73. Undinė Radzevičiūtė „Kalad ja draakonid”

Lugesin kuskilt blogist*, et väga segane raamat ja üha muutused. Ei mäletagi, kas haarasin seetõttu avariiulilt või tellisin, aga mu arusaam on samasugune – nii segane värk :). Esimesed 100 lehekülge lähevad väga kiiresti (st ühe hooga), aga kui siis pead järgmisel õhtul jätkama, siis hakkab tekkima segadus, et kuhu see asi kõik siis viib? Kas mingi mõte või sisuliin ka sisse tekib. Ei teki eriti (nojah, vbolla lõpus kirjutan, et mingeid jooni siiski on, tõsi). Aga just see “tänapäeva” osa on lihtsalt nii crazy, et selle lugemine on kuidagi puhas nauding. Õigesti on öeldud järelsõnas, et tegelikult ei olegi oluline, kus see tegevus toimub (st see kaasaegne) – ja tõtt-öelda ei mõelnud ka mina kunagi, et see võiks toimuda Leedus. Kuigi üks tänavanimi selle siiski lõpuks reetis. Kuna tegelased olid Vanaema Amigorena, Ema Nora ja noorukitest tütred Miki ja Šaša (kes oli doktorantuuri pooleli jätnud), siis ilmselt kujutasin mingil põhjusel hoopis Venemaad ette 🙂 .

Ma tõesti ei tea, miks keegi peaks sellise raamatu üldse läbi lugema. Isegi seda ei tea, miks mõni kirjastus julgeb sellist asja tõlkida. Mul oli tunne, et isegi toimetaja (või noh, korrektor) ei olnud viitsinud korralikult läbi lugeda, sest trükivigu oli palju. Aga kui sedasi aega on või ei viitsi sisudele süveneda ja tahaks niisama lahedat dialoogi, siis… no jumala eest, see kaasaja osa on ikka hea. Naljakas ka. (Ega vii suurt kuhugi). Nii palju tsitaate oleks välja kirjutada…

Miki mure, et ta on juba vanem kui kakskümmend ega ole ennast elus veel teostanud, kandub ka teistele üle.

Niisugused inimesed peab isoleerima, et nad maha rahuneksid. (lk. 81, tõlk. Tiiu Sandrak)

Kuivõrd Ema Nora on erootiliste romaanide autor ja mõnes mõttes ka avaliku elu tegelane, kuna erootilised romaanid on pärast nende keelu all olemist plahvatuslikult populaarseks muutunud, ja vanaema Amigorena kirjutab igale poole kaebekirju, küsib Šaša teistelt mõistatuse, millele peab ise vastama:

“Kodu, kus ema kirjutab surmast ja erootikast, ja vanaema aga sellest, kuidas tal elus läheb, nimetatakse kirjanike majaks,” ütles Šaša. (lk. 104)

Sellest ema kirjutamisest on veidi juttu igal pool. Ühe koha peal plagiaadi teema:

“Ma ei mõista,” ütles Miki, “kuidas on võimalik süüdistada kedagi erootilise kirjanduse plagieerimises. Seal on ju veelgi vähem variante kui muusikas.” (lk. 297)

Väga kahju, et pooltel juhtudel läheb nali kontekstita kaduma. Aga noh, äkki saab aimu, millised need dialoogid on (ja enamasti ongi tegemist dialoogidega):

“Kirjutasite politseile jälle kirja?” küsis Šaša, uurides ümbrikku, ehkki seal polnud midagi erilist vaadata.

“See pole mina,” vastas Vanaema Amigorena.

“Aga kes veel? Autopiloot?” (lk. 230)

Raamatus on väga tähtsal kohal Hiina ja hiinlased. Esiteks jookseb pool juttu teemal Hiina ja hiinlased vs Euroopa ja eurooplased, tegevusajaks alates. 18. sajand. Teiseks vaatab Vanaema Amigorena pidevalt aknast alla ja loendab hiinlasi (mis esmalt paneb mõtlema, kas tegemist pole tulevikust kõneleva raamatuga, kui hiinlased on Euroopa üle võtnud. Ent hiljem siiski tundub, et lihtsalt elavad hiina restorani ja/või ainult Hiina saatkonna kõrval, sest aknast näeb enamasti saadikut ja tema prouat ning köögitöölisi (seega kas saatkonna või restorani. Pigem restorani, kuna kord on juttu välja sööma minekust).)

Hiinlased on nagu kassid.

Oleks, nagu vaevalt liigutab, kuid õigel hetkel võib istumise pealt sellise paindliku ja võimsa hüppe sooritada, et tabab hetkega kärbse ja ajab lambi ümber. (lk. 242)

Või mida vanaema teab Mikile rääkida sakslastest:

“Sa ei tunne sakslasi,” ütles Vanaema Amigorena. “Nad ainult tunduvad rahulikud, meeldivad, inte… intelligentsed. Oskavad palju keeli, laulavad laua ääres laule, söövad vorstikesi, kuid tegelikult mõtlevad kogu aeg, kuidas Poolat paljaks röövida.” (lk. 263)

Või veel sarjast “dialooge vanaemaga”:

“Ma pole veel märganud, et kui teil on olnud halb eelaimus, siis oleks ka päriselt midagi juhtunud,” ütles Miki.

