51. Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” (LR 2018/22)

See raamat potsatas postkasti ja lugesin siis läbi (pole ikka ammu enam LR lugemiseks mahti saanud. Kui kodus olemas, siis tundub, et aega on ja küll loen…).

Hmm. Ma ei oskagi midagi öelda. Mingis mõttes on siin enesestmõistetavused, pisut targutamist. Kuivõrd tegemist on  loengutega, siis on ehk mõistetav, et nad sellised on. Ta räägib masside manipuleerimisest ja sellest, kuidas me võime arvata, et meid ei ole võimalik nii kergesti mõjutada, kuid et tegelikult valdav osa elanikkonnast seda siiski teha laseb. Muuhulgas ei toimiks riigidki, kui ei toimiks mingi riigipoolne masside haldamine ja kõik üldiselt arvaks teatud asjadest ühtmoodi. Nagu kokkuvõttes öeldakse: “Ta arutleb üksikisiku vabaduse üle maailmas, kus inimeselt oodatakse pigem solidaarsust ja grupi arvamusele allumist kui iseseisvat mõtlemist ja omaalgatust ning kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused, mis muudavad inimese ajuloputusele eriti vastuvõtlikuks. Autor vihjab haaravas arutluses positiivsetele lahendustele ja räägib üksikisiku võimalustest säilitada kaine ja kriitiline mõtlemine.” Hmm, ma ei teagi, kas ta väga postiviiset programmi pakkus – sedavõrd küll, et uskumatult palju siin ilmas saab alguse siiski mõnes üksikisikust, ent ta ju möönab, et siiski masse peab suutma ka kaasata/hõlmata/mõjutada, et toimida. Riigina.

Ma ise kujutan ette, et kõik, kes seda raamatut loevad, noogutavad teadjalt, et jah, kõik teised on tõesti mõjutatavad, mina olen see üksik, kes ei lähe massidega kaasa. Aga tõtt-öelda on kõige rohkem kisa viimasel ajal just selle massi poolt, kes arvab end pidavat kriitiliseks mõtlejaks, kes suudavad riigi peapesule vastu seista (ei hakka jälle näiteid tooma, aga kevadine massiüritus Tartus ajas minule isiklikult veidi hirmu nahka…)

Viimases loengus kirjutab ta nt. nii:

[…] üks kurb tõik – paljud noored inimesed võtavad poliitilise tegutsemise ikka jõudes omaks seisukoha või suhtumise, mis on vägagi omane meie ajale. Ja nimelt, et demokraatia on kõigest pettus ja teesklus, ainult ekspluateerimist varjav mask, ning nad ei taha sellest kuuldagi. Me oleme peaaegu jõudnud punkti, kus inimene mõistetakse tagurlasena hukka, kui ta hindab kõrgelt demokraatiat. Minu meelest on see üks neid suhtumisi, mida tuleviku ajaloolased väga huvitavaks peavad. Tegelikult harrastavad sellist suhtumist demokraatiasse tavaliselt noored, kes pole kunagi kogenud selle vastandit – türannia tingimustes elanud inimesed hindavad demokraatiat. (lk. 51-52, tõlk. Krista Kaer).

Ma ei tea, kas viimane loeng oli mulle kõige südamelähedasem või mäletan seda lihtsalt paremini, aga siin kõneles ta ka sellest (jälle tegelikult vana leierdatud teema), kuidas humanitaaraineid nii kergekäeliselt mõttetuteks peetakse.

