66. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

See raamat oli mu lugemisnimekirjas ilmselt veel enne, kui eestikeelne tõlge ilmus. Nüüd lugesin ometi läbi eestikeelse versiooni (Ene Mäe tõlkes). Ja on tunne, et tahaks originaali ka lugeda. Tõlge, muide, on väga hea ja leidlik. Lihtsalt pakuks huvi, mis originaalis seisis, kuna vaja on välja mõelda terve rida sõnu, vasteid ja termineid 🙂 . Juba pealkiri kõlab ju originaalis: “Vanaema tervitab ja vabandab” (Min mormor hälsar och säger förlåt).* Või tobude klassifikatsiooni jaoks, mis Elsal (peaaegu kaheksasel peategelasel) ja tema vanaemal oli:

Tropp on natuke nõmedam kui jobu, võib-olla mitte nii napakas kui töllmökk, aga tunduvalt nõmedam kui molu. Siiski kaugeltki mitte nii nõme kui mölakas, kes on kõige napakamat sorti tropp. Ja muidugi mitte nii nõme kui keenjus, mis tähendab mölakat, kes on ühtlasi ka töllmokk. (lk. 244)

Ma pean ütlema, et lugema asusin teatud eelarvamusega. Esiteks tekitab ikka eelarvamusi, kui kõik raamatut kiidavad. Sama juhtus ju “Mees nimega Ove” raamatuga, mis raamatuna mulle ei meeldinud, filmina oli pisut kokkuvõtlikum, aga paljud asjad raamatust läksid kaduma (mõnes mõttes oli üldistatud siiski paremuse ja mõistetavuse ja loogilisuse suunas). Lisaks tekkis kunagi positiivne eelarvamus hoopis eksitaval kombel – sest Vallgreni raamat on “Härra Bachmanni brošüüri jaoks” (mis minu ajus teatud hetkel pakkus lühiühendusena autoriks Backmanni. Soovitan muide lugeda!).

See raamat oli aga ootamatult hea. Olin varem lugenud, et ajas lugejat naerma – jah, ilmselt ka seda. Aga huvitav on see, et ei oskagi öelda, kas see on mõeldud lastele seikluslooks või vanematele inimestele muinaslooks. Või hoopis lastele muinaslooks. Sest siin on kõike, see on tõsine klassika mu arvates. Kõige sümpaatsem on ju tegelikult see, et tegemist ei ole ühestki otsast tiluliluga ja alatoon on väga kurb. Räägib su lähedastest inimestest, nendevahelistest mittemõistmistest, kärgperest, vanaemast, kes kaob, emadest, kes teevad karjääri ja kellel pole laste jaoks piisavalt aega, sõjapõgenikest. Ja kõike seda läbi suure muinasjutumaailma, mille vanaema on Elsa jaoks üles ehitanud! Mul on isegi kahju, et ma seda raamatut nii kaua lugesin, korraga läbi lugedes oleks ilmselt ka selgem pilt. Tahaks tõtt-öelda kohe uuesti otsast alustada.

Peategelaseks, nagu öeldud, on raamatu lõpus jõulude ajal kaheksaseks saav veidi “isemoodi” tüdruk Elsa, kelle ainus sõber on vanaema. Kes sureb. Ja kellele vanaema on jätnud pärast oma surma mingit sorti aardejahi mängu – kirjakesed, mida tuleb adressaatidele viia. Igas kirjas palub vanaema millegi eest vabandust. Iga kirja üle andes tutvub Elsa mõne inimesega oma kortermajast. Mõne inimesega vanaema elust. Need inimesed on kõik oma probleemidega, mille mõistmise jaoks on vanaema loodud muinasjutumaailm imeline!