“Sa ei märka minust üldse midagi head,” ütles Vanaema Amigorena ja nuuksatas. (lk. 247)

Kui Ema Nora kohtub “fotograafiga”, suhtub vanaema sellesse väga skeptiliselt. Ta ei taha, et keegi ta maha jätaks, ta suhtub fotograafi suure skepsisega (“teadagi, tal on kindlasti kahtlased tagamõtted” jne). Kui Ema Nora koos oma fotograafiga Prahasse reisile läheb, mõtleb vanaema, kuidas saada ta sealt varem ära tulema. Ja veel päev enne ema naasmist on neil Mikiga järgmine dialoog:

“Mis sa arvad, kui me saadaksime talle telegrammi?” küsis Vanaema Amigorena lootusrikkalt.

Lootus ta näol oli kuidagi kahtlane.

“Mis telegrammi?”

“Et ma olen suremas.”

“Ta ei usu.”

“Aga et ma olen surnud?”

[—]

“Praegu on kell kaksteist öösel,” ütles Miki. “Ehk teisiti öeldes: null – null – null – null.”

“Pole ju liiga hilja, et surra,” ütles Vanaema Amigorena. (lk. 248)

Ema Nora austaja on Alfred Turtelbaum, kes kutsub perekonna koos ooperisse. Mis, nagu selgub, on ikkagi hoopis ballett (vähemalt esimesel korral). Mille peale Šaša ütleb:

“Mulle on alati tantsivad mehed rohkem meeldinud kui laulvad naised,” (lk. 289)

Samal leheküljel räägitakse, kuidas Ema Nora armununa tundub (naerab kogu aeg, laksutab silmi jne).

Vaid oma raamatutes teab Ema Nora, mida peavad mehed tegema ja kuidas peavad naised käituma.

Kuid reaalses elus käitus Ema Nora nagu lastekirjanik. ( 🙂 lk. 289)

Või täiesti kontekstivaba, nii et puhked ootamatult naerma (aknast lendab sisse kärbes ja hakkab vastu akent pekslema):

Miks kärbsed proovivad endale kahekordse entusiasmiga otsa peale teha vaid seespool akent? (lk. 269)

Või kirikukellade kohta:

Uskmatul inimesed oli raske otsustada, kas kellad kutsusid inimesi sisse kuulama, mida neile rääkida tahetakse, või aeti neid helinaga välja. (lk. 273)

Ainult ühest “vana aja kohta” käivast tekstilõigust leidsin huvitava mõtte, mida tsiteerida. Nimelt on seal üle poole raamatust juttu sellest, kuidas jesuiit Castiglione püüab hiinlastele ristiusku tuua, aga teha seda rahulikult ja mitte pealetükkivalt, mistõttu temast saab hoopis keisrikoja kunstnik ja tema missioonist ei saa mu arust keegi teada.

Ilmselt ei õnnestu kellelgi hiinlasi veenda, et ka nemad…

Et ka nemad on süüdi selles, et Jeesus risti löödi. ( 🙂 lk. 278)

Kui nüüd üldisemalt rääkida, asja mõttest või nii, siis tegelikult tundub, et raamat on ehitatud ida ja lääne vastuolule. Tegelikult läbi põimitud traditsioonide, kommete, loomuse ja müütide taustaga. Just see pealkiri – “Kalad ja draakonid” viitab sellele. Kuna raamat on üsna fragmentaarne, siis ei jää ehk kogu see kalade ja draakonite sümboolika nii selgelt silma. Draakon on hiina keisri sümbol, võimu sümbol, midagi suurt (võrreldakse, muide, ka ükssarvikuga – et mitmest erinevast loomast-linnust kumbki müütiline olend koosneb). Vankumatut. (Mis teeb tuul müürile ehk kalaparv draakonile). Kuidas kalad saavad üle müüri jne. Seega – kas kala suudab draakonit mõjutada (ristiusk Hiinasse?) või tuua Hiinasse oma kunstitraditsiooni? Või on hoopis vastupidi – et need kristlased ja muud eurooplased, kes kirjutavad oma märkmeid Hiina arhitektuurist ja usundist, tutvustavad hoopis eksootilist orientaalset kunsti Euroopas, millest saab siin moeasi?

Kuna tegelikult on tänapäevases osas see Šaša ilmselt see kirjutaja (kes neid vana aja kohta käivaid jutte kirjutab), siis muud seost eeltoodud teemaga ma väga ei näe. Samas on tänapäeval üleval üksinduse kartuse teema. Ja see, kuidas tegelikult kõik kaugenevadki. Füüsiliselt, vaimselt, geograafiliselt. Võõranduvad. Lõpupoole ongi rohkem seda kaasaegset teksti ja üha vähem seda Šaša kirjutis vanemast ajast – misjonäridest, filosoofidest, arhitektidest… Just see kirjutamisjaksu vähenemine viitab hoopis Šašale ja sellele, kuidas ta väsib.

Seega – ei tea, kas peaksite lugema. Hull raamat. Aga need dialoogid on lihtsalt lahedad.

* Ilmselt tõi Raamatusirvija fb-lehekülg välja selle tsitaadi, mis mind innustas: “Kokkuvõttes on see kõige veidram raamat, mida ma olen lugenud. See algab eikuskilt ja lõpeb eikuskil nagu kõrgete lagedega labürint, kus ekseldes ei juhtu midagi ja aeg omandab tähtsuse alates kümnest tuhandest aastast. Või mõnest sekundist, mil pillata üksik repliik või märgata redelit. Mis iseenesest ei tähenda midagi. Ei siin ega Hiinamaal.”

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s