34. Umberto Eco “Olematu number”

See on teine raamat Umberto Ecolt, mille ma läbi saan. Olen tema raamatute kallale innukalt ennegi asunud, aga on pooleli jäänud/pole suutnud õieti alustadagi. Peale Roosi nime, mille lugesin läbi ca 20 a tagasi, kui see meil ilmus ja mulle kingiti – kingitud raamat on ikka viisakas läbi lugeda. Ja oli hea&põnev ka. (Aga oli 20 a tagasi ka, seega ei mäleta ja ei tea, kuidas praegu suhtuks). Seega Eco esimese romaani ja viimase romaani olen nüüd läbi lugenud (kokku oli tal 7 romaani. 3 olen veel alustanud, järelikult 2 ongi tutvumiseks jäänud 🙂 ).

Selle raamatu puhul jään ilmselt enamusega eriarvamusele (eks ma uuri, mida teised kirjutavad). Minu arvates oli see lihtsalt igav raamat. Jah, kõik perspektiivid olid ju huvitavalt nihkes (eks ikka sinna nulli suunas) – et kokku kutsutakse ajalehetoimetus, mis peaks välja andma ajalehe “Homme” 12 pilootnumbrit, mis kajastaksid juba toimunud uudiseid. Nagu ma aru saan, siis selleks, et omanik saaks teatud ringkondadele tutvustada seda ja et ta võetaks nendesse ringkondadesse vastu. Umbes et näidataks numbreid, kuidas nad “juba olid toona ette teadnud seda ja toda”. Nojah, vot see ongi raamatu üks tasand või osa või teemadering. Kuidas meedia lugejaga manipuleerib – siin antakse kohe hellalt, puust ja punaseks, sõnade valikuni välja. (Ja numbreid nimetatakse 0/1 ja 0/2, sealt siis (originaal)pealkirjaga seos, Numero Zero – 0-numbriks nimetatavat sellist numbrit, mis näeb välja nagu päris, aga ei kanna veel järjekorranumbrit 1).

Teiseks tegelased: minategelane Colonna oleks justkui keskmes, tema kutsutakse selle n-ö ajalehetoimetuse juurde kirjutama raamatut selle ajalehetoimetuse pseudo(aja)loost – jällegi üks samm olematuse/nihke suunas. Ja samas ülejäänud toimetusele öeldakse, et ta on peatoimetaja abi või midagi sellist (või oli lausa peatoimetaja, kuna Simei oli vist vastutav väljaandja hoopis). Muidu kuuluvad ajakirjanike hulka suhteliselt läbikukkunud kirjamehed, kellel pole õnnestunud teha seda tööd, milleks nad end arvavad sobivat (Maia puhul peab see ilmselt ka paika – noor väga intelligentne naine, keda üks toladest ajakirjanikest (Braggadocio) autistiks peab. Just Maia selgitus asjale raamatu lõpus tundub jälle kui mõistuse hääl – et ilmselt on hoopis manipuleerijatega manipuleeritud ja nüüd mõtlevad nad kõik üle).

Minategelane hakkab järgemööda nendega ükshaaval õhtuti välja minema – nii tundus mulle alguses, kuigi siis selgus, et õnneks piirdus Braggadocio ja Maiaga (viimasega tekkis isegi suhe ja tunded, kuigi mees oli ca 50 ja naine ca 29). Braggadocio ongi põhjus, miks vallanduvad kahtlased sündmused – st. raamatu alguses loeme, kuidas minategelasel on korteri peakraan kinni keeratud, kuigi ta ise ei teagi, kust seda keeratakse, muidu oleks juba ammu ühe tilkuva kraani pärast seda teinud. Ja lõpus loeme, et Braggadocio tapetakse, toimetus saadetakse laiali, Simei annab kõigile paari kuu raha ja soovitab ka Colonnal ennast varjata – juhuks kui Braggadocio ta oma konspiratsiooniteooriaid temale jõudis rääkida. Sest arvavad, et mingi osa tema arvukatest konspiratsiooniteooriatest pidi ilmselt paika pidama.

