58. Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest. Täna õhtul mängime…”

Sain reedel selle raamatu ja lugesin eile-täna ühe jutiga läbi. Mulle on Merete Mazzarella juba … oih, 20 aastat väga sümpaatne olnud (üks kahest mind kõige rohkem mõjutanud õppejõududest… ja tema luges ilmselt vaid mõned loengud), mistõttu olen aeg-ajalt mõne tema raamatu lugenud ja 2001. kevadtalvel käisin ka Stockholmis ühel raamatuesitlusel, ent uue raamatu ostmiseks toona küll raha polnud (isegi pocketid tundusid kallid), seega jäi autogramm saamata. Ilmselt on ka Eesti kirjastused (st. Varrak) mõistnud, milline väärtus on Merete Mazzarella raamatutel, et see on toodud eesti lugeja ette. (Näen üllatusega, et selle raamat originaal on ilmunud juba 2008). (Näen, et Maiu Berg on 2015 aasta veebruaris kirjutanud, maininud kirjanikku Mozarella nimega… palun).

Merete Mazzarella on kirjutanud erinevatel teemadel. Esimene tema raamat, mida lugesin, oli Hem från festen, kus ta kirjutas läbi oma ema surma vähidiagnoosi saamisest kuni surmani – pealkirjas viidatakse ema öeldule, et pole mõtet kurvastada. See olla umbes sarnane tundega, et saad teada, et pead minema peolt koju varem kui oled kavandanud (aga et pidu lõpeb ju millalgi niigi). Lugesin kunagi ka ta raamatut pensionile jäämisest (Resa med rabatt). Tema stiiliks on sellised mõtisklused, haritud mõtisklused viidetega ka erinevatele käsitlustele, mis teised on kirjutanud. Sedapuhku kirjutab ta endast kui vanaemast (ja rootsi keeles on vahe sees, kas oled emaema või isaema – tema arvates on just isaema kontseptsioon ja identiteet keerulisem kui emaema oma).

Keeruline on tema erinevaid mõtteid lühidalt kokku võtta. Tuleks ehk lihtsalt mainida, et siin on kõhklusi, püüdu olla õige vanaema, püüdu meelde jääda – et meie järeltulijad mäletaksid meid ka siis, kui me kaome… Püüdu kohanduda uute reaalsustega ja uute kommetega. Püüdu kohaneda teisest kultuuriruumist pärit lapselastega. Ja seda kõike ülimalt isiklikus ja sümpaatses võtmes. Ja kuidas olla … normaalne ämm. Kui selgub, et hoolimata positiivsest eelarvamusest ei klapi sa miniaga siiski kuigivõrd, kuigi suudad head nägu teha.

Siinne vanaema ei saa endale lubada vigu, kuna lapsed käivad tal külas väga harva – vist korra aastas mõneks nädalaks – ja ise ilmselt käib ka USAs neil külas. Seega on balansseerimine selle vahel, millega ei tohi riskida, millega peab tagasi hoidma ja mida tohiks teha täiesti mässumeelselt, vägagi õhukesed. Mulle teevad nalja (mh) paar kohta. Esimene algab tsitaadiga Kjell Lindbladi raamatust “Klaasist kamber”:

“[…] Ent vanaema ei rääkinud ainult muinasjutte. Ta tegi süüa […] ja küpsetas maitsvaid vanaaegseid suhkruvaabaga saiakesi, mille imeline lõhn ulatus trepikotta välja. Meie Svalaga muidugi teadsime, et sai on väga ebatervislik ja et ema mõistab selle rangelt hukka, aga see ei takistanud meid tervet plaaditäit korraga ära söömast. Pärast seda koristasime koos vanaemaga kõik jäljed, puru ja pesemata nõud – ja tuulutasime hea lõhna välja.”

Saiakeste pakkumine lastele on nüüdse aja – ja ilmselt ka tuleviku – maailmas sama revolutsiooniline, nagu nõukogude ajal oli laste kirikusse viimine. (lk. 33, tõlk. Kadi-Riin Haasma)

Ja teine tsitaat on veidi samasse auku: olen samasugune ema juba, nagu tema on vanaema. Selles mõttes, et:

Jenny [endine minia, lastelaste ema] saadab meili ja küsib – nõudlikult, nagu mina seda tajun: “Kas sa teed lastega midagi erilist ka?”

Sõbrad siin Soomes küsivad sedasama ja käivad heast tahtest välja ettepanekuid: võiksin sõita nendega Muumimaale või käia jäälõhkuja pardal ekskursioonil.

Ei, mõtlen endamisi, mina kavatsen olla täpselt samasugune mässajast vanaema nagu need vene babuškad, kes nõukogude ajal lapselapsed kirikusse viisid. Kavatsen olla see, kes pakub Ameliale ja Jacobile selle kogemuse, et mitte midagi ei juhtu peale selle, mis sa ise välja mõtled.

Vahel on mul lausa kiusatus valjusti välja öelda, et ma tahangi selline olla. (lk. 141)

Ise ka loodan, et ei pea pakkuma atraktsioone ja sündmusi pidevalt, et ehk jään meelde kui ema, kes on olemas. Kuigi seda heidetakse mulle juba praegu ette 🙂 .

Muidugi ei anna see kaugeltki edasi raamatu tonaalsust, mõtisklusi, praeguse aja ja vanema aja võrdlemist – ei, mitte nii, et vanasti oli kõik parem, vaid igas asjas on omad head ja vead.

Igal juhul on see raamat, mida ma soovitan lugeda, ehk isegi öökapile varuda. Muidugi võiks seda pakkuda lugemiseks ka vanaemadele, aga ma tõesti ei tea, millistele. Minule emana sobis ka imehästi.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s