33. Dmitri Lipskerov “Sellest ja liblikatest”

Selle raamatu olin juba raamatupoes oma pikka nimekirja üles kirjutanud, aga laenutada/tellida otsustasin siiski alles pärast ühest blogist lugemist. Praegu otsides tundub, et Mae omast. Ja nüüd tema kirjutist üle lugedes näengi, et ta on seda raamatut arutult palju kiitnud :). Või lugesin hoopis Raamatutega blogist – temagi kiidab.

Mina ütleksin niimoodi, et tunne oli umbes nagu siis, kui ma lugesin liiga noorena esimest korda Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Ma ei suutnud aru saada, mis jant seal käib. Ja ka siin raamatus jookseb paljutki sellest klassikast läbi – ometi tunnen, et olen jälle “liiga noor” või “liiga loll” selle mõistmiseks.

Raamatu kokkuvõte ütleb jälle lühidalt:

Ilus, kuulus ja rikas 50. aastates arhitekt Arseni Iratov teeb ühel hommikul ärgates hirmsa avastuse: tema meheau on haihtunud. Kadunud kallisvara ilmub aga välja viletsa Vene külakeses 13-aastase Aliska ja tema joodikust vanaema juures, kasvab ja kosub ning sirgub imekauniks noormeheks.

Tegelikult on selle kokkuvõttega ära toodud umbes kaks esimest peatükki. Sellest alles käivitub see segane virrvarr. (Raamat, muide, pole väga pikk – 300 lk -, aga mina lugesin hooga läbi alles eile õhtuks, kuna uued raamatud tulid peale, kuigi olin alustanud juba nädal tagasi umbes – peab ikka lugema korraga, nii et kõik tegelased kenasti meeles püsiksid ega peaks ettepoole sirvima, et “kes see Sveta nüüd oligi” jne. Peeter Helme kirjutab ERRis: “üle pika aja üks teoseid, mida ma mitte lihtsalt ei lugenud, vaid mille ma ahmisin läbi. Sedavõrd naljakas, jabur, kaasahaarav ja huvitav on Lipskerovi teos.” Nõus – jabur tegelikult veel kõige enam.)

Novot, härra Arseni Iratovist kõneldakse kolmandas isikus, kes on aga mõistatuslik minategelane, kes kõikide kohta kõike teab, nii ette kui tahapoole? See on nt väga tugev paralleel Wolandiga – alles lõpus antakse mingi absurdne lahendus, kui kõik “langenud inglid” kutsutakse “Prahasse pidu pidama”. (Üks tegelane, muide, kolib raamatu lõpupoole Patriarhi tiikide juurde mingisse korterisse elama ka).

Nojah, kokkuvõttest ehk ei selgu, et peale Arseni Iratovi jäävad “sellest” kehaosast ilma peagi kõik mehed maamunal. Ainult Arseni kadunud nokust sirgunud noormees, kelle Aliska nimetab Eugene’iks, elab Arseni noore naisega kokku, nii et minategelasinglil läheb süda pahaks. Noh, elus türa pannakse lõpuks omaenda sisemistes leekides põlema ja Vera muutub Verotškast Veruškaks tagasi. Maailma päästab Iratovi kahe sohijärglase ühtimine – Jossifi ja Zoika. Seepeale lendab kõikidel maailma naistel kõhust (jne) liblikas välja, nii et ühus on äkki miljoneid liblikad.

Muidu on maailm testosteroonist tühjaks jooksnud, teadusavastusi ega teravust enam pole. Pole ka sõdasid, aga kõik on lahja ja lame. Selline kokkuvõte siis. Priit Hõbemägi võtab selle Ekspressis pikemalt kokku (sisu kirjeldamisel):

Vähe sellest, kogu maailma mehed jäävad oma riistadest ilma. Elanikkonna kõige vähem pettunud osad olid lesbide kogukonnad, „kes hakkasid ootamatult pretendeerima kogu inimkonna valitsemisele“, sest neil oli säilinud seksuaalne orientatsioon koos võimekuse ja sooviga seda kinnitada. Mille tulemusena „peaaegu kõik planeedi naised liitusid lühikese aja vältel vähemusega, muutes selle ligi sajaprotsendiliseks enamuseks“. Kuna riistaga mehi enam ei olnud ja poisslapsi ei sündinud, siis jäi inimkonnal elada veel sadakond aastat. Aga ressursse selleks oli ju küllalt…

On selge, et sellises nutuses olukorras suudavad lahendust pakkuda ainult vanatestamentlikud jõud. Kolm langenud inglit saavadki kauaoodatud korralduse osta rongipiletid ja istuda Prahasse sõitvale rongile. Moskvas sõlmitakse abielu, mille tulemusena võib maailma ilmuda uus Lunastaja… Midagi on teoksil.

Ja mina ei oska otsustada, kas see ikka oli hea raamat (nagu Meistri ja Margarita ülelugemisel nooruses mõned aastad hiljem selle raamatu osas veendusin). Sest Bulgakovi M&M lugedes ikkagi tõesti nautisid kogu tausta ja sündmustikku (aga sellestki on nüüd 22 a möödas), siin ei olnud nauditavat peale üldfilosoofilise idee mitte midagi. Ja ka selle üldfilosoofilise ideega on natuke nagu on – ma ei saa üle ega ümbert, et see on tänapäeva (keskealise valge?) mehe fallosekaotushirm tänapäeva maailmas. Ja selline harmagedoon, mis juhtuks koos mehelikkuse kadumisega maailmast. Seega üldine mõte koos kõikide nende viidetega teistele kirjandusteostele (Ilf&Petrov, Gogol, mulle endale meenus Marquez ka, ja Hõbemäele samuti, aga ma ei ole kindel, kas see nii oli mõeldud, kui tegelikult oli justkui püütud püsida Vene ühiskonnas – külaühiskonnast oligarhideni välja) oli ju omapärane ja iseloomustab tegelikult ülihästi ka tänapäeva maailma ja tegelikke hirme sellest (Bulgakovi ideed usust ja lunastusest vs Lipskerovi vanatestamentlik langenud inglite ja karistuste teema, kus Lunastaja ehk alles sündimas?), aga just sellepärast jäigi minu jaoks sisuliselt midagi puudu. Kõik, mis on hea, ei pruugi olla hea sinu jaoks. Nii-öelda.

Eks las settib ja mõtlen. Sellepärast ka selline üsna spoileritaoline kokkuvõte.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s