43. Andres Küng “Tuule lapsed” (LR 1990/nr 10)

Kuskilt lugesin, et see raamat avas kellegi silmad (ca). Äkki oli kirjakoi? Pole võimatu, aga pead ei anna, sest ma ei mäleta, kui kaua see raamat mul nimekirjas on olnud. Välja on see antud aastal 1990. Ja see annab tunda. Originaalis on see raamat kirjutatud 1983. Eessõnas ütleb autor, et Eesti väljaande tarbeks lühendab ta teksti ja võtab ära need kohad, millega kohalik lugeja isegi kursis on – tänapäeval tuleks seda just Eesti lugeja tarbeks lisada. Lisaks on tegemist 80ndatega, kui maailmas ei olnud veel olemas internetti. Seega hetkel selline kaasajooksikute kirjeldamine ei ole enam kuigi aktuaalne. Praegu on juba uued teemad ja kaasajooksiklus on võtmas massiivseid mastaape – info on kõikidel käes ja seetõttu valivad inimesed ise, mida uskuda ja siis lähevad tihtipeale kõik väiksemadki teemad suure lumepallina ja muutuvad rahvamasside üritusteks, meeleavaldusteks, puude kaitsmiseks, loomade lahtilaskmiseks farmides ja nii edasi ja nii edasi. (Ma ei hakka konkreetsemaid ja aktuaalsemaid teemasid toomagi, kuna ilmselt on pooled mu tutvusringkonnastki kohe kurjad, kui hakkan konkreetsemaks minema). See oleks justkui teema, mida võiks puust ja punaseks lahti kirjutada inimestele. Kuidas me arvame, et analüüsime allikaid, aga tegelikult oleme ikkagi mõjutatud kellegi infost, kes seda meile tahab sellisena pakkuda. Ja tihtipeale nendest, kes on meile “targa mulje jätnud”, kuigi teinekord mõtlemata, et hoopis teises valdkonnas. (Kui mingi teema ajalehtedes liiga suureks paisub ja igaüks sõna võtab – ka facebookis – siis võib juba üsna kindel olla, et pole mõtet massiga kaasa minna, kuna mingi nõks on asja taga, mida ei saa uskuda.).

Välja tooksin ainult ühe tsitaadi, mis veidi ka seda teemat puudutab:

Intellektuaalid armastavad pidada ennast ja omataolisi eriti kriitilisteks, objektiivseteks ja ratsionaalseteks inimesteks. Kuid ajaloolises perspektiivis on “intelligentsi poliitilisel angažeeritusel olnud täiesti ebaintellektuaalne iseloom”, konstateerib Svante Folin, uurides kaasajooksiklust läbi aegade (“Svenska Dagbladet” 8.5.83).

Paljusid intellektuaale on rohkem huvitanud tõe kuulutamine kui tõe otsimine. Kui tegelikkus ei ole vastanud luulelennule, näiteks ühiskondades nagu N. Liit, on paljud kaasajooksikud, tsiteerides Arthur Kostlerit, andunud “kontrollitud skisofreeniale”. Teiste sõnadega, nad on aina edasi rääkinud üht, isegi kui nad juba olid hakanud mõtlema hoopis teist. Kui kaua allub niisugune skisofreenia kontrollile? Kas ei oleks tervislikum ja kindlam alati tõtt rääkida, nii nagu sellest aru saadakse? (lk. 56, tõlk. Anu Saluäär)

Nojah, ikkagi kindlasti silmiavav neile noortele inimestele, kes pole seda lähemalt pealt näinud. Nõukogude Liidu andunud ülistajaid oli ju väga paljudes riikides, seega vanemat generatsiooni see justkui ei üllata. Samas noored on puutumata igasugusest süstemaatilisest pahatahtlikust propagandast ja muust, seega kes teab. Äkki oleks kasulik algatuseks seda lugeda. Ja siis edasi vaadata kõiki ajaleheartikleid pisut kriitilise pilguga – ei aita sellest, kui sõna võtab “ülikooli inimene, teaduskraadidega” või muu tark (=”kui tema juba ütleb, ju siis ikka on õige”). Meil on praegu ka ühiskonnas paar sellist teemat väga tugevalt üleval, kus kõik võtavad sõna ja arvavad midagi, mina aga tunnen, et mul pole piisavalt infotki, et seisukoht võtta. Ega teadmisi, oskamaks välja raalida asjalikku infot ja niisama kaagutamist….

Väga lühike vihikuke.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s