69. Toomas Kall “Enne salastamist. Ühe arvamusliidri päästetud ülestähendusi”

Selle raamatu võtsin raamatukogust täiesti juhuslikult, sest see seisis uudiskirjanduse riiulil. (Läksin hoopis ühte teist raamatut välja võtma, mille olin tellinud, kuna lugesin Postimehest arvustust, mis ütles isegi häid sõnu. Suutsin pingutades 25 lehekülge lugeda ja hakkas mitu korda füüsiliselt nii vastik, et jätsin selle raamatu sinnapaika. Toomas Kalli raamat oli väga hea kompensatsioon!) Ma ei olnud sellest midagi kuulnud, lugenud, isegi Madis-Ulf Regi nimi ei öelnud mulle midagi (nüüd otsingutega uurides tundub, et olen seda pilti ja vanamehe nägu ikka Postimehes näinud, ilmselt sugugi mitte lugenud).

Igatahes on tegemist päevikumärkmetega, mille on kirjutanud fiktiivne Madis-Ulf Regi. Või noh, kuidas sellise asja kohta võiks öeldagi – pseudopäevik? Sest päevikumärkmed kajastavad korralikult viimaste aastate sündmusi nagu need järgemööda juhtusid, lihtsalt fiktiivse isiku sõnadega, kellel kindlasti nii mõnigi ühine joon Toomas Kalliga. Lisatud on eessõna selle kohta, kes see Madis-Ulf Regi on, kuidas ta leiti, kuidas käsikiri lühendati jne.

Selliste päevikumärkmete puhul hakkab üks asi tööle: nimelt see, kui neid palju järjest loed. Kui loed ainult ühest laupäevasest lehest mõne päeva kohta, siis ilmselt ei jõua see meeleolu korraga kohale. Ma kardan, et ka tsitaatide väljatoomine ei anna juba mulle endale enam sama tunnet, mis neid üles märkides. Naerda sain ikka südamest ja mitmel korral. (Ja miks Toomas Kalli raamat mulle üldse silma jäi? Sest ta on tõlkinud Genise raamatu ja Moskvina raamatud – ja nendes oli väga hea huumor või teravus või absurd sees! Seetõttu tundus, et tuleb jälgida, mis Kallil teoksil).

Postimees on teinud ka videoloo Madis-Ulf Regi otsinguil – see on ise ka paras nali. Olles lugenud neid päevikumärkmeid (ma ei tea, kas ka muidu).

19. oktoober [2014]

Öösel Tuneesiast tagasi.

Kuigi parlamendivalimised on seal alles järgmisel pühapäeval, määrasid need tänavapilti juba tuntavalt.

Meiega võrreldes tundus Tuneesia valimiskampaania palju muusikalisem ja tantsulisem. Üllatas naiskandidaatide hulk valimisplakatitel (meestega lausa pooleks), ja kõik nad olid katmata näoga. Nagu ma agitaatorite miimikast araabia keelt valdamata aru sain, lubasid nad oma kõnedes Tuneesiale helget tulevikku.

Tuneesia kuulub nende maade hulka, kus tänavatelt rämpsu koristamise kampaania «Teeme ära!» annaks tööd vähemalt sajandiks. Aga vaevalt poliitikud heakorra üldse teemaks võtavad – sealsed valijad ilmselt ei vaja liigset puhtust. Ja nii on olnud läbi aegade, oli juba Tuglase ajal: «Pärismaalaste mustus on muinasjutulik!» (lk. 31)

21. november [2014]

Hommikul nägin oma elukohajärgsel prügikastil Gustav Suitsu portreed. Mõtlesin, et uhke oleks teha koos klassikuga selfi – ikkagi sots aastast 1883. Hakkasin tegema, aga järsku tekkis ekraanile veel üks mees, keda ma ei tundnud. Vaatasin lähemalt – prükkar, habe sorakil. Ühes käes kilekott tühjade pudelitega. Teise käe pistis prügikasti, et ehk leiab siit ka midagi.

“Vaheldugu võimu väärus?” küsisin viisakalt.

“Mida?” ei saanud habemik vaimukast vihjest aru.

Vaheldugu võimu väärus,

                       suurem määrus

maal keerdkäiku jätkates.

      Kamaral sel inimene

                      üürikene

surma suhu matkates. Kelle luuletus see on?”

“Mis luuletus? Anna parem üks suits.”Jäi mulje, et vähemalt selle valija peal sotside rafineeritud kampaania ei töötanud. (lk. 35)

25 veebruar [2016]

Moediktaatorite ja -kriitikute surve naispoliitikutele ja poliitikute naistele kasvab iga aastaga. Evelin, lihtne hing, läks sellega omal ajal kohe kaasa. Lõpuks ei suutnudki leida, mis talle sobib ja on tõeliselt oma.

Ieva ehk suudab – tema aeg on üürike. Ideaalne oleks, kui Ieva käiks kõikidel avalikel üritustel, niipalju kui tal neid sügiseni tuleb, ainult ühe kleidiga. Nii annaks ta kasinuse eeskuju, ei lõhestaks rahvast ega ajaks vaesemaid naisi närvi. (lk. 83-84)

21. märts [2016]

Okupatsioonide Muuseumile tahetakse panna uus nimi. Kardan tõsiselt, et on alanud Eesti ajaloo järjekordne ümberkirjutamine. Ime veel, et mõni novaator pole tuletanud uut nime praegu vähe kasutatud sõnast “panoptikum” – süsteemitu huviväärtuse näitus. Okupanoptikum või Vastupanoptikum ei oleks vähem naeruväärsed ja eksitavad nimed kui Vabamu. (lk. 85).

