Keres

Tegelikult on see ülimalt suur juhus, et ma eile teatrisse sattusin. Draama 2018 lisapiletite müükitulemise hommikul soovitati hoopis etendust Enne meid oli veeuputus ja kuna sellel etendusel ei olnud tolleks hetkeks veel toimumiskohtagi kirjas, uurisin, kas festivali raames on ka midagi, mida tõesti kangesti näha tahaks. Polnud enne seda programmi vaadanudki. Silma jäid paar asja, aga Kerese puhul jäi silma Teet Kask (ja alles hiljem Fila kammerkoor, head muusikud jne). Uurisin piletite saadavust – pool saali oli tühi, pileteid oli valida veel nii esimesse kui teise rittagi. Ja niipea, kui ma olin piletid ära ostnud, hakkas ustest ja aknaist tulema jutte selle etenduse kohta, mõned arvustusedki. Ja minus kasvas ootusärevus. Õnneks lugesin kuskilt arvustusest, et lõpus on vaikus ja lastakse veerand tundi “prožektoritega näkku” – oskasin olla valmis. (Tulemuseks oli, et positiivse üllatusena ei olnud tegemist vaikusega, helid tõmbusid selle jooksul kokku, vahele lasti veidi videoprojektsiooni ka ja mõõtsin – ainult 10 minutit 🙂 Ülejäänud aja prožektorite poole ei vaadanud, vaid hoidsin pilku maas).

Ja ma sain eile ikkagi elamuse. Ma mäletan, millise ootamatu elamuse ma sain GO – mäng kahele etendusest ja pärast seda jäi Teet Kase nimi mulle meelde. Piinlik tunnistada, et ma ei teadnud temast midagi, alles üleeile kuulsin raadiost, et ta on tantsinud Norra rahvusblletis esitantsijana ja õppinud Londonis – toona ma veel mõtlesin, kuidas oleks sellise nimega ingliskeelse publiku ette minna 🙂 . Toona oli jaapani lauamäng, seekord male ise. Seega lauamängude etendused.

Minu suureks rõõmuks oli kavaleht pikk ja põhjalik ega koosnenud enamjaolt reklaamidest – reklaame nagu polnudki. Seevastu oli teksti palju ja kuna ma jalutasin esimese hooga vale teatrimajani, siis jõudsin kohale alles pool tundi enne etendust (tavaliselt jõuan 40-45 min varem) ja viimase “intervjuu” lugesin läbi alles vaheajal. Paraku maksis kavaleht ka 5 EUR, ilmselt sellepärast ja ka sellepärast, et kaardiga ei saanud maksta, jätsid paljud selle ostmata – rahva seas ringi liikudes, eriti vaheajal ja pärast etendust kuuled, mida inimesed omavahel räägivad ja oleks tahtnud ligi hüpata ja kommenteerida, kui minu ees tagasi saali minev naine kaaslasele ütles “ei tea, kas seal on mingi seos ta eluga ka? Kuule jah, see meri ikka vist oli” ja muud sellist. Või kõlab vestlustest, et kavalehe puudumine võttis nii palju ära. Minu arvates on kavaleht alati äärmiselt tähtis osa etendusest, ballettide ja ooperite puhul ju ilma välja ei mängi! Seekord oli kavaleht aga igatpidi VÕTI etenduse mõistmiseks. Peaks ütlema, et ma oleks tahtnud isegi paremini jälgida suuta, kuna alguses ei saanud ma aru, kui kiirelt need osad võiksid vahelduda ja vaheaeg tuli juba üsna kiirelt kätte, kuigi mina arvasin veel eksklikult, et oleme esimese osa juures (esimene vaatus koosnes kahest osast kava järgi). Tegijad kinnitasid küll, et ei pea Kerese elust teadma ja tants vahetult räägib, aga ma pole nõus – alati on hea näha mingit võtit.

