6. Ángeles Mastretta “Armuvalu”

Lugesin Manni blogist, tellisin raamatu ja lugesin ise ka läbi. Kuidagi ootamatult olin jälle Mehhikos ja revolutsiooni juures, nagu Rivera ja Frida Kahlo raamatus. Seekord siis pigem fiktsioonis.

Imelik raamat. Peaaegu kõik tegelased (peale ühe) olid äärmiselt tasakaalukad ja rahulikud, üldse mitte lõunamaalaste kombel (aga võib-olla on mulle jäänud vale mulje ja mehhiklased pole sugugi keevalised?). Samas kogu sisu ei järginud üldsegi mustrit sissejuhatus-teemaarendus-kliimaks-kokkuvõte. Alguses ei saanud isegi aru, kelle armuloost või armuvalust jutt käima hakkab. Kui see armulugu siis alguse sai (Emilia Sauri ja Daniel Cuenza vahel), siis arenes see tormiliselt