3. Eugen Ruge “Kahaneva valguse aegu”

Paraku mul selle raamatu jaoks häid sõnu ei jagu. Ja ma tegelikult ei oska arvata, kas asi on lihtsalt minu maitses või muus (nt. kirjanduse) ülekülluses. Kindel on see, et ma ei soovi lugeda inimestest, kellel pidevalt halvasti läheb või kes on silmakirjalikud või halvad. Samamoodi suhtun juba teatud reservatsioonidega keskealiste meeste halasse, mida viimasel ajal on paraku rohkem kätte sattunud (ja millest mõned olengi pooleli jätnud).

Sellest raamatust peab teadma, et jah, valgus kahaneb, Saksa DV kommunistid jäävad vanaks, nende järeltulijaid valdab masendus, nad ei leia oma kohta elus jne. Ma olen varem ka ühte Ruge raamatut lugenud, täpselt ei mäleta, aga tundub, et üks osa sellest oli siin Alexandrist, mis meenutas kangesti toda LR välja antut. See keskealise mehe uitamine, kes on teada saanud (selles raamatus siin), et põeb ravimatut haigust.

Lugemissoovituse blogist loen:

Eugen Ruge on sündinud 1954. a Siberis, üles kasvanud Ida-Saksamaal, õppinud matemaatikat ja kirjutanud enne proosakirjaniku karjääri arvukalt näidendeid. Prosaistina alustas ta 50ndates eluaastates juba küpse autorina. Tema suuresti autobiograafiline perekonnasaaga „Kahaneva valguse aegu“ on üllatavalt põneva struktuuriga romaan, mis kujutab ühe Saksa kommunistide perekonna allakäiku 50 aasta jooksul läbi nelja põlvkonna saatuse. See ei ole lineaarne romaan — vahelduvad aastad ja kõnelejad. Romaani on nimetatud isegi SDV „Buddenbrookideks“.

Ma ei tea, mis selles struktuuris nii üllatavalt põnevat oli…. ajad ja jutustajaperspektiivid segi aetud, kõikidel kordus ka üks kindel kuupäev – 1. oktoober 1989, kui (vana)vanaisa Wilhelm 90 sai (ja, nagu kuskil vihjatakse, tol päeval ta ka suri). Seda ma vist nimetangi ülekülluseks, et kuna sellised romaanid on tänapäeval pigem reegel kui erand, ei üllata nad seetõttu üldse.

Ahjaa, ilmselt on vaja selle raamatu kohta teada tõesti sugupuud, millest jutt. Ja nende lood läbi aastate siis.

ALuik kirjutab kuidagi sõbralikumalt, kuigi ka tema märgib lõpus, et kuidagi aeglaselt läks ja päris tema raamat polnud.

Intervjuu autoriga Sirbis.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s