HÖV 10

Käisin eile kontserdil. Ma ei teagi, kevadel ei jaksa raamatuid lugeda (valges on justkui imelik lugeda, teile ei tundu?) ja teatri- ja kontserdipiletite ostmisest ka pigem hoidun. HÖVi puhul tegin erandi, seda enam, et tegemist oli argipäevaga (nädalavahetusi enam ei ohverdaks millelegi).

Kontsert algas esiettekandega – kolm eesti vaimulikku rahvaviisi seadet, mille Pärt Uusberg oli oma eelmisel hooajal Leedus õppides kirjutanud. Kontserdi nimilugu “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde” (Reigi), “Päev lõpeb tääl, mu vaim ja meel” (Reigi) ja “Sa oled viimsekski” (Kaarma). See oli muusika hingekosutav. Ma ei ole mingi muusikaarvustaja, see jäägu teistele. Aga mulle pakkus esiteks kosutust juba see puhas koorilauluheli. Pole ammu enam kontserdil käinud ja viimatine koorilaulusündmus oli hoopis meie endi konkurss, mille salvestust ei oleks pidanud pigem kuulamagi…. HÖVi ühtlus, milles ei kostunud erinevaid hääli, vaid tervik, häälikud, mis kõik kuhugi edasi viisid. Pianod ja forted, mis lugudes dünaamikat tekitasid. Ning muidugi jälle solistide kasutamine laulus “Sa oled viimsekski”. Puhtad helisevad hääled. Ja just äsja väideti mulle jälle, et Pauluses olla nii kehv akustika – läksin siis eriti tähelepanelikult kuulama, kas olen tõesti eksinud. Teate, ma pakun, et kogu see “Pauluse halva akustika” jutt tuleb kuskilt Karlova koolist ja ilmselt on lauljatel ja esinejatel seal kuidagi teistmoodi laulda, aga kuulates on see akustika Tartu parim. Nii loll ma ei ole, et milleski sellises nii kardinaalselt eksiksin.

Teiseks need vaimulikud rahvalaulud ise. Ma ei tea komponeerimisest midagi, mina ei oska öelda, milline on selle tase, aga kuulata oli lihtsalt imeilus. Mulle meeldib see Pärt Uusbergi joon tekitada harmoonilist kõla ülearu moodsaks (kakofooniaks) minemata. Ilmselt seal midagi moodsat ju on, aga minule kõlas kõik imekenasti ja loomulikult. Kõik laused olid erinevaid helisid täis. Oli klassikaliselt mitmehäälne koor. Ja vaimulikud rahvaviisid on ühed ilusamad rahvaviisid üldse! (Mäletan, et sain 2001 aastal Seglora kirikus Skansenis täielikult puuga-pähe-elamuse, kui läti rahvamuusikaansambel Ilgi seal vaikseid vaimulikke viise mängis. See oli täiesti ootamatu elamus, mida pole õnnestunud isegi meenutada/korrata, kuna plaadile ja suurele lavale kogusid nad hoopis teised lood ja palju valjemas komplektis!).

Kontserdi põhiosa oli Arvo Pärdi “Te Deum”. Kohati on jäänud mulje, et Pärdi suurteoseid on Eestis laulda julgenud ainult Fila ja Vox Clamantis, äkki juba ka Collegium Musicale ja ilmselt muidugi Voces Musicales ka. HÖV laulis minu arvates täpselt sama kaunilt! Puhtad helid, loomulikud hääled, kavalehel pole küll solistide nimesid, aga siin astus esile üks uus sopran ja mul oli lausa kahju, kui tema lühike soolofraas juba ära lõppes. See oli nii ilus. (Kavaleht jättis üldse pisut soovida. See oli pigem laulusõnade raamat. Teoste kohta ühtteist ikka oli ja esinejate nimed ka, aga kas orkestril üldist nime polegi? Ainult osalejad?)

Kontserdi lõpus oleks aplodeerimine muidugi kauemgi kestnud. Teatris kutsutakse Tartus ikka kolm korda tagasi. Kooriga on keerulisem – kui nad juba ära lähevad, ega naljalt tagasi ei tule. Ainult Pärt Uusberg korra tuli ja lehvitas veel viimast korda, mul tuli naer peale – nagu Telepoiss pärast lastesaadet. Vanasti.

Tegelikult oleks selle postituse samahästi tegemata võinud jätta, kuna ma midagi ju ära ei ütlegi. Üle pika aja jälle tore puhtaid helisid kuulda.

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s