55. Bengt Ohlsson “Drick värmen ur min hand”

Võtsin ette järgmise raamatu äsjasoetatutest. Esialgu tundus, et ega jah, see pole ikka minu teetass. Mäletan ka eelmisest B Ohlssoni raamatust, et kuidagi igav ja veniv oli. Seekord ahvatles mind ostma (peale kunagi ammu loetud arvustuste) ilmselt ka sisukokkuvõte ja raamatu pealkiri – (halvas) otsetõlkes “Joo soojust mu käest” või “peost” vms. Sisukokkuvõte oli umbes midagi sellist, et mehe juurde satub juhtumisi üks koer ja kuidas see elu muudab, tänapäeva erinevad teemad läbi selle prisma.

Nojah, nii see ehk ongi. Kogu raamatu vältel hakkab tunduma, et meheroll Rootsis ongi ikka nii kardinaalselt muutunud, et see polegi enam kirjanduslik taotlus, vaid asjade kirjeldamine nagu nad on. Naised valitsevad ja mehed sätivad ennast (muidugi väga meeldivalt) nende järgi. Püüavad neid toetada, nende paha tuju puhul aktiivset vestlust arendada jne jne. On see iroonia? Tegelikult ilmselt enam pole. Teiseks on väga naiselik see pidev muretsemine, mis keegi sinust arvab – minu kui lugeja jaoks on see pisut väsitav. Teadlik “punktide” kogumine, et seltskonnas head muljet jätta ja kõigile meeldida. (Muide, kirjelduse järgi on peategelane Martin vägagi kirjaniku enda välimusega, nagu ma fotodelt nüüd näen). 

Kui ma raamatu läbi sain, siis oli jälle kõhklusehetk – et tegelikult kokkuvõtteks mõnevõrra meeldis vist isegi (ideeline taust, kuigi iseenesest ma ei taha ise sedasorti raamatuid väga lugeda). Just see läbiv joon, et tegelikult on tänapäeva inimese puhul võimatu kuhugi sobituda – igas mustris on mingi viga sees – aga koer on su ustav (siin raamatus paraku üsna iseloomutu) kaaslane, milline sa ka pole või mida sa ka ette ei võta.

Taustateema oligi tegelikult feministlik: milline roll on peres naisel, teismelisel tütrel, kuidas on võimatu armuda endast 15 aastat nooremasse töökaaslasesse (mis sellest, et ka see töökaaslane tunneb seletamatut tõmmet), kuidas on sama töökaaslase suhtes tekkimas metoo-intsident teise meeskolleegiga ja kui õhkõrn tundub olevat see piir, kust saadik enam ei ole okei. Samas töötavad nad kõik “seksiostu sektsioonis”, paljastades bordelle ja vahele võttes neid külastavaid mehi – peategelane on terapeut või tugiisik, kes peab nende meestega siis pärast rääkima. Inimeste ja ihude ostmine või mitteostmine. Piir nende teemade vahel. Ja siia sisse siis see koerateema, mis minu jaoks tundus esialgu ja ka lõpus veidi uskumatu.*

Nimelt hüppab üks mees, kes on teolt tabatud, enne terapeudi juurde jõudmist metroorongi ette. Ei saa surma. Vigastatud. Haiglas. Keegi ei tea, kas ta enam pääseb. Ja tema feministist naine ütleb, et ei julge koeraga enam väljas jalutamaski käia, sest kõik naabrid ja tuttavad ju teevad küll kaastundlikku nägu, aga klatšivad seljataga nagu jaksavad. Seega palub terapeudil esmalt jalutama minna (kuigi terapeudi töö on midagi muud), seejärel palub koera endale võtta – päriseks. Hoolimata sellest, mis ta mehega juhtub. Algul on asi kahtlane, keegi teda ei toeta, omanik ei luba mingil tingimusel kuhugi kennelisse viia oma koera… Tulemuseks on, et mõningase aimatava vastuseisu peale võtab ta siiski perre koera ja tegeleb koeraga peaaegu eranditult ainult ise. Leiab koeras endale truu sõbra, kellega 3 tundi õhtul väljas käia. Harjutab teda kodus üksiolemisega. Neil tekivad oma rutiinid. Kuniks haige mees terveneb sedavõrd, et saab koju ja nõuavad nüüd oma koera tagasi.

Ja see maailma kokkuvarisemine, mis sellele järgneb (ei, midagi ei järgne, sellega raamat lõpuks ju lõpeb).

Seega tegelikult kokkuvõttes see elusolenditega manipuleerimine (siia läheb alateemana ka nende ministrist ammune sõber Viggo, kelle elu ainult teistega maipuleerimisest koosnebki) ja omamine on läbiv teema.

* Meil oli kord koer, kelle saime kutsikana (umbes kahekuusena). Algul ta ainult nuttis ega tahtnud süüagi, kui uude kodusse tuli. See koer siin läks võhivõõraga kaasa ja võttis ta omaks, hiljem läks tagasi endiste juurde ja unustas oma peremehe paugupealt.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s