45. Nora Ikstena “Emapiim”

Seda raamatut hakkasin raamatukogust otsima juba üsna ammu, kui see veel registrisse ei olnud kantud. Nüüd lõpuks sai tellitud, järjekorras kätte oodatud ja loetud. Ja ma ühinen teiste arvamustega, mida olen kuulnud. Hea raamat. Ühtlasi järjekordselt väga naiselik raamat. Kirjanik ei ole midagi peitnud – juba pealkirjas emapiim (mida ema tütrele ei anna, kadudes mitmeks päevaks pärast tütre sündi – aimab, et tema piim ei ole lapsele hea), ema raamatus on naistearstiks õppinud (ja kõik, mis sellega seondub – ka teadus, võimalik kunstlik viljastamine ja hormoonravi soosegaduse puhul). Ometi ei ole siin skandinaavia kirjandusele (ja tundub, et meie endi kirjandusele) viimasel ajal iseloomulikku muude kehavedelike kirjeldusi, mis jätab raamatust kokkuvõtteks hõrguma mulje. Mul ei ole praegu piisavat keskendumisvõimet ja aega, et raamat uuesti läbi sirvida ja veel näiteid tuua. Siin voolab jõgi majast mööda kui “lüpsisoe piim”. Siin saabub leevendus ema masendusele, kui ta kuuleb mahajäetud kirikus jumalaema palvet. Lugu Bambist, meriseast, kes tahab puurist välja ja sureb, kui ei lasta – karistuseks selle eest, et ta sõi ära oma poja… Tütre vastumeelsus piima vastu.

Ühtlasi vaheldub jutustaja perspektiiv kahe isiku vahelema ja tütre. (Esialgu on keeruline järge hoida, õnneks lähevad need peatükid täpselt vaheldumisi, aga algavad mõlema lapsepõlvest. Hiljem on juba selgem – üks on ema ja teine oma ema tütar).

Mingil põhjusel ei ole vanaema tõlgitud vanaemaks, vaid ema emaks. See keeleliselt tegelikul häirib. Ma ei tea, kuidas on lätikeelne originaalsõna (rootsi keeles ju ongi emaema või isaema, mistõttu ei teki kunagi arusaamatusi, millisest jutt käib. Aga kui läti keeles on muidu nt. vanaema, siis on see “ema ema” kirjanikupoolne otsus. Ja google translate annabki “Vecmāmiņa“, ilmselt neil ka muidu üldnimetus).

Sisust. Vanaema peitus 1940ndatel vastsündinuga tahatoa kappi, et peita end õuele tulnud venelaste eest, ja pani (tulevase) “ema” kohvrisse, et neid kaitsta. Isa (kes läks õue protesteerima kuusenoorendiku mahavõtmise vastu) peksti läbi ja viidi minema, vanaema kasvatas ema üles kasuisaga. Ema sai lapse juhuslikult, kuigi teda huvitas alati pigem teadus, entsüklopeediad ja raamatud, eriti anatoomia. Seega vanaema ja kasuisa kasvatasid ka lapselast, kuniks ema Leningradis teadust tegi või oma asjadega tegeles. Siis aga andis ema kord purjus naabrimehele molli, kes oli oma raseda naise jälle läbi peksnud – tegemist oli aga Suure Isamaasõja veteraniga, mistõttu Leningradi teadusinstituudist tuli lahkuda ja elama asuda kolkaküla ambulantsi ehk arstijaoskonda. Kuhu võttis tütre kaasa – valus lahkumine vanavanematest. Tegelikult on sisu ümberjutustamine kuidagi kohatu. Oluline on see, et tegelikult jutustatakse mitte ülearu pealetükkivalt Läti ajalugu, mis nendel aastatel meie ajalooga kokku langeb. Inimeludest ja tunnetest. Kuidas vanaema suutis oma lapse 1944. aastal ellu jätta ja siis kasuisaga koos üles kasvatada. Ja kuidas ema tunneb ennast absurdses ühiskonnas lõksus olevana. Seda enam, kui ta Leningradist tagasi Lätti saadetakse. Kogu näiline ühiskond, mis on vaid loor millelegi absurdsele ja mõttetule. Kogu elu on ta suitsiidne ja lõpuks väidetavalt õnnestubki end tappa kuidagi. Ja kuidas see on suureks koormaks nii vanaemale kui tütrele (kui hiljem nende juurde kolinud Jessele).

Ei, sisuliine kokku võtta on siiski mõttetu. Mulle meeldis raamatu proportsionaalsus (see, mis minu jaoks jäi Eva Koffi puhul puudu). Siin polnud midagi ülearu, siin ei tekkinud küsimust, miks midagi sisse oli kirjutatud, siin ei kiilutud vahele kommentaare stiilis “sel hetkel toimus seal juba see”. See annab edasi kogu ajastu tunde (seda on tutvustustes, intervjuus ja arvustustes rõhutatud ning see ongi tähtis – aga ma ei tähtsustaks üle. Ses suhtes, et minu jaoks see naiselik alge ja voolamine on nagu olulisem, seekord lihtsalt siis väga tabavalt paigutatud sellisesse ajastusse) ja ka  rõõmu, mida selles absurdses ajastus siiski tunda oli võimalik (kontrastina emale, kes ei suutnud rõõmu tunda). Kui absurdselt ühiskond toimis. (Teadlase ja arstina oli ema alati väga vaene. Kui aga pärast enesetapukatset ja viibimist psühhiaatriahaiglas tuli ka arstiametist lahkuda – kuigi tema juures käisid naised nii lähemalt kui kaugelt – hakkas ta traatharju valmistama. Ja siis hakkas raha alles sisse voolama…

Mul on hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud (kuna läti keelest ju niigi kuigi palju ei tõlgita). Minul tekkis mingi assotsiatsioon Kai Aareleidi Vene verega, kuigi ma isegi ei mäleta tollest raamatust midagi. Aga just see põlvkondade teema, naiste teema läbi erinevate põlvkondade, hõrk – see võiks lätlastele meie kirjandusest vastu minna. (Ja siis tekkis paralleel Eva Koffi Sinise mäega, aga pigem võrdlusena, kuidas on hea ja kuidas ei ole).

Lingid:

Advertisements
Rubriigid: lasteteemad, raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s