sama jõuetu tunne

Vaatasin Rootsi Televisioonist ära Jonas Gardelli käsikirjal põhineva kolmeosalise minisarja De dagar som blommorna blomma (Päevad, mil lilled õitsevad). Seda paraku veebi vahendusel ei näe, peab vaatama otse telekast ja Telial on SVT1 ja 2 noppekanalitena olemas. Kuna sellel seriaalil oli ka seos Eestiga, tundus oluline, et oleksin seda näinud. 1 jaanuaril kirjutas Aftonbladet, et kolmandast osast räägib Rootsi veel kaua. Noh, eile vaatasin siis kolmanda ka ära. Ja tunne on täpselt samasugune (täielik déjà vu), nagu esmakursuslasena En komikers uppväxt filmi vaatamise järel.

Kui ma järele mõtlen, oli minu jaoks  1990ndatel rootsi kirjanduses (ka lastekirjanduses) üllatus, kui palju on kirjandust (ja lavastuskunsti), mille sisu on selles, kuidas välise fassaadi taga on midagi valesti, mingi tohutu äng, mis ei pääse mitte kuskilt välja. (Ma kujutan ette, et see on tegelikult üldine asi maailmakirjanduses, lihtsalt toona ehmatas mind kõige rohkem see valdav koolikiusamise teema, mis minu jaoks oli täiesti uus. Ja ei meenu, et mujal oleks sellist näohoidmist ja sisemise valu vahelist käärimist … Võib juhtuda, et kirjutan liiga kiiresti).

Ja Gardelli En komikers uppväxt seostus just sellise füüsilise vastikustundega, füüsiliselt vastiku ängiga. Mäletan, et läksin koju ja nägin kõvasti vaeva, et see tunne maha saada. Pärast eilse, kolmanda osa lõppu oli tunne sama.

Selle miniseriaali keskmes on ridamajade linnaosa ja kolme naaberperekonna elud. Igas majas on lapsed, kes on omavahel sõbrad. Erik on see poiss, kelle vanaisa on Eestist 1930ndatel Rootsi sattunud juut, kelle ülejäänud pere jäi raudse eesriide taha ja väidetavalt Siberisse küüditati, kõik olla surnud. Teises peres on Benny, kellel on veel kolm õde ja kelle vanemad lahutavad, sest isa hakkab oma sekretäri armastama. See perekond on siis kõige lähedasem Gardelli enda omale, mh. saab Bennyst näitekirjanik, kes kirjutab näidendeid oma naabritest ja lõpuks siis ka oma perekonna lagunemisest (ja viib ema esietendusele). Kolmandas perekonnas on Mikael, kelle vanem vend Torbjörn on süstiv narkar ja kelle ema püüab väliselt hoida nii head nägu kui võimalik. Tänapäeval manipuleerib see Torbjörn jätkuvalt oma vennaga, vastikult, ülbelt, demagoogitsedes. Ja vend muudkui ei suuda käratada ja minema jalutada, vaid teeb vaikides lõpuks kõik, mida nõutakse. Jõuetus! Vaatad ja ei saa aru (tunnen ennast nagu lõunaeurooplane), et kui on konflikt, siis võikski olla konflikt, mürtsu, lahendust. Nii raske on vaadata, kui keegi lihtsalt alati oma kookonisse tõmbub, raha annab, laenu käendab, osutamata vastupanu, mh perekonna arvelt.

Eriku perest tuleb seeria pealkiri. Nimelt on (Eestist pärit juudist) vanaisal kombeks suvel suvila juures lillede õitsemise aegu alati aastalilli lauale punasesse kaussi tuua. Et mäletaksime neid, keda enam ei ole. Laual on siis enamasti foto tema suurest juudi perekonnast ühe Tallinna maja ees (oma elumaja) ja nii lapsed kui lapselapsed kui lõpuks ka Eriku laps (oli vist Jonatan?) kõiki pildil tunnevad. Erik viib seda traditsiooni edasi ka pärast vanaisa surma. (Enesetapp, korrusmaja aknast alla hüppamine). Erik hakkab energiliselt vanaisa juuri taga otsima ja käib piiride avanedes Maneeži tänaval Riigiarhiiviski. (Esimesel korral tahab sadamas raha vahetada, küsib inglise keeles, vastatakse isegi, aga raha vahetada ei saa. Sest raha ei saa trükkida, paberit pole! ??? ???). Viimases osas on ta leidnud oma onupoja (oli vist), Simon Lipschitzi. Helistab ja helistab, keegi ei võta. Kuniks lõpuks võetakse. Raivo E. Tamm (parim variant ilmselt juudi kehastamiseks….) võtab vastu ja oskab inglise keeles vastata. Erik otsustab oma noore perega külla sõita. Viljandisse (usutav, Tallinnast saadeti ebasoovitav element tihtipeale kaugemale). Lähevad külla. Simon on kuri, pahane (=”Teil oli ja on kõik olemas, meil polnud midagi, mina pidin lapsena tundide kaupa sabas seisma, et tükki suhkrut osta. Nüüd on sul kõik olemas, tahad siin mingit õnnelikku perekonna kokkutulekut.”). Teiseks võtab neid vastu köögilaua taga. Kolmandaks hüppab Viljandi tänavalt välja rootsi keelt aktsendita kõnelev tõlk (eesti keelt räägib pigem kummaliselt). Nojah, keda see huvitab, kui tõetruu kogu see Eesti osa oli (ennastki vaevu). Lihtsalt teades, kuidas 1990ndatel väljamaalasi vastu võeti, eriti kaugeid kadunud sugulasi… Mitte keegi ei ajanud sugulasi minema, kõik olid rõõmsad selle üle. Köögis ei võetud toona kalleid külalisi vastu, eriti väljamaalasi. Inglise keele oskus… nojah, las ta siis olla, et osati juba suhelda inglise keeles.

Ja siis läheb tagasiteel auto katki, niisama bensukas kohatud Olle pakub naisele ja lapsele sadamasse küüti, isa Erik peab tulema järele siis, kui auto ära parandatakse. Jõuavad laevale. Estonia peale. Mis on nii selge ja tahad, et see kõik lihtsalt ära lõpeks.

Dramaturgia poolest – jah, miks mitte (enne viimast osa oli lausa hoiatus, et sisaldab ebameeldivaid kohti. Sisaldas ka. Narkomaanist poeg sõimas ja peksis ema. Estonia hukk). Lihtsalt palun väga, mina ei soovi selliseid tundeid endas äratada kunstiteosed vaadates/lugedes. See ongi väga kindel kriteerium. Punkt.

Rubriigid: teater-muusika-kino. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s