48. Siiri Sisask “Hästijätt”

Kui seda raamatut nägin, otsustasin laenutada. Siiri Sisask on mulle viimastel aastakümnetel tundunud väga sümpaatne – kuidagi sisemiselt, elufilosoofialt jne. 2011 laulupeol muidugi “Mis maa see on” oli loomingu poolelt üks võimsamaid elamusi – muide, tuleb tunnistada, ma tema loominguga väga kursis ei ole.

Tegemist on ju põhimõtteliselt elulooraamatuga, aga teistlaadi elulooraamatuga. Nimelt on suur osa raamatust Siiri hiljaaegu (2016) lahkunud vanaema märkmed. Need on kokku põimitud ta enda lapsepõlvemälestustega (esialgu) ja hiljem ei ole neid enam millegi vastavaga väga võrrelda, siis lähevad vanaema päevikumärkmed (pigem memuaaride märkmed, kuna ta pani need kirja vanas eas ega jaganud oma elu ajal kellegagi. Nagu tol ajal alguses kombeks. Kuid pärast ka mitte) üha pikemaks ja Siiri jutud vahele vähemaks.

Lugemise mõttes on sellegipoolest nagu ajakirja järjejutt, pisut ka ebaühtlane, kohati ehk liiga numbrite- ja nimede kokkulangevuse maagiasse kalduv, aga mis sellest. Kuidagi isiklik ja positiivsust täis. Paljusid inimesi oma elust tuuakse välja väga positiivselt – õpetajaid, teisi inimesi. Keda pole põhjust hea sõnaga meenutada, on raamatust üldiselt välja jäänud. Sümpaatne, lühike, aga ka sõjaaja ja kolhooside loomise ning pioneeriaja kohta käiv jutt, mida ehk noortel kergem lugeda (kui ajakirjast), et ei ununeks, kui raske see aeg oli.

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s