47. Miska Rantanen “Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi”

See raamat jõudis raamatukogusse, sain tellida ja järjekorda veel ei olnudki! Lugemiseks kulub tunnike-paar, tore vaheldus. (Suvel ei saa üldse lugeda, kuna lugemine seostub minu jaoks õhtul saabuva pimedusega ja mõnulemisega tugitoolis…) Rootslaste Lagom ja taanlaste Hygge on ka samas formaadis olemas ja välja antud, seega tundus loogiline, et võtan ka Kalsarikänni ette. Ja see oli nii tore vaheldus! Kui Hygge ja Lagom räägivad sellest, kuidas kogu aeg ennast hästi tunda (lugedes tundus kõik väga kena), siis Kalsarikänniga alustades tekib kohe tunne, et erinevalt teistest on see aus ja normaalne, ei ole vaja kogu aeg olla rahulik, mõnus, tasakaalukas jne. Mõned tsitaadid, mis ilmselt räägivad enese eest:

Kalsarikänni ei ole lagom’ile ja hygge‘le vastanduv filosoofia. Vastupidi, need lähtuvad samast põhjamaisest perest, samast tuumast. Kõigi juhtmõte on optimaalse meelerahu, elurõõmu, meeldivuse, tasakaalu, taastumise ja kodususe saavutamine. (lk. 22, tõlk. Mihkel Mõisnik)

Kalsarikänni vaimseid juuri on lihtne mõista, kui heita pilk aknast Soome novembrikuusse. Pilkane pimedus, külm, lörts või vihm sajab puudega risti, kusagil pole mitte kedagi näha ja teiste inimeste juurde on pikk tee. Ja ometi on alles keskpäev, ööpäeva valgeim hetk.

Kalsarikänni on soome kultuuri saadus, mis on kahtlemata sündinud just neil aasta kõige pimedamatel, sajusematel ja rõõmutumatel kuudel, mil kodust väljumine on ilma tõttu ületamatu katsumus ja mida on Soomes aastas umbes üheksa ja pool. (lk. 24)

Pimedus, külm ja pikad geograafilised vahemaad näitavad, miks kalsarikänni on just Soome oludes sündinud ja siin arenenud. Muidu seda kõike ju välja ei kannataks! Soomlasele ei tasu liiga täpselt kirjeldada neid tingimusi, milles elab näiteks Lõuna-Saksamaa inimene: mõnetunnise autosõidu kaugusel on Vahemeri, Alpid või Moseli veinipiirkond. Sama ajaga jõuab soomlane poolele teele naaberlinna. ( 🙂 lk. 26)

Kalsarikänni muusikavalikust rääkides tuuakse välja üksi vedelemise eelised:

Üks kalsarikänni hea külg on see, et inimene saab oma esitusnimekirju ise kujundada. Kui pere vanaisa ei ole kohal, pole mitte kellelgi vaja taluda ühe vana hipi King Crimsoni / Neil Youngi / Gentle Gianti kinnismõtet. ( 🙂 lk. 71)

Peatükk “Sada parimat ettekäänet kalsarikänni jaoks” on mitme lehekülje pikkune loetelu, millest väljavõtted tooksin ära:

  1. Tööpäev on läbi.
  2. Homme on tööpäev.
  3. Homme ei ole tööpäev.
  4. Täna sajab.
  5. Homme sajab.
  6. Juba nädal otsa on sadanud.
  7. Väljas on külm, sees soe.

jne. kuni sajani. (lk 84-90)

Telekavaatamine on üks kalsarikänni võimalik osa, sellest on kirjas järgmist:

Mida siis kalsarikänni käigus vaadata tasub? Esitlus baseerub Norra Haga Party Centrali liikuva pildi uurimise osakonna uusimatel uuringutel, mille esialgsete tulemuste põhjal ei sobi Andrei Tarkovski looming õigupoolest mitte mingisugustes kalsarikännitingimustes. (lk. 91)

Mulle endale tundub väga sümpaatne mõte villastest sokkidest kalsarikänni protseduurides:

Kalsarikänni teooriat ja praktikat mitte tundvad inimesed võivad panna imeks villaseid sokke, aga Norra Haga Party Centrali termodünaamika uurimise osakond kinnitab, et kui oled neid korra proovinud, siis sa vana juurde enam tagasi ei pöördu. Villased sokid annavad sooja ja on päris omad, äratavad koduseid, positiivseid meeleoluseoseid, mis aitavad leida meelerahu. Villaste sokkide kasutamise juures on külma Põhjala argioludes, aga innovatsioonina saab neid kasutada igas maailma hotellitoas, kus kas tuul tõmbab või kliimaseade on liiga külmaks seatud. Ideaalne temperatuur kalsarikänni jaoks on vahemikus, milles saab olla, seljas ainult aluspesu ja villased sokid. (lk. 127)

Seos aastaaegadega sobib ilmselt ka meie olusid kirjeldama (nagu ma ütlesin – mina ei saa suvel isegi raamatuid lugeda, sest valges ja soojas nagu ei ole võimalik):

Soomes on neli aastaaega: sajune sügis, pime talv, lörtsine kevad ja suvi. Kõige lühem neist on suvi, mis langeb tavaliselt juuli kahele viimasele nädalale. Sellel ajal võib valgusest ja soojusest joobnud soomlane leida endas julgust minna nelja seina vahelt välja kotiõlut tooma. Soome suvi on vanasõna järgi lühike, aga lumevaene. Kui ilm läheb päris palavaks, tuleb sellest hetkest kinni haarata.

Kuhu jääb siis kalsarikänni? Ei kuhugi! Kui suvi algab, saab soomlasest vabaõhuinimene, kes kolib kalsarikänni toimumispaiga hetkeks vabasse õhku. Tuttavat loba sõpradega aetakse nüüd sotsiaalmeedia asemel reaalses maailmas. Üllatav pööre – aga seda on ka valge ja kohati isegi üle +15 kraadi tõusva temperatuuriga Soome suvi. (lk. 138)

Seda raamatut soovitas raadios ka Peeter Helme. Ta ütles, et see pole mingi alkoholipropaganda. Noh, ega pole otseselt, aga siiski üsna palju on ka sellest :).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s