Ma isegi ei tea, kust ma selle raamatu kohta hiljaaegu lugesin. Raamatukogust tellimise asemel tundus, et võin kohe posti kaudu endale tellida. Ja ma ei eksinud. Täpselt selline raamat, mida võib pidevalt sirvida. Ja just midagi minu jaoks!
Kirjanik avab aedniku sisemaailma ja ta teeb seda, võttes läbi kuu kuu järel. Lisaks täiendavad temaatilised peatükid. Humoorikalt ja ilmselge eneseirooniaga. Võiks hulganisi tsitaate välja tuua, peaaegu terve raamatu – pole ilmselt mõtet :).
Näiteks ilma teemadel:
Kui isegi need inimesed, kellel muidu ilmaga mingit pistmist pole, leiavad nii palju põhjusi tema üle nuriseda, mis siis veel aednikust rääkida! (lk. 11, tõlk. Lembit Remmelgas)
Meile, aednikele, on ka vanarahva ilmatarkus väga tähtis: me usume veel, et “püha Matěj lõhub jää”, ja kui ta seda ei tee, siis ootame, et taevane puusepp püha Joosep ta purustab; me teame, et “märtsikuus istu veel ahjusuus”, ja usume kolme külmaapostli-päeva, kevadist pööripäeva, sajust meedardusepäeva ja muid sääraseid tähelepanekuid, millest on näha, et inimestel on ilmaga juba igivanast ajast saadik halbu kogemusi. (lk. 33)
Või aedniku loomusest, kes kultiveerib mulda:
Nii ta elabki mulda pugenuna. Ja püstitab endale monumendi kompostihunniku näol. (lk. 26)
Milleks on aednikul üldse selg? Ilmselt ainult selleks, et ta võiks aeg-ajalt selga sirutada ja ütelda: “Oh, kuidas selg valutab!” (lk. 27. Või kirjeldab ta, kui keeruline on peenraid tehes leida kohta, kuhu asetada jalg…)
Aprill – see on see õige ja kõige õnnistusrikkam aednikukuu. Armunud mingu metsa oma kõrgekskiidetud maikuuga; maikuus puud ja lilled ainult õitsevad, kuid aprillikuus nad puhkevad; teate, see tärkamine ja võrsumine, need tõusmed, pungad ja võrsed on suurim looduse ime – rohkem ei lausu ma neist sõnagi; (lk. 39)
Kõik aedniku käsiraamatud räägivad, et “kõige parem on kasvatada taimi seemnest.” Kuid nad ei ütle teile, et seemnete suhtes on loodusel omad tavad. On olemas looduseseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. (lk. 54)
Iga kodanik on kas või kord elus unistanud sellest, mis ta teeks, kui saaks ühegi päeva olla diktaator. Mis puutub minusse, ma korraldaksin, asutaksin ja keelaksin selle päeva jooksul musttuhat asja; kõigele muule lisaks annaksin välja nõndanimetatud Vaarika edikti. See kujutaks endast keeldu, et ükski aednik ei tohi parema käe maharaiumise ähvardusel istutada aia äärde vaarikaid. Öelge palun, mis ütleb naaber, kui tal keset alpi roose pistavad nina välja naabriaiast pärinevad hävitamatud vaarikavõsud? Vaarika juures on maa sees meetri sügavusel; ükski aed ega sein ega kraav, isegi mitte okastraat või keelusilt ei pea teda kinni; ta pistab oma tüükad keset nelke või kuningakeppe välja, ja proovige temaga siis rääkida! Et lehetäid iga teie vaarikamarja vihaks muudaksid! Et vaarikavarred teie magamisasemest läbi kasvaksid! Et te saaksite küpse vaarika suurused soolatüükad! Kui te olete ausad ja korralikud aenikud, siis ärge istutage ühelgi juhul oma tara äärde vaarikaid ega kuutõverohtu ega kuldkanne ega muid taimi, mis võiksid teie naabri eraomandi – kui nii võiks öelda – jalge alla tallata. (lk. 65-66).
Igal võimalikul juhul nimetatakse aiale tüütuseks olevate putukate-mutukate ja muu ohtliku seas ka lapsi, nt:
Sellepärast me ei salligi lapsi ja rästaid, sest nad tallavad mulda pistetud nimetahvlikesed maha ja ajavad segi; (lk. 45)
Liiatigi on meil, aednikel, vaenlasi juba niigi ülearu: varblased ja rästad, lapsed, teod, kõrvahargid ja lehetäid; (lk. 65)
SEHKENDAMINE 