Mida siis ilma kavata teada ei saanud? Pillide jaotust. Minu arvates oli võimatu mõista, kui ei oleks lugenud, mida erinevad pillid muusikas väljendasid. Et tšello on maletaja ise, viiul ja alt sõbrad ja kaasteelised. Klaver oma mustvalges aga valikud. Flööt (mille ma siiski enamjaolt vist ise maha magasin – ilmselt ka seetõttu, et esimese vaatuse ajal läksid osad kiiremini, kui ma julgesin arvata) kõik naiselik: “malejumalanna, abikaasa, ema, naiselik vägi”. See, et tromboon on vastane, tuli ehk ilma kavalehe lugemisetagi kontekstist välja. Ning ehk ka see, et koor on nii kuulsus, poolehoid kui kaasaelamine. Igal juhul olen mina väga tänulik, et sain enne etendust sellised juhtnöörid kätte, mida jälgida.

Maleruudustik, mustad ja valged värvid kostüümides, valgustuses. See, et elu on male, on vist samuti igivana sümbol, mis võimaldab ühtaegu rääkida konkreetsetest malematšidest ja elust. Videokunstis võib taha pakkuda langevaid malenuppe kui inimesi (ei, ma ei taha hakata tõlgendama, see ongi sõnadeta etenduse eelis, et ei pea midagi sõnadesse panema, ükski sümbol ei pea olema sajaprotsendiliselt üks või teine), kuningas viimasena koos odaga. Valge ring, mis pöördub nupuks (olles enne järelikult olnud malelaual seisev nupp altpoolt). Seesama ring, mis käib üle taevavõlvi kui päike (või pigem kuu). Kooriliikmed kui malenupud, mida mängija saab ka ümber paigutada (hetkeks arvasin isegi, et ehk klapib malenuppude arvuga, aga ei suutnud etenduse ajal hakata malenuppude arvu välja mõtlema. Tundub, et päris nii ei olnud. Seda enam, et kõik olid mustas, kuigi Keres pidas suurema osa oma mängudest valgetega, nagu ütleb kavaleht).

Foto: Tina Bychkova

Foto: Tina Bychkova

Muusikute jaoks olid laval klaasist malenupud/kastid (loodud vastava pillimängija liigutuste järgi, autor arhitekt Ülar Mark), kus nad istusid ja mängisid. Ka sel ajal, kui neid malelaual või laval ringi sõidutati. Mingis kombinatsioonis seisid nad kõik üksteise kõrval nii, et sobisid omavahel pusledena kokku, suus jälle keerati ühte ja teist, nii et harmoonia kadus. Ja ikka see Leho Karini tšello, mis oli kui maletaja enese hääl. Tema kasti läks ka “maletaja” ise etenduse lõpus, kui teemaks surm. Tšello kõlas tihtipeale koos klaveriga – ehk siis valikutega, mida tuli elus teha.

Tantsu mõttes – paljutki käis ilma muusikata või väga vaikse muusika taustal, mistõttu mütsatused olid kuulda ja pakun, et sellepärast lahkus teiseks vaatuseks ka minu ees istunud paar. (Ka GO kohta on mulle öeldud, et “eks ta üks võimlemine oli”. Imestama pani ka seekord, et viimase kümneminutilise prožektoripausi ajal otsustasid mitmed esireast juba lahkuda – aplausi pakkumata). Pole parata, et hüpped kostavad. Hullem on see, et vaikus ei ole Vanemuises kunagi vaikus, ka nüüd undasid prožektorid, kui taheti vaikust ja tantsijaid. (Umbes nagu taotluslik eesmärk, et mingi müra on alati foonil, sa pole kunagi üksi).

Lavastuse osad olid:

  1. NOORUS ON KERES
  2. VALU ON KERES
  3. KUULSUS ON KERES
  4. VAIKUS ON KERES

Kirjutasin läbivate suurtähtedega nagu kavalehel, et sõnamäng kaduma ei läheks. Teine osa – meresümbol ja rannale jäämine – oli väga tugev, põnev, igati tähendusi täis. Koor tuli lavale ja hakkas paberitega krabistama/asju pakkima, lõpuks said kõik ükshaaval valmis paberlaevukese voltimisega (mina veel arvasin algul, et teevad lennukeid 🙂 ), asetasid oma laevukese kaarjas reas lavale ja taandusid taha kooriks. Videoinstallatsioon andis juba ammu mereassotsiatsioone (ja mina ikka ei taibanud, et olemegi juba teises osas…). Keres jäi siiapoole piiri.

