See on vist võrdlemisi uus raamat – nägin poes, tellisin raamatukogust ja sain läbi (lühike). Originaalis ilmunud eelmisel aastal, eesti keeles Kadri Jaanitsa heas tõlkes sel aastal. Esiteks ametlik kokkuvõte:
„Koloneliproua“ on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas.
Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant.
Tegelikult on see kokkuvõte sedapuhku tõesti täpne – “ühe öö raamat” seda enam. Tegemist on mingis mõttes unenäolise kirjandusega, mis tuleks korraga läbi lugeda (mul kahjuks läks ikka kaks õhtut enne magamaminekut, kuna oli teisi jutuajamisi). Kadri Jaanitsa tõlge on samuti väga oluline ja hea – nimelt on tekst justkui murdes (stiliseeritud murdes ilmselt). Hakkasin möödunud aastal ühte teist sarnaselt tõlgitud raamatut lugema (minu arust ka soome kirjandus ja Kadri Jaanits), aga ei läinud kuidagi minema.
See raamat veab oma sisemonoloogiga tõesti kaasa. Ainult keskel takerdub pisut, kui jutt läheb liiga pikalt sõja ajale ja kindlatele inimestele. Enamasti tuttavad nimed, aga ajalootundjatele siiski põnevam. Tegemist on täiesti ootamatu vaatenurgaga 20. sajandi esimese poole sündmustele – ja siinkohal pole ootamatuks mitte natsimeelsus, vaid pigem see naise hääl, vaatenurk. Siin pole tegelikult isegi hukkamõistu – samas pole jäädud ka tuhmi kriitikapuuduse juurde. Minategelast pole seega lihtsustatud ega kergema vastupanu teed mindud, samas on tegemist siiski harukordselt erilisi tüübiga.
Ja läbini soomelik – siin on nii palju ilusat Lapimaa loodust, üldse Soome loodust – järved, rabad, sood, metsad…. Osalt justkui looduse enda sisemonoloog. Mingi sisemise jõu monoloog.
Seda raamatut ei saa soovitada neile, kes otsivad sisu, põnevust, sündmuste hargnemist ja lahendust. See raamat mõjub oma stiili ja vaatenurgaga. Ometi on see mõjus. Kahjuks ei ole veel eriti palju kirjutatud. Ehk hiljem lingin, kui tuleb midagi. Seniks:
- Järjejutuna Kukus.
Mäletasin, et olen temalt enne ka ühe raamatu lugenud. Kokkuvõtet läbi lugedes siiski väga ei meenunud…
SEHKENDAMINE 