20. aprill [2016]

Norra kohus otsustas, et riik on käitunud Utøya timuka Breivikiga vanglas ebainimlikult. Hitlerile postuumselt ilus humaanne sünnipäevakink. (lk. 88)

28. september [2016]

Rahvas ei häbene tänavaküsitlustes ja kommentaariumides tunnistada, et pole Kersti Kaljulaidist kuulnudki. Kus nad on elanud? Mis maal? Ja see tume rahvas tahab hakata presidenti valima ise ja otse?! Ei iial!!!

Niisugune rahvas oskab valida ainult nende vahel, keda ta on viimasel ajal oma silmaga näinud. Anu Välba ja Maire Aunaste vahel. Ja valibAnu. Sest Maire on pärast seda, kui ta poliitikuks hakkas, muutunud täiesti nähtamatuks. Nagu ütles üks kade sõbranna: “Ilmselt ostis kohe esimese riigikogupalga eest endale küüntest kübara.” (lk. 96)

16. oktoober [2016]

Mida päev edasi, seda piinlikum mul on, et uues ERM-is on ikka veel käimata. See, et minusuguseid kõrvalehoidjaid on Eestis kõvasti üle miljoni, on nõrk lohutus. [ERM avati 29 septembril].

Aga nad ei ole mind eriti kutsunud ka. Nad võiksid teha nii, nagu teeb novembris Moskva loomaaed – putukanäitusele saavad poole hinnaga kõik, kelle nimes on kas või väike vihje putukale, rääkimata nii selgetest juhtumitest, nagu Muhhinid või Komarovid või Babotškinid. Nii et kui ERM pakuks soodustusi kõigile, kelle nimi vihjab mõnele nende eksponaadile, näiteks veovahendile, ma tuleksin kohe. Koos kõiki nende Saanide, Rataste ja Kärodega. (lk. 97-98)

28. november [2016]

ERR ei näita järgmisi olümpiamänge. Ühest küljest on see nagu hea – rahval jääb rohkem aega nt raamatute lugemiseks. Teisest küljest – tean seda omast käest – ei loe ma tegelikult rohkem midagi. Ja kolmandast, kõige tähtsamast küljest – kuni dopingukontrolli ei kaotata ja tegelikud võitjad selguvad alles aastaid hiljem, ei olegi mingit mõtet sajandiksekundite mängu otsülekandes vaadata. (lk. 102-103)

31. detsember

Mida kõike kanalid oma vaatajanumbrite ja poliitikud oma reitingute nimel ei tee! Mu noor sõber Jüri [Ratas] ja tujurikkujad olid lasknud panna ennast ühte saatesse! See oli sama, kui omal ajal oleks Abel ja Nõmmik pandud intervjueerima Valter Klausonit! Nõmmik oleks öelnud, et: “Mul Uduvere seltsimehed palusid küsida, et kuidas siis viisaastaku otsustav aasta kulges ka?” ja Abel oleks pannud vahele, et: “Hi-hii!”. Täielik absurd. Klauson poleks muidugi vaadanudki nende tolade poole, vaid oma kontrollarvud lihtsalt ette pomisenud ja asjast suhteliselt puhtalt välja tulnud. Nagu nüüd Jürigi. (lk. 104)

31. jaanuar [2017]

Kolm peaministrit andsid allkirja, et Rail Baltic tuleb.

Ei mäleta, et omal ajal, kui raudtee oli Eestis tõeliselt uus asi, oleks selle ümber tehtud nii suurt kära nagu praegu. Eestimaa Kubermangu Teatajas oli lihtsalt väike sõnum nii vene kui ka saksa keeles, kus Eestimaa kuberner andis avalikult teada, et alates 24.10.1870 on liiklemine Balti raudteel Paldiski ja Peterburi vahel lubatud nii reisi- kui ka kaubarongidele. Ja kogu lugu.

Ja mis eriti tähtis: inimesed olid siis palju lahkemad kui praegu. Raudteest ilmajäänute, näiteks pärnakate nägudel ei olnud kadeduse ja vihkamise varjugi! Nii kirjutas Perno Postimees vahetult enne Balti raudtee avamist: “Kes seal lähhemal ellawad, sawad sure römoga näggema, kui massin omma essimest reisi hulga wankre rongiga tormates eddasi lähhäb.” Kusjuures “sure römoga” tähendas siis “suure rõõmuga”, mitte “sure rõõmuga”, nagu näivad soovivat praegused vastased. (lk. 107-108)

9. juuni [2017]

Lugesin huvi ja kadedusega “222 kirja” Rail Balticu vastu. Kadedusega, et olin jätnud kasutamata soodsa võimaluse ka oma nime trükituna näha. Huvitav oli aga eelkõige allkirjanike koosseis – nii palju asjatundlikke loovisikuid! Kas nad ei karda, et see nimekiri on kassas, kui raudtee ükskord valmis saab, ja sealt siis vaadatakse, kellele müüakse Berliini pilet ja kellele ei müüda. Öeldakse, et sõitke bussiga oma allkirjaandmise 10. aastapäeva kokkutulekule, kui tahate.

Huvitav on ka see, kui tõsiselt allakirjutanud ise oma kirja võtavad. Või kui tõsiselt loeks nt süber Erkki-Sven Tüür 333 raudteelase ja transiidiärimehe kirja Eesti Kontserdile: “Palume tungivalt jätta E.-S. Tüüri marimbakontsert “Ardor” esitamata, kuna meile ei meeldi see kahtlane pill.” (lk. 117)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s