74. Richard Brautigan “Abort”

Võtsin selle raamatu üle lugeda, kuna ei mäletanud midagi ja lugesin just Fuenkinose “Henri Picki müsteeriumi”, mille põhiidee saab sellest raamatust tõuke. Tegelikult lugesin seda raamatut juba 90ndatel. Ilmselt umbes siis, kui eesti keeles ilmus (ilmus 1992, mina olen ostnud 1994 ja lugesin oma mäletamist mööda 1996). Kummaline on see, et mäletan selle raamatuga seoses kahte asja. Esiteks lugesin ma seda raamatut linnaliinibussis teel kesklinna (mul oli toona välja töötatud süsteem – raamat, mida loen bussis teel kesklinna, raamat, mida loen enne magamajäämist, raamat, mida loen päeval seoses ülikooliga). Istusin siis bussis, kui minu kõrvale maandus mingi tegelane, kes küsis, mida loen. Ja kui raamatut nägi, noogutas mõistvalt, et eks selliste asjade kohta tuleb ka teada, jah.

Teine seik oli see, et pidime just toona eesti keele üldkursuse raames kodutööna kirjutama mingi raamatutõlke arvustuse. Valisin selle tõlke, aga paraku ei mäleta, mis ma sealt välja tõin. Ilmselt oleks praegu põnev näha. Mäletan, et olid mingid inglise keele mõjudega fraasid nagu… Õpetaja noogutas kuidagi mõistvalt, et paneme kõrva taha. Alles siis vaatasin tõlkija nime (Juhan Habicht) – see kattus õppejõu perekonnanimega. Järeldasin, et tema mees (kuigi võis ju ka olla vend või isa või 🙂 ). Seekordsel ülelugemisel tegi see peaaegu nalja, kuidas 90ndatel raamatuid välja anti – on näha, et toimetaja peale polegi vahendeid kulutatud. Kirjastuseks on “Katherine” – kõikide märkide järgi tundub, et tõlkija enda kirjastus. Seega päris pöörane, et see raamat 90ndatel niimoodi välja anti. Võib-olla olekski aeg uuendatud ja parandatud trükiks, kuna tegemist on siiski olulise ja ikoonilise raamatuga. Juba sellepärast, et nüüd ilmus Fuenkinose “Henri Picki müsteerium”, mis on ka põhjuseks, et ma otsustasin selle uuesti läbi lugeda. Sest neid tõlkeasju paistab seekord ikka palju silma. Vodka võiks ju vabalt viinaks tõlkida (lk. 202). Ja ma ei kujuta ette, kas Brautiganil 1972. aastal lasti ikka “neegrid” (lk. 114, 115, 121) kirjutada. Või kas see üldse suupärane oli seal enam toona. Või “Siis lõpetas ta nutmise, ilma et ükski pisar ta silmadest oleks lahkunud.” (lk. 56) Või “Sa pole aastaid kõrt kõrre peale tõstnud” kõlaks vist eesti keeles “lillegi liigutanud”? (lk. 85) Kõige rohkem nalja tegi aga lk. 113, kui peategelane ja tema pruut Vida seisavad punase tule taga ja nende kõrvale jääb kiosk, “kus müüdi kanapoegi ja spagette” 🙂 🙂 🙂 . Päriselt? Sedasi looma- ja toidupood ühes, et kanapojad ja spagetid :). Chicken? Kusjuures ega tõlkel polnud muidu midagi viga, lihtsalt toimetajakätt läheb ilmselt kõikidel tarvis.

Raamat ise oli tõesti lihtne, südamlik ja mitte kuigi sisukas. Lihtsalt see, et minategelane töötab raamatukogus, mis võtab ööpäevaringselt vastu käsikirju, mida ei avaldata, kuniks tema juurde tuleb oma käsikirjaga Vida – imeilus, müstiliselt ilus tütarlaps. Ja kui too rasedaks jääb, sõidavad nad Mehhikosse aborti tegema. Kõik aitab korraldada Foster – kummaline mees, kes töötab raamatukogu “koobastes”, kuna käsikirju tuleb aegajalt sinna koobastesse ära viia. Kui see mees siis ühe päeva peab minategelase asemel raamatukogu valvama, lüüakse ta välja ja tulebki uus raamatukoguhoidja. Foster, Vida ja minategelane aga asuvad päriselus edasi elama. Kogu see Vida ilu oli kuidagi… lahe. Nagu muuseas selline müstika sinna sisse. Ja idee raamatukogust muidugi ka.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s