36. Antti Tuuri “Igitee”

Film jäi vaatamata, kui see kinos jooksis. Kuskilt lugesin, et raamat on ka hea. Tavaliselt hirmutavad mind raamatud, mille kaanel on kinofilmi “plakat”. Seekord siis võtsin ette (kuna mulle meeldivad enamasti raamatud rohkem kui filmid). Ikka väga raske lugeda – mitte sisu mõttes, vaid stiili mõttes. Ei ole seda edasiviivat jõudu justkui. Triinu Rannaäär kirjutab Lugemiselamuste blogis nii: “Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske.” Ma ei saa nõustuda – 50 esimest lehekülge võiks ühe leheküljega kokku võtta. Mees viiakse kodutalust ära ja ta kirjeldab üksikasjalikult, kes mida ütleb, kelle vahele istuma pannakse, kes lööb, kuhu põlvili surutakse, kus käiakse metsas kusel, kes toob kandiku, kes viib tagasi, kes mida ütleb, millistes “tapijaamades” nad käivad, kuidas Vene piirile jõuab… See kõik on liiga üksikasjalik ja kirjeldav, seda on piinav lugeda. Stiili mõttes! Seega lugu on vajalik, aga teostus ei sobi mulle mitte kuidagi.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s