61. David Foenkinos “Mälestused”

Kõndisin mööda raamatupoodi ja nägin, et see raamat oli ca 3 eurole alla hinnatud. Jalutasin tükk aega, raamat käes, mööda poodi ringi, kui otsustasin hoopis raamatukogust tellida ja läbi lugeda. Ei pea kahetsema. Oleksin võinud põhimõtteliselt ka osta. Raamat on ilmunud 2011. aastal, eesti keeles 2015 – seega üldse mitte enam uus. Nüüd näen, et Foenkinoselt on juba Punases sarjaski kolm raamatut ilmunud….

See raamat mulle meeldis. Huvitav ülesehitus, huvitav rütm, kuidagi südamlik kirjeldus. Alguses arvasingi, et kogu raamat on siiski minategelase suhtest oma peresse, iseäranis vanaemast ja kaanel kujutatud lehmapildist. Tegelikult ei olnud – sisuliin läks edasi tema abieluga ja lõppes lahutusega, kuigi taustal ikkagi suhted perega – nii naise lesestunud isaga kui ta oma lahutavate vanematega. Kes lõpuks uuesti kokku saavad.

Kogu romaani esimene pool oleks siiski justkui suhetest vanemate ja vanavanematega – algab vanaisa haiglasoleku ja surmaga. Vanaema lein. Vanaema kukkumised kodus, mistõttu ta vanadekodusse paigutatakse. Tagaselja korter maha müüakse. Kuidas vanaema kellelegi sõnagi lausumata vanadekodust “põgeneb” ja kuidas minategelane teda otsib, leiab. Nende omavahelisest suhtest. Kuidas minategelane näeb kõrvalt oma vanemate pensionilejäämist ja isa käitumist/suhtumist/kohmetust/kurbust, kui too peale töö, isa ja naise ka ema kaotab. Kogu see osa kuni vanaema surmani on kuidagi ühtne ja südamlik lugu tänapäeva ühiskonnas tekkinud vanemate-laste-vanavanemate suhetest. Võõrandumisest (ehk mitte tänapäeva ühiskonna?). Sidemest vanaema ja lapselapse vahel, kui lapsed ise suhtuvad oma vanasse emasse kui “lapsesse” (taskuraha jms).

Venitan kirjutamisega, sest näen, et ma kuidagi ei oska ikka sõnadesse panna, millest raamat räägib. Väljatoodud asjad on ju tegelikult ainult raamistik. Mulle meeldisid minategelase arutelud (mis sest, et see mees tundus olevat ikkagi samamoodi läänelik äpu, nagu nüüdsel ajal kirjanduses ikka). Mulle meeldis väga see vanaema. Samas on raamat täis seda, kui palju toimub elus juhuse läbi, kui vähe on siin planeerida, kui ootamatud kõik asjad võivad olla. Ahjaa, võtakski siis kokku just läbi pealkirja võtme – mälestused. Sest siit selgub (selle kohta oli vist isegi Mastroiannit parafraseeriv tsitaat), et mälestused on ainus asi, mis kuuluvad tõeliselt meile. Muu mitte. Isegi mitte see, kus me hetkel oma elus oleme, kas meil on hästi või arvab keegi kõrvalt, et me peame lahutama, meid tuleks haiglasse paigutada vms. Ja kogu selle jutu sisse on pikitud eelmises peatükis mõne juhuslikult mainitud tegelase mälestus. Olgu see siis mõni kuulsus või fiktiivne raamatutegelane.

Teiseks: see lehmapilt kaanel ei ole tegelikult nii läbiv sümbol, et see eraldi välja tuua. Aga kuna see on esikaanele toodud, siis see justkui rõhutab olulisust ja ka läbi selle on võimalik raamatut tõlgendada. Tegemist on nimelt pildiga, mis ripub vanadekodus seinal. Vanaema on olnud esteet, tal on olnud maitset – ja siis paigutatakse ta vanadekodusse, kus seintel on nii koledad ja maitsetud pildid. Lehmapilt on lausa nii hirmus, et see muutub omaette huvitavaks. Käivad pojapojaga seda eraldi vaatamas, kui tuju väga pahaks läheb. Kord otsivad isegi kunstniku üles ja lähevad talle külla (tõtt-öelda arvasin täiesti kindlalt, kui vanaema kadus, et ta on kuidagi selle kunstniku juurde läinud ja nad moodustavad nüüd koos mingi hüljatud inimeste üksuse vms… ). Igal juhul on see maitsetuste teema, mis meid ümbritseb või kujutab meid ümbritsevat elu, siin ka üsna läbiv.

Siin oli toredaid kohti, aga tsitaadina toon välja ühe, mis niisama hästi kirjeldab:

Kurnav oli ka lakkamatu rändamine meie vastandlike soovide vahel. Sisuliselt kulgesid asjad 20. sajandil järgmiselt: esiti sündis õnn, vähemalt õigus õnnele ning ligipääs meelelahutusele ja puhkusele. See oli 1930ndatel, kui valitses vasakrinne. Seejärel liikusime edasi progressi teise etapi juurde, mida võib kutsuda “õiguseks olla rahulolematu”. See tekkis 1970ndatel abordi ja muidugi lahutuse seadustamisega. Vahel kipume unustama, et abielurikkumine oli 1975. aastani seadusega keelatud. Nii saime õiguse hinnata oma õnne. Ning nüüd oleme jõudnud kolmandasse etappi, vahest kõige piinarikkamasse: pideva kõhkluse etappi. Meil on õnn ja meil on õigus selle õnnega mitte rahul olla, mis avab mitmeid teid. Millis teed valida? Kogesin tugevalt seda tänapäevase maiguga rahutust. (lk. 203, tõlk. Pille Kruus)

Ka teised lugejad on kirjutanud:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s