Eelmist raamatut lugedes sain teada, et Fuenkinoselt on eesti keeles veel raamatuid ilmunud. See konkreetne siis 2017 (hiljem kui Mälestused – 2015).
Raamat ja stiil on üsna sarnane – lugemine on kerge, kiire, veidi fragmentaarne, valgustades erinevaid inimesi ja tahke. Taustateemaks on üks Brautigani raamatu idee järgi tehtud “tagasilükatud käsikirjade raamatukogu”, mida külastavad noor kirjastaja Delphine ja temakirjanikust elukaaslane Frédéric naise vanematekodu juures mereäärses väikelinnas. Nad leiavad käsikirja, mille müügiedu sõltub sellest, et käsikirja peal on kohaliku vana pitsameistri nimi, kes on ise mõned aastad tagasi surnud. Raamatus näidatakse meile, kuidas raamatud müügiedu saavutavad – kuidas sensatsioon ise muutub tähtsamaks kui raamat ise. Mida kõike selline sensatsioon võib mõjutada – alates sellest, et tagasilükatud käsikirjade raamatukogu hakkab paisuma, rahvas hakkab hordidena selles väikelinnas käima, otsitakse üles see pitsarestoran, mille uus omanik pakub pannkooke, aga peab hakkama ka pitsasid pakkuma, kuidas võõrad inimesed hakkavad käima mehe haual (mis ei meeldi üldse ta naisele), kuidas see mõjutab Henri Picki tütart – 50-aastast lahutatud naist, kes on lahutusest saadik oma meest, Marci taga nutnud. Kuidas see mõjutab pensioneerunud ja kõrvale lükatud kirjanduskriitikut Rouche’i, kes hakkab käsikirja kallal tegema detektiivitööd ja järeldab, et Henri Pick seda küll kirjutada ei saanud. Tema otsingud viivad ta hoopis teistele radadele ja tekitavad hoopis teisi reaktsioone.
Jah, tegelikult oma lihtsuses suht hea raamat. Kiiresti lugemiseks. Sest ilmselt nii just raamatutega juhtubki – see, millist raamatut saadab edu, võib sõltuda hoopis millestki muust kui raamatust endast. Kui pall juba veerema hakkab, ei saa seda enam peatada. Viimasel ajal olen ise ka märganud, et teatud raamatutel ehk polegi väga sisu, aga turundus on nii kõva, et inimestele tundub, et raamatut loetakse selle headuse pärast…
SEHKENDAMINE 