Veel oli erinevaid sümboleid ülikonna/pintsaku, varvassusside, maski näol. Kui ma kavalehte poleks lugenud, ei oleks ma taibanud maske märgatagi. Need, mis kavalehe järgi varjavad maletaja mänguärevust vastase eest, maailma varjab ärevust maletaja eest. Ja minu arvates elu kui male kui maskide hoidmine üleüldse. Veel käis tantsijatest üksteise järel läbi üks liigutus, mis paistis olevat oluline ja mille lahtihammustamisega ma hakkama ei saanud (oleks tahtnud). Käed ette üles, siis koos üle pea taha. Kõikidel üksteise järel ja ühes suunas, pärast mida nad lavalt kadusid. Süüdistan selles endiselt seda, et ma esimese vaatuse ajal ei olnud tempos.

Ja tants – mulle meeldisid need lahendused. Kuidas liigutused lähevad ühelt kehalt teisele üle, kuidas toimub figuuridevaheline kontakt, kuidas on kujutatud võitlust elus/males. Siin oli ju ka palju klassikalisi balletivõtteid, seega polnud nagu Renate Keerdi lavastused (=ülimoodsad, liikumine), vaid ikka tants. Jooned, mis joonistusid kehadest. See, et Kerest tantsisid kõik neli tantsijat (ja kui see nii ei olnud mõeldud, siis sorri, aga mina nendel tihtipeale vahet ei teinudki – ainult nii palju, et kaks olid naised, mis sest, et vahepeal ülikonnas). Seega matšis Botvinnikuga olid küll rollid kindlad, aga muul ajal minu arvates mitte (ega kaugelt vaadates ei teegi vahet, kõikidel ühesugused ülikonnad). Ja need kujundid jooksid jälle algusest lõpuni läbi – algab paljaste ülakehadega (mehed) ja kleitidega, keskel samad liigutused, kõikidel ülikonnad.

Lõpp. Surm (astumine tšello kasti). Kastide ümberpaiknemine. Diagonaalne asetus üle lava. Kõrgete kontsadega kingad ära võtnud väga vaikselt kikivarvul liikuv naine. Ja siis vaikus, inimeste/koori/muusikukastide lahkumine.

Etendusele olid lisatud helifailid, eriti palju Merike Rõtova jutte Keresest (lindistus). Kavalehel on need jutud ka kirjas. Kavalehel öeldakse veel, et “Teisalt inspireeris meid tema elukogenud ja musikaalne hääl, mis balletimuusikale vajalikke emotsionaalseid aktsente lisab”. Ja selles osas, vaadake, ei ole ma nõus. Kõik muu info oli kavalehel, jäänud siis seegi. Sest hääl oli käre, kohati lausa arusaamatu (kehtis kõikide helifailide kohta), minu arvates kaotas just muusika ja tantsu ülevust ja tõi meid maa peale, maalides kõik väga konkreetseks. Nagu sõnalavastustes. Ka see kassi osa – kass taustal ja jutt ees. Minu arust ei ole tantsulavastuses või muusikateoses vaja nii konkreetselt midagi välja tuua. Tekib liigne kontrast.

Tantsijad: Benjamin Thomas, Francesco Piccinin, Iago Bresciani, Carlos Campo Vescino, Cirstina Krigolson, Abigail Mattox.

Märkan, et ei ole kirjutanud muusikast. Heliloojate Sander Mölderi ja Timo Steineri koostöö. On kuus pilli klaaskastides – kuus malendit. Nende akustiline heli seguneb ka elektroonilise heliga, mistõttu on vahepeal kasti kaudu ka filtrid, et need põimuksid. Ilus, vägev. Samas oli Fila kooril siiski vähe laulda, sellest oli kahju. Põhiliselt helitaust, mõni akord. Esimese vaatuse lõpus ka maletajate nimed.

Etendus on Eesti 100 sarjast.

Lingid:

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s