[…] noored inimesed ei tunne huvi ajaloo vastu. Hiljutise Suurbritannias läbi viidud uuringu käigus paigutasid noored, kellelt küsiti, millised on nende meelest kasulikud õppeained, ajaloo üsna madalale – selles nägi mingit väärtust ainult seitse protsenti küsitletuist. Arvan, et üks põhjusi on psühholoogiline- seda on kerge näha ja mõista, jällegi eriti siis, kui sa oled ise selle staadiumi läbi teinud. Kui sa oled eneseteadlikult “noor” ja olemuselt progressiivne või revolutsiooniline või mida tahes, aga sul on igal juhul õigus (noored vanade vastu, kes on rumalad ja tagurlikud), siis on viimane asi, mida sa teha tahad, uurida ajalugu, kust saad teada, et selline noorte suhtumine on igikestev, osa pidevast ühiskondlikust protsessist. [—]

Kokkuvõttes kujutab endast see, mida oleme näinud alates Prantsuse revolutsioonist (või mõni ütleks, et alates Cromwelli-aegsetest utopistlikest ja sotsialistlikest gruppidest) laboratooriumit, kus eksperimenteeritakse eri liiki sotsialism ja eri liiki ühiskondadega, Hitleri ennast nationaalsotsialismiks nimetanud ja kolmteist aastat väldanud sõjarežiimist kuni Suurbritannia leiboristlike valitsusteni, Venemaa ja Hiina kommunistlikest riikidest Kuuba, Etioopia, Somaaliani ja nii edasi. Võiks arvata, et uut tüüpi ühiskondade loomisele pühendunud inimesed asuvad innukalt uurima neid näiteid, seda, mis on tegelikult juhtunud, et nendest õppida. (lk. 55-56)

Nagu öeldud – tegelikult enesestmõistetavused. Kuigi need loengud on peetud 1985/avaldatud 1986. aastal, meeldis mulle tänasesse aega kuuluv mõttetera:

Praegu võib paista, nagu oleksid meie uusimat tehnikat tõhusalt kasutama õpetatud inimesed maailma eliit, aga ma usu, et pikas perspektiivis osutuvad mõjukamateks inimesed, kellele on haridus andnud ka sellise vaatepunkti, mida nimetati humanistlikuks – selle pikaajalise, üldise, mõtiskleva vaatepunkti. (lk. 57)

Minu sümpaatia kuulub sellele tsitaadile lihtsalt sellepärast, et mul on viimasel ajal hakanud tekkima mulje, et ka praeguses ajas on suhtumine, et kui sa oled nt. itimees, siis sa oled maailmavalitseja – sellepärast, et kuna su töötasud on hoomamatult kõrged, siis tähendab see ilmselt ju seda, et sinu töö on kõige olulisem ja kõik on lubatud. Ja teinekord peale selle iti polegi seal siis midagi peale selle üleoleku. Mis mulle viimasel ajal eriti sutsu närvidele on hakanud käima. (Millega ma ei ülista ennast kui humanitaari – seda küll, et ma pole ka teab mis lisandväärtuse looja, aga siiski on ebameeldiv tunda halvustavat suhtumist inimestelt, kes vaevu mõne raamatu läbi loevad millalgi).

Kogu raamatust kumab läbi Lessingi eriline vastumeelsus sotsialismi ja kommunismi vastu. Kohati isegi liigagi (kommunismi – arusaadav, aga sotsialismi vastu – näha on, et ta on kõrvetada saanud). Eks sotsialism on ehk kõige rohkem ka masside mõjutamisest mõjutatud, selle ühise pinna loomisest, millega siduda suuri hulki. Kapitalismi puhul on juskui indiviid juba definitsioonis sees, mistõttu on tegemist egode paraadiga, eksole.

Ja mõne koha peal tundus mulle, et hmm, siin on sind ennast alt veetud (eriti närvi ajas koht, kus ta rääkis, mida nõukogude kirjanikud olid vastanud nende läänelikule küsimusele… Aega nad ei tundnud ikka üldse. Meenub, millised repressioonid võisid järgneda lääne inimesega rääkimisele, mistõttu nii mõnigi tuntud vene kirjanik võis neile vastata ükskõik mis iba, peaasi, et nad ei küsiks. Oli see vist Ahmatova, kes kord midagi mõttetult nõukogudesõbralikku ütles, tõusis ja lahkus – ja repressioonid olid ikkagi garanteeritud). Ka selles artiklis ei saa ma päris temaga nõustuda, mul on tunne, et ta on siiski kõrvalseisja, kuigi on selle kommunismiga ise läänes kõrvetada saanud.

Nojah, lugege ise.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s