1. Jonas Gardell “Till minne av en villkorslös kärlek”

Kuna olin eelmisel talvel Gardelli homotriloogiast suhtelisels vaimustuses, ostsin eelmisel aastal endale ka tema paljukiidetud emaraamatu, kui see ilmus. Pidi olema väga suure armastusega kirjutatud ta emast. Gardelliga on selline lugu, et olen mitut ta raamatut lugenud, aga ei mäleta suurt midagi. See tähendab, lugesin ülikooli eel ja ülikoolis Tahan koju, see meeldis mulle väga ja selle juurde võin ma isegi jääda. 2001. kevadel lugesin Frestelsernas berg, millest ei mäleta midagi. Ja homotriloogia oli väga hea. En komikers uppväxti nägime filmina (see ilmus kunagi hiljem ka eestikeelses tõlkes) ja see ei meeldinud mulle juba üldsegi – seetõttu polnud ma nõus ka seda raamatut lugema. Vot ja nüüd see emaraamat meenutas mulle ikka väga just seda stiili.

Muidugi fabuleerib ta siin omamoodi, alustades romaani omaenda surmaga 1998. aastal liiklusõnnetuses. Kirjutab justkui oma eluloo selle hetkeni. Samas koorub sellest ju siiski äkki siiski välja ema lugu. Ja rääkides emast hooldekodus ei saa ma nii palju aastaid ta vanemate surma vahel kokku (1986 vs 1998 – ema oli isa 20 aastaga üle elanud, samas kui Jonase kirjeldusse mahub selles raamatus ju kõigest napp 12 aastat – seega ka kõik see, mis ilmselt tegelikus elus juhtus pigem pärast 1998. aastat veel. Ah, see on tegelikult iseenesest pisiasi).

Jutustajaperspektiiv nihkub ka ja ei saa öelda, et selgepiiriliselt. Ilmselt siiski on selles mingi süsteem, aga alguses, kui Jonas sureb, oleks nagu tegemist kolmanda isikuga, kes intervjueerib ta lähedasi, et taastada lahkunu lapsepõlve ja vanemate lugu. Ühtäkki aga märkad, et jutt on juba mina-jutustusena ja Jonase enda perspektiivist.

Lood pole ju pahad, aga need tegelikult ei kõneta mind. Või see viis, kuidas kirjutatakse. Kuidas liiga palju peab raamatusse ära mahtuma. Esivanemate lood ja asjad, mis tulevad sealt perekonnalukku kaasa. Abielu lugu, lahutuse lugu. Teadusetegemise lugu. Praktilisuse-ebapraktilisuse lugu, unistused, nendest loobumine või nendele truuks jäämine. Lugude jutustamine, fantaseerimine. Ema vanainimesena käib Jonase kui minategelase jutust läbi pidevalt. See on omamoodi kõige liigutavam osa tegelikult. Eraldivõetuna.

Raamatu põnevusest räägib ka see, et ma hakkasin seda lugema 12. oktoobril ja lõpetasin 1. jaanuaril. Noh, läbi ju siiski sain!

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s