Suhteliselt kogu lugu. Seega peale ajakirjandusliku manipulatsiooni on väga suur osa raamatust Braggadocio südamepuistamised Colonnale selles osas, millega ta tegeleb ja millise artikli ta saaks läbi 12 numbri kirjutada – ta on tõesti konspiratsiooniteooriate meister! Ka ameeriklaste käimine Kuul mainiti algatuseks ära (ütleks lausa, et kui sümbol). Ülejäänud tähtis konspiratsioon on seotud esiteks Mussolini väidetava tapmisega 1945. aastal – kuna kõik oli väga kahtlane ja lahkamisaruandest selgus ainult, et inimene oli täiesti puru ja lömastatud ning Mussolini üldtuntud haigusi ei nimetatud üldse, siis on ju siit nähtuv loogiline konspiratsioon, et tegemist oli alatihti ettesöödetud teisikuga ja Mussolini sai Vatikani abil üldse põgenema, ehk isegi Argentiinasse. See aga viib tema uurimustöö edasi salajasele operatsiooni Gladio juurde, mis oli pärast II MS väidetavalt NATO varjuna igal pool tegutses. See ongi nüüd see osa, mis peaks siis lugejale ka huvi pakkuma. Ilmselt siis ka pakub, eriti nendele, kes on asjaga kuskilt serva pidi kursis ja suudavad erinevate nimede, ametite ja organisatsioonide rägastikus vabalt orienteeruda. Sest need Braggadocio jutud kestavadki lihtsalt kui ajalooraamat kümneid lehekülgi (mille vahele vahel harva siis pikitakse neid “ajakirjandus manipuleerib lugejatega” lõike ja veidi “Colonna kurameerib Maiaga” lõike. Aga kuna raamat on kokku vaid ca 200 lehekülge, siis võite arvata, et sedagi pole kuigi palju).

Seega – minu jaoks ei pakkunud see huvi, kuna asjad ei tulnud järk-järgult välja, vaid jutustati nagu suvalises aimeraamatus. Teema kahjuks pole üldse minu tassike teed. Ja see oli igavalt (!!!) kirjutatud, igas mõttes. Jälle polnud mina sihtrühm. Ka raamiks kirjutatud “kriminaalne” või mõistatuslik osa ei haakunud kuigivõrd – nojah, kui mitte arvestada, et on väga loogiline, et kui hakkad valitsuste tasandil hämaraid asju uurima, siis sind kohe saladuslikult ka tapetakse.

Teised:

  • Loomulikult kiidab dotsent Ülar Ploom raamatut, kuna on kursis ka taustadega. Raamatu sündmused toimuvad nimelt aastal 1992. “”See on raamat, mis viib tagasi aastasse 1992, tähelepanuväärne aasta Itaalia ajaloos, kus mõnes mõttes on korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek selles mõttes, et Sitsiaalias tapetakse kaks maffiavastase võitluse peategelast ja samas, selsamal aastal algab Itaalias operatsioon nimega Mani Pulite ehk Käed Puhtaks, mis on seotud laialdase korruptiivse tegevusega, mis hõlmab peaaegu kõiki tollaseid parteisid,” avas ta teose tausta.”
  • Linda Järve Kruusatee blogis on väga hästi kirjutatud, tõesti soovitan pigem tema juttu lugeda. Seal on raamatu tugevused välja toodud, millega ma nõus olen, kuigi see ei pane seda raamatut mulle meeldima. “näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad.
    […] Eco käsitleb selles raamatus […] oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, […]. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon. / Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes. […] Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog […].”
  • Karl-Martin Sinijärv kiidab Rahvusraamatukogu leheküljel: “Peenema maitsega kirjanduskurjustajad on siin-seal jõudnud Umberto Eco viimaseks jäänud romaani mõnevõrra maha teha. Et olevat nagu vaese mehe “Foucault’ pendel” või muidu tiba lõdva randmega antud tekst. No annaks taevas rohkem säherdust randmelõtvust enamatele kirjutajatele, ütleksin. Eco näitab “Olematus numbris” end taas suurepärase jutuvestjana, kel pole mingi mure kirjutada ühe suht-koht õhukese raamatu sisse hunnik lugusid või looalgmeid, millest igaühest vähemad velled paksu tellise välja punnitanuks.” – mina pole ei peenema maitsega kirjanduskurjustaja ega ole ma ka Foucault’ pendlini endiselt jõudnud, aga mulle tundus siiski, et siin oligi lihtsalt ühe inimese monoloogina kogu hunnik vandenõuteooriaid antud, mis oleks võinud olla nt. brošüüris “Huvitavaid konspiratsiooniteooriaid Itaali uusimast ajast”. Kui K-M Sinijärv siis edasi kirjutab: “Küllaltki jabura raami sees (fiktiivse ajalehe loomine japutitamine) käiakse üle mitmetest ajaloolistest keerukohtadest, paitatakse leebelt iga põnevikukirjaniku lemmiklooma ehk Vandenõuteooriat, osatatakse sõbralikult postmodernset distantseeritust, on ka romantiline liin ja muid helgemaid hetki.” – ja selles osas vaidleks ma talle vastu: see “küllaltki jabur raam” on asja tuum, see, mis kõik nihkesse viib ja nullile lähendab; milline on siin see “sõbralik postmodernne distantseeritus”, ma ei oska öeldagi ja “romantiline liin”… andke andeks, see oli lihtsalt islandi saaga kombel: “läksid, vaatasid, tegid, olid”, mingit romantilist liini väga ju ei olnud.
  • Hõbemäe artikkel Ekspressis on kahjuks tasuline, seega ei tea, mida tema mõtleb.
  • Loterii, tundub, on üsna sama meelt mis mina.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s