67. Pajtim Statovci “Minu kass Jugoslaavia”

Nägin, et see raamat tuleb arutlusele Soome Instituudi raamatuklubis. Ja kuigi ma pole sinna kunagi jõudnud, loen alati nende pakutavad raamatud läbi (kord jätsin pooleli ka, ei sobinud). Üllatusega näen, et ka Apollos maksab see raamat lihtsalt naeruväärselt vähe (RR-s ka). Vaatan, et ilmumisaasta on suisa 2015, aga pole enne midagi kuulnud sellest. Ja tegelikult ei teagi, miks ei ole. Sest tegemist on ikkagi hea raamatuga, kuigi siin on väga palju lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi.

Nimelt on see lugu osaliselt väga segane 🙂 . Mis on arusaadav: tüdruku jutustus, kuidas ta Albaanias mehele läheb. Kuidas tullakse kosja, kuidas käivad ettevalmistused pulmadeks jne. Võiks öelda, et selles osas meenutab suisa Serafima ja Bogdani. See lugu on aga põimitud noorima poja Bekimi jutustusse – see poeg on oma teadliku elu kasvanud üles Soomes. Kosovo põgenikuna. Ühtlasi on ta homo. Ja ühtlasi on tal mingi teema kasside ja madudega 🙂 . Vot see osa raamatust ongi mingil määral segane või tõlgendamise küsimus. Sest pealkiri – Minu kass Jugoslaavia – viitaks justkui millelegi. On see keegi, keda tahaks hoida ja silitada, aga kes ikkagi kaob? Või see, kes esitab mõttetuid nõudmisi ja tahab surmata kodulooma ehk mao? Ja madu – hirmuunenäod lapsepõlves, imelik tervendaja (oi-oi, kui palju seal ütlemata jäeti – usu täpselt mida ise tahad). Ja kogu mao sümboolika üldiselt. Pluss kass ja madu on siin läbivalt ka diskreetsed homoerootika sümbolid.

Igatahes on see raamat justnimelt sellisest kõige suuremast kõrvalejäetusest: eemal oma maast, oma rahvast. Samas eemal soomlastest (pagana pagulased, teil on sõda läbi, minge koju!) ja eemal kodumaa albaanlastest (sööte siin kahvli-noaga rahvustoitu, mida süüakse sõrmedega!). Ja olles homo.

Ema lugu, mis jõuab oma jutustamisega lõpuks samasse hetke, on korralikult lineaarsem, et pakub mitmeid huvitavaid punkte vana ja uue maailma kohtumisest. Traditsioonide maailmast, mis kohtub vägivallaga, aga ka uue ühiskonnaga, kuhu neid sisuliselt siiski vastu ei võeta. Või kuidas? Mees, kes on töötanud kodumaal ministeeriumis ja on kõrgelt haritud, ning naine, kes on kasvatatud üles heaks koduperenaiseks. Kuidas esimese jaoks on muutus märgatav, suur ja laastav. Teise jaoks hoopis teistmoodi – ta suudab võtta kohvri ja mehe juurest minema jalutada, kui kõik lapsed on välja kolinud. Elada üksi. Teha isegi tööd.

Vot siis. Tundub, et ma ei oska midagi kirjutada. Igal juhul jättis see raamat mulje. Huvitav, kiire lugemine, samas jääb pärast tiksuma, kuna saad aru, et midagi oli seal taga veel varjul, mis vajaks läbimõtlemist.

Teised on kirjutanud:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s