Naermaajavat on siin tõesti nii ühes kui teises kohas. Näiteks elab majas üks ülikorralik tädi Prusseliuse moodi mutt, kes muudkui kaagutab ja tänitab jms. Ühe koha peal on tema kohta kirjas:

Siis näib ta end kokku võtvat ja naeratab heasoovlikult. Tal on käes ristsõnaajakiri. Britt-Mariele meeldivad väga ristsõnad, sest ristsõnade puhul kehtivad väga selged reeglid. Elsa näeb, et ta on lahendanud ristsõnu hariliku pliiatsiga. Vanaema ütles ikka, et Britt Marie on seda tüüpi naine, kes peab jooma kaks klaasi veini ja tundma end pöörase ja hulluna, et ta suudaks endale üldse ette kujutada ristsõna lahendamist pastakaga. (lk. 67)

Elsa ema elab nüüd koos George’iga, kes on reibas sportlik mees, enamasti on tal retuuside peal lühikesed spordipüksid, ta käib palju jooksmas ja praeb palju mune. Lisaks on ta heatujuline ja meeldib kõikidele – Elsal on natuke raske sellega leppida, sest oma sisimas ta teab, et George ei tohiks talle väga meeldida, eksole (sama on isa uue naise, Lisette’iga. Tema on ka tore, kuigi Elsa arust ei peaks vanemate uued kaaslased talle väga meeldima). Ja kuna vanaema tahab kõiges olla Elsa poolt, siis ta on solidaarsusest ka ise George’i vastu 🙂 . Ühes niisama toredas kohas, mis räägib ajast, on ka selle kohta üks lause:

Kohee on ürgmonstrum, kes tahab, et kõik toimuks jalamaid. Iga kord, kui mõni laps ütleb “varsti” või “pärast” või “ma ainult”, röögatab Kohee raevukalt: “Eeei! Kohe! SEDA TULEB TEHA KOHEEE!” Kohee vihkab lapsi, sest lapsed keelduvad uskumast Kohee valet, et aeg on lineaarne. Lapsed teavad, et aeg on ainult tunne, nii et “kohe” on nende meelest mõttetu sõna, nagu vanaemagi alati arvas. George ütles ikka, et vanaema ei ole ajaoptimist, vaid ajaateist, ja tema ainus religioon on hilinemism. Elsa  sai George’i peale väga kurjaks, kui too niimoodi ütles, sest see oli väga naljakas, ja väga raske on suhtuda halvasti kellessegi, kes on vaimukas. Huumorimeel on George’i kõige närvesöövam iseloomuviga. (lk. 218-219)

Sedasorti sissevaateid vanaema loodud muinasjutumaailma on terve raamat täis. Kõik Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutumaa osad algavad M-tähega, Miamas on muinasjuttude vestmiseks, aga erinevaid teisi on ka, mis paraku vahepeal segi lähevad (oleks palju parem, kui ei läheks). Minu arust on siin näiteks ühes kuningriigis tore väike viide Rootsi poliitkorrektsusele (eh, võib-olla isegi mitte sellele, vaid tänapäeva amerikanismile, kui kõik peavad olema rõõmsad, kurbust ja jama on parem eitada, eksole). N-ö teemal “hea võidab alati!”:

Niisiis keelas kuninganna Miaudacase riigis konfliktid ära. Kõik pidid kogu aeg omavahel hästi läbi saama, sest see oli efektiivsusele hea. Ja kuna peaaegu kõik konfliktid algavad sellest, et keegi ütleb “ei”, siis keelas kuninganna selle sõna ära. Ja kõik, kes seda seadust rikkusid, heideti otsekohe suurde ei-vanglasse ning mitusada mustas soomusrüüs sõdurit, keda nimetati jaatajateks, patrullisid tänavatel ja valvasid, et ei tekiks lahkarvamusi. Aga kuninganna ei jäänud sellegagi rahule, nii et varsti polnud keelatud mitte ainult sõna “ei”, vaid ka niisugused sõnad nagu “mitte” ja “võib-olla” ja “njaa” saatsid sind otseteed vanglasse, kus sa ei näinud enam iialgi päevavalgust. Ja kui sa juhtusid päevavalgust nägema, siis riputas mõni jaataja otsekohe üles uued kardinad. (lk. 108-109)

Kõige rohkem nalja tegi mulle see, kuidas keegi kuskil muinasjuttudes tööotsi saab. Vanaema aitas seal kellelegi tööotsi sebida (tihtipeale näppas vanaema oma muinasjuttudesse detaile teistest tuntud muinasjuttudest, mh. ka Harry Potterist, mis on Elsa absoluutne lemmik, enamasti ei ole Elsa vanaema peale selle peale pahane, aga toob ära, kui talle tundub, et tegu on plagiaadiga. Ta on siiski ju erakordne isemoodi laps – ja see on hea! Reaalsusele pretendeerivad lapsed täiskasvanute kirjutatud raamatutes on teinekord natuke liiga jamad). Näiteks Kurjadest ja Huntidest:

