46. Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

See raamat on lugemisnimekirjas ilmselt olnud aastaid, kuna ilmus 2014 ja raamatublogides on palju sissekandeid. Kummaline on, et ma ei oska suurt midagi öelda selle raamatu kohta. Mulle meeldis. Lisaks kiire lugemine (kuigi mul teatud asjaolude tõttu võttis nüüd aega).

Kui sisu kokku võtta, siis meenuvad mõned raamatud, mida olen lugenud 5-10 a tagasi ja ehk enam ei valikski. Peategelane on üksik 35-aastane mees, kirjandusinimene ja suhteliselt õrnahingeline (mehe kohta, eksole). Ühel hommikul jalutab üks kass tema poole sisse, kellele ta piima pakub, ja jääb. Ja see viib ühe ja teise ja kolmanda asjani, mistõttu ta töötabki oma peas välja teooria, kuidas erinevatest pisiasjadest koorub armastus või mingi sündmustejada, mis mõjutab su elu, kuigi mis üksikjuhtumitena tunduvad juhuslikud. Mehe ellu tuleb kaks kummalist vanameest, üks nooruspõlve armastus jne.

Kuigi see pole absoluutselt filosoofiline teos, soovitaksin ma just filosoofiahuvilistel pigem sedasorti raamatuid lugeda ja selle baasilt filosofeerimist alustada (kui selliste raamatutega, kus tahetakse selgeks teha “kuidas asjad on”). Kui ei viitsi, saab niisama rahulikult ka lugeda. Mõtlesin mõned tsitaadid välja kirjutada, aga pean kohe hoiatama, et raamatu tegevuse või üldse romaani kohta need suurt midagi siiski ei ütle.

Esiteks loeb minategelane Samuel raamatut, kus on ära toodud sõnad, mis on keelespetsiifilised ja mida enamikes teistes keeltes ei ole.

See sõna näis olevat loodud Goethe kangelase jaoks. Sõnastiku autor oli lisanud sissekande lõppu täpsustuse:

“Need, kes kannatavad Weltschmertz’i all, jagavad ühist omadust: tegemist on tihti rikaste vanemate poegadega (harvemal juhul tütardega), kes ei pea vaevama oma pead söögi või peavarju küsimusega ning saavad vabalt pühenduda valusale tundele, et oma eksistensiaalsust väljendada.” (lk. 47-48, tõlk. Mai Tõnisoo)

Kuna minategelane on ülikooli õppejõud, siis ta adub, et ta mõtleb liiga “üle” või “targalt” ja püüab alati kõike analüüsida. Kohtudes Gabrielaga sooviks ta ilmselt seda joont vähendada. Gabriela ütleb:

“Kasutasid oma mõtte selgitamiseks Buddhat.”

“Näed? Olen parandamatu. Seda ma tahangi öelda: pean õpitu unustama, et minust saaks taas normaalne inimene. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba mul elu võtta selisena, nagu see on. Kultuur ei tee kedagi õnnelikuks. Tahaksin olla kultuuritu või siis tark maamees, kes oskab ennustada vihmasadu ning uinub ja tõuseb päikesega.” (lk. 142-143)

Samamoodi on raamatusõpradele järgmine tsitaat, kui minategelane raamatupoest kaks raamatut ostab – endale ja sõbrannale, kellega kohtuma läheb.

Lasin mõlemad romaanid kingitusena ära pakkida. Kui ostan endale raamatu, hoian seda tavaliselt pakkepaberis, kuni tunnen, et olen preemia ära teeninud. Ning siis kingin raamatu endale suurima hea meelega. (lk. 183)

Kahjuks pole aega rohkem läbi mõelda ja kirjutada. Panen hunniku linke teistesse blogidesse.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s