugeda. Seega siis toimus romaanis teatud areng vähemalt.

Ahjaa – ja stalkeri piiramatu sõbrannadering, kelle kõigiga saab arutada ja kes järjest nõu annavad. Mitmed neist (kui mitte valdav enamus) annavad mõistlikku nõu – lõpetada see lollus ja oma elu elada. Ent Estrikene ei taha kuulda võtta. (Kirjanik ei ole kusjuures ilmselt Estri poolel, aga see ei vabanda, et nii pikalt peab sellist jubedust lahkama).

Mis on ametlik selgitus (vähemalt ühes allikas, mille viitsisin lahti klõpsata) – Lisbeth Larsson kirjutab:

Det var som om Lena Andersson talade rakt in i den kvinnliga publikens sårade hjärtan. Som bevittnade jag en samtida kollektiv kärlekstragedi.
Egenmäktigt förfarande är en berättelse om hur två icke-kompatibla regelsystem för det intima umgänget mellan kvinnor och män konfronteras med varandra.

På ett plan handlar det om kvinnlig hängivelse och manligt utnyttjande. På ett annat om spelets regler och den pågående maktkampen mellan könen. Tillsammans med årets uppföljare Utan personligt ansvar borde den bli ett obligatoriskt inslag på alla kulturhistoriska kurser om seder och bruk i det tjugoförsta århundradet.

I den nya romanen Utan personligt ansvar möter Ester ytterligare en ”kulturman” som gärna vill äta ur alla matskålar samtidigt. Ester hjärta sätts omedelbart i brand. Redan vid deras andra möte talar hon om för honom att hon vill leva sitt liv med honom. Han slår ifrån sig och påpekar det faktum att han är gift och inte har några planer på att skilja sig. Till skillnad från Hugo Rask i föregående bok är Olof Sten tydlig i ord. Men inte i handling.

(Nagu oleks Lena Andersson otse naissoost publiku haavatud südametesse rääkinud. Nagu oleks ma tunnistajaks kaasaegsele kollektiivsele armutragöödiale. “Omavoli” on jutustus sellest, kuidas vastamisi satuvad naiste ja meeste vahelise intiimelu kaks sobimatut reeglistikku. Ühel tasandil on jutt naiselikust pühendumusest ja mehelikust ärakasutamisest. Teiselt poolt mängureeglitest ning jätkuvast võimuvõitlusest sugude vahel. Koos sel aastal ilmunud järjega “Isiklikult vastutamata” peaks see saama kõikide kultuuriajalookursuste kohustuslikuks osaks, mis puudutavad kahekümne esimese sajandi kombeid ja tavasid.

Uues romaanis “Isiklikult vastutamata” kohtub Ester taas ühe “kultuurivaldkonna mehega”, kes sööks meeleldi kõikidest kaussidest korraga. Estri süda lööb otsekohe lõkkele. Juba teisel kohtumisel ütleb ta mehele, et tahaks oma elu temaga elada. Mees tõrjub seda ja viitab faktile, et ta on abielus ja tal pole ka kavas lahutada. Erinevalt Hugo Raskist eelmises raamatus on Olof Steni sõnad selged. Kuid mitte teod.)

Oh, appi! Kas te saate aru? Hakkasin seda raamatut lugedes mõtlema tuttavatele rootslastest meestele ja jõudsin järjest võttes arusaamisele, et nad on (vist) KÕIK võetud meheks. Naised on samamoodi nagu see Ester otsustanud, et see mees tuleb saada ja nad võtnud (kuigi jah, need mehed on ju sel hetkel ju vabad olnud. Või mõned peaaegu). Või kui ilma tagamõtteta ise suhtled rootslastest meestega, on mul ette tulnud, et mulle äkki öeldakse “ära” – “mulle on jäänud mulje, et sa tahad midagi enamat” (nooruses ehmatas see üsna ära). Panin kõik need otsad kokku – neil ongi ilmselt soorollid lihtsalt nii vahetuses ja nad ei suuda mõista, et vahel suhtlevad inimesed ilma selliste tagamõteteta! Samas on ühiskondlikud reeglid arvatavasti juba sinnamaale arenenud, et mehed teavad, et peavad kohe ära ütlema, selgelt ja kõlavalt (nagu ka siin raamatus), et mingeid arusaamatusi ei tuleks. Palun – kuidas saab siis üldse teisiti, kui tekib selline suur laine me-too liikumisega nagu Rootsis tekkis!!! See Ester on väga konkreetne näide, kuidas ta saaks Olofi vahele võtta. Sest Olof ju (nagu ka see naiskirjutaja ülal väidab) kasutas teda ära! (Mis muudab me-too muidugi selles osas naeruväärseks, et tegelikult on paljudel juhtudel ju asi ikkagi tõsine, aga selliste puhul tahaks küll valju häälega protestida). Nojah, eks ma hakkangi teemast kõrvale kalduma ja läksin juba päris emotsionaalseks siin. Lihtsalt see füüsiline vastikus lugedes – jälle!

Keeleliselt oli täiesti normaalne – kaks viimast loetud raamatut on Maarja Aaloe tõlkes olnud. Sel korral pani kulmu kergitama, miks ta jättis teksti alles sellised sõnad nagu “diskrepans”, “diskurs(s)” ja mõned võõrsõnad veel, millel on eestikeelne vaste. (Õigupoolest “diskurs” ongi minu arvates “diskursus” eesti keeles).

Minult soovitust ei saa. Kuigi kuulu järgi pidi autor tulema kevadel lausa PrimaVistale (2018).

  • Mart Juur soovitab seda Kirjandusministeeriumis, öeldes, et tohutult imelik on lugeda äkki Rootsi romaani, kus kedagi ära ei tapetagi. Muuhulgas räägib see tema sõnul sellest, kui mõttetu on armukese pidamine ja eelkõige just armukeseks olemine. Naljakas peegeldus haritlaste elust kaasaegses maailmas (ongi! Need teooriad, mida see Ester seal kõik läbi töötab, et mehe käitumist tõlgendada!!! 🙂 )
  • Kirjakoi kirjutab: “Isiklikult vastutamata” on kahtlemata huvitav ja teravmeelne raamat. Autor prepareerib Estri tundeelu ülima täpsusega. Paraku midagi uut ta aga “Omavoliga” võrreldes ei paku, nii et teema kordamise põhjendatuse koha pealt ma söandaksin kahelda. “Isiklikult vastutamata” sõnum on sama, peategelane (Ester) on sama, temaga juhtub täpselt sama asi, mis lõpeb enam-vähem samamoodi ja… raamat ise tükk maad nõrgem.
  • Mae, kes on kõik raamatud läbi lugenud, pole ka erilises vaimustuses. Ta kirjutab: “Tegelikult ärritasid nii mees- kui ka naistegelane. Üks oli selline kõigi raudade tules hoidja, vale on öelda, et selgrootu, ent otsustustahtetu ehk. Kes kogu aeg eemaldus ja lähenes, eemaldus ja lähenes, selline peen närvidemäng, mida autor ka mõnuga lahkas neil lehekülgedel. Naispool oli aga teistpidi veider. Kohati küll väga elutruu, ent järjepidevalt veendunud vastaspoole lahutusplaanides – kusjuures meespool ei olnud seda algusest peale kordagi lubanud, pigem vastupidist kinnitanud -, see aga raius aina oma. Ostis isegi mingi mõttetu Twingo, et tüüpi mööda Rootsit ringi sõidutada. Selline koera ja peremehe sündroom, ainult et see oli kahesuunaline. Nii et kokkuvõttes üsna irriteerivad suhteliinid.”
Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s