Keegi, kes on kuri. Niisiis kuri selles mõttes, et vihane, nagu pärismaailmas olla saab. Tähendab mitte Miamase kuri. Miamases on kuri ju üks teatud neljajalgne loom, kes on väga hundi moodi, aga tigedam. Vanaema rääkis nendest. Kurjad ongi kõige tigedamad just huntide peale, sest hundid näppavad nende nina alt kõik head muinasjutu-tööotsad ära. See vihavaen sai alguse paljude igavike eest, kui üks kuri sai ühest muinasjutust, mis keenjustele võib-olla meenutaks pärismaailmas natuke tuntumat Punamütsikese ja hundi muinasjuttu, “koostööraskuste” pärast viimasel hetkel kinga. Pärast seda krabasid hundid libakurjade rollid kõikides vampiirifilmides nagu muuseas enndale ja nüüd on hundid vägevad muinasjutustaarid, aga kurjad töötavad vanaema jutu järgi enamjaolt Peaaegu-Ärkvel-Maa mitmesugustes asutustes klienditeenindajatena, suitsetavad kollaseid sigarette, teevad karvadesse lillasid salke ega ole sugugi rahul. (lk. 174)

Tihtipeale meenutab Elsa ka vanaema ütlusi erinevate konfliktide kohta. Vanaema oli, muide, inimene, kes oli vanuigi alatihti kellegagi konfliktis. Selline rohkem kui krutskiga vanaema. Üks tarkusetera kõlas:

“Ära nori tüli inimesega, kellel on rohkem vaba aega kui sinul,” ütles vanaema ikka. Elsa tõlkis selle lause endamisi nii: “Ära nori tüli inimesega, kes on oma vanuse kohta tragi.” (lk. 187) – oi kui õige see on!

Teine tarkusetera tuleb välja vestlusest musta seelikuga naisega:

[Musta seelikuga naine:] “Ära võitle koletistega, sest ka sinust võib saada koletis. Kui vaatad piisavalt kaua kuristikku, siis hakkab kuristik sind vastu vaatama.”

“Millest sa räägid?” pahvatab Elsa, aga tunneb siiski naise vastu poolehoidu, sest too räägib Elsaga nii, nagu Elsa polekski laps.

See on lapse silmis sümpaatne joon.

“Vabandust, see on … see oli Nietzsche,” ütleb naine kohmetult.

Sügab veel kaela.

“Ta oli saksa filosoof. See on … ah, ma tsiteerin teda kindlasti valesti. Aga ma arvan, et see tähendab vist, et kui sa vihkad vihkajat, siis on sul oht muutuda samasuguseks kui see, keda sa vihkad.”

Elsa õlad kerkivad kõrvuni.

“Vanaema ütles ikka: “Ära löö sitta jalaga, saad sitaseks!””

Esimest korda kuuleb Elsa musta seelikuga naist valjusti naermas. Kuigi täna on tal teksased jalas.

“Jajah, nii on vist tõesti parem öelda.” (lk. 230-231)

Ääretult tore on näha, kuidas vanaema ise seda lapse-täiskasvanu maailma ikkagi Elsa jaoks segab. Just kogu selle muinasjutumaailma väljamõtlemise läbi, kui Elsa tegelikult oma taiplikkuses paljustki läbi näeb. Tore tsitaat:

Vanaemal ja Elsal oli kombeks koos õhtuseid uudiseid vaadata. Aeg-ajalt ajendas see Elsat küsima, miks suured inimesed kogu aeg nii palju lollusi teevad. Vanaema vastas tavaliselt, et asi on sellest, et suured inimesed on inimesed, ja inimesed on üldiselt mölakad. Elsa väitis, et see ei ole loogiline, sest suured inimesed on ju peale lolluste välja mõelnud ka üht-teist head. Nagu näiteks kosmoselennud ja ÜRO ja vaktsiinid ja juustuviilutajad. Selle peale ütles vanaema, et elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mite keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mitte-mölaklikul poolel.

Ükskord, kui nad olid koos õhtuseid uudiseid vaadanud, küsis Elsa, miks peavad nii paljud mittemölakad igal pool surema ja miks nii paljud mölakad ei pea. Ja miks keegi üleüldse peab surema, olgu ta mölakas või mitte. Vanaema üritas Elsa tähelepanu jäätisega kõrvale juhtida ja teemat vahetada, sest vanaemale meeldis jäätis rohkem kui surm. Aga kuna Elsa võis olla pagana kangekaelne jõnglane, andis vanaema viimaks alla ja tunnistas, et arvatavasti peab miski alati oma koha loovutama, et millelegi muule ruumi teha.

“Nagu siis, kui me bussiga sõidame ja vanad inimesed peale tulevad?” päris Elsa. Seepeale küsis vanaema, kas Elsa oleks nõus jäätist sööma ja teemat vahetama, kui ta selle peale jaatavalt vastaks. Elsa ütles, et oleks küll. Siis ütles vanaema: “Jaa-jaa, täpselt nii ongi!”

Ja siis sõid nad jäätist. (lk. 312)

Kogu muinasjutumaailm koos oma riikidega, millel on imelikud nimed, tundub olevat pärit mingist muust keelest – keelest, mille õpetas vanaemale “monstrum” ehk “Hundisüda” ja mille vanaema on edasi õpetanud Elsale. Mulle pakkus huvi, millise keelega on tegemist ja tundub, et Backman on kasutanud esperantot. Mis on selles suhtes tore, et pole regionaalselt ühegi konfliktipiirkonnaga seotud, seetõttu on täiesti neutraalne.

Mulle ikka väga meeldis see raamat. Olen Backmani üle positiivselt üllatunud. Varasemad raamatud on tundunud pigem sellised “tahaks olla naljakas” püüdlustena (ja tõsi, minu arust tuli see raamatus “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” päris hästi välja). Siin pole aga sees seda põlvkondade vahelist teravust läbi nalja, vaid siin ongi sügavus – nagu vendade Lõvisüdamete kaasaegne ja julgem (vähem muinasjutulisem) jätk.

Väga paljud on kirjutanud:

  • Bukahoolik;
  • Mae, kes on tänuväärselt välja toonud tsitaadi kuuskede kohta (leheküljenumbrit ei ole): “Miamases on kuused mõtlevad  elusolendid, kellel on okaspuude kohta ebatervelt suur huvi sisekujunduse vastu. Nad ei ela metsas, vaid Miamase lõunapoolsetes linnaosades, mis on viimasel ajal trendikaks muutunud, töötavad enamasti reklaamibüroos ja kannavad toas salli. Ja üks kord aastas, kohe pärast esimese lume tulekut, kogunevad kõik kuused lossi juurde suurele väljakule ja selgitavad konkursiga välja, kes millisesse majja jõuludeks seisma läheb. Kuused valivad maju, mitte vastupidi, ja järjekord selgitatakse välja tantsuvõistluse abil. Vanasti pidasid nad revolvriduelli, aga kuused on nii kehvad laskurid, et see võtti liiga kaua aega. Nüüd tantsivad nad kuusetantsu, mis näeb natuke omapärane välja, sest kuuskedel ei ole jalgu. Nii et kui mõni mittekuusk tahab matkida tantsivat kuuske, tantsib ta jalad koos. See on praktiline näiteks diskoteegis, kus tantsupõrandal on vähe ruumi.”
  • Mann;
  • A.Luik;
  • Triinu raamatud;
  • Castor bakar;
  • Heleni kirjanurk;
  • Tuuli&Marta;
  • Lugeja loeb;
  • Lugemiselamused.

* Tõlkija Ene Mäe selgitab seda asja Mae blogisissekande kommentaariumis: “Kui tohib, siis ma seletan, miks tõlke pealkirjaks ei saanud “Vanaema tervitab ja palub vabandust”. Peamiselt sellepärast, et Elsa peab seda lauset ütlema pärast vanaema surma, ja ma ei tahtnud, et see kõlaks nagu “tervisi teisest ilmast”, sest nii ei ole see ju mõeldud. Eesti keeles tundub mulle haua tagant tervitamine õõvastavam kui rootsi keeles. Võib-olla on see lihtsalt mu isiklik kiiks, lap[s]epõlve kultusfilmi kustumatu jälg. Sel juhul palun vabandust. :)”

** (Seda tekstis ei olnudki 🙂 ). Raamat lõpeb tsitaadiga tänusõnade lehel:

Peamine tänu

Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s