44. Frank Brady “Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelse piirile”

Ma ei tea, miks selline minu jaoks ebaharilik raamat mind kohe Varraku raamatulisas kõnetas. Ilmselt olen hakanud elulugusid rohkem hindama, teiseks pakkus huvi see maletaja – Bobby Fischer – kelle järgi arvasin olevat kokku kirjutatud Chessi muusikal. Härra kinnitas, et nii see on, ja kui ma lugemisega lõppu jõudsin, et saanud ma aru, kas see on eksitus – Chess on mul peas nii teksti kui meloodiaga, aga midagi Bobby Fischeri elust seal pole (peale ekstsentrilise Ameerika maletaja). Ja nüüd lugesingi, et seal on väga õhuke seos, kuigi tõesti Fischerit on silmas peetud.

Hindan ka autori põhimõtet raamatust välja jätta kõik mänguskeemid (mida mõned malehuvilised olla talle ette heitnud). Ma tean male käike, aga mulle meeldib lugeda üldisemalt, sest ma ei tea midagi avangutest ja mängustrateegiatest, aga see viis, kuidas autor on peategelase lahti kirjutanud, rääkides muuhulgas siiski ka mängudest (aga täpsustamata täpseid skeeme), on väga põnev.

Bobby (Robert) Fischeri näol oli tegemist malegeeniusega, kes jõudis maleni suhteliselt juhuslikult. Soov silma paista ja paremust näidata oli samuti ta loomuses, seega tema ääretu süvenemisoskus ja huvi male vastu viis ta kombineeritult terava mõistusega selleni, kes ta oli.

Mina olen male suhtes alati võhik olnud. Ka malemängijate osas. Meie pioneerirühmal oli Paul Kerese nimi (väga sobilik), Karpovit ja Kasparovit teadsin nime järgi ka. Seega on kindlasti veel põnevam lugeda neil, kes teavad ka teisi maletajaid, keda raamatus kohtad. See aitab ilmselt aduda mastaape.

Mina lugesin seda kui … teatud määral imelapse kasvamise lugu. Inimlikus mõttes ikka üsna traagiline. Iseäranis see, kui kuulsaks saadakse ootamatult ja väga noorelt. Kool jääb pooleli. Tavaline turvaline haridustaust jääb puudu (=süsteemne pluss ehk loodetavasti allikakriitiline). Seevastu kasvab ego (=puudu jääb see võrdsus koolis, et õpilasi on palju ja nad on siiski võrdsel pulgal, vaatamata oma võimetele). Seda enam, et tegemist oli tõesti andeka inimesega, kes hiljem neelas raamatuid ajaloost, religioonist ja filosoofiast ja kellel olid kõik eeldused igati olemas. Inimlikus mõttes käändus aga arengutee. Ilmselt ka mingid eeldused. Minu jaoks seega üsna ehmatav, et kui Fischer 1972 lõpuks Islandil (ka pärast pikka pausi) Spasskiga kokku läks ja maailmameistri tiitlile mängis, saades maailmameistriks, ei mänginud ta pärast seda enam 20 aastat. Ja siis ka 1992. aastal üsna juhuslikult ja mitte kõige õigematel alustel mingit Jugoslaavia mahhinaatorite korraldusel, kui Ameerika oli Jugoslaaviale sanktsioonid kehtestanud ja keelas Bobbyl mängimise. Pärast mida ta enam USAsse ei naasnudki. Kuniks ta lausa ootamatult 2004 Jaapani lennujaamas jõhkralt kinni võeti ja 9 kuud vangistuses hoiti. Pääsemiseks oli vaja terve Islandi valitsuse (tegelt lausa Althingi) ühehäälset otsust, et talle pakutakse Islandi kodakondsus ja ta sai Islandile elama asuda poliitilise pagulasena (põhjus: ta oli mänginud Jugoslaavias ja ta ei olnud alates 1972. aastast maksnud riigile makse). Seega oli ta kuulus ka minu eluajal, surres alles 2008. aasta jaanuaris, ta polnud isegi mänginud kurikuulsat matši Jugoslaavias 1992. aastal, kui mina juba Chessi peast teadsin…. Ja ma ei teadnud tema olemasolust midagi. Vaat siis. (Ja ta ei olnud veel Islandile kolinud, kui ma vahepeal seal elasin).

Samas on hirmuäratav kuulda tema väljaütlemisi juutide, holokausti, lausa 9/11-i suhtes. Äärmine paranoia. Paralleelselt sellega, kui ta suutis olla väga meeldiv ja südamlik inimene. Ja kuidas ta siiski kõikidega kapitaalselt tülli pööras, ka nendega, kes teda igati aitasid.

Mart Juur soovitab ka Kirjandusministeeriumis: “”Malemängust tean ma vähe, kui see raamat aga ilmus, saatsin ma meili oma sõbrale Toomas Kallile, kes on patoloogiline maletaja,” mainis ta ja tõdes, et sõber soovitas tal lugeda kohe veel mitut raamatut Bobby Fisherist. Kirjandusminister rõhutas, et “Lõppmäng” on nagu seiklusjutt ka nende jaoks, kes vaevu teavad seda, kuidas ratsu kahib oda.”

Bobby Fischerist saab lugeda wikipediast, Delfi Elutargast väljavõtetena raamatust.

Just sel nädalal loeti seda raamatut ette ka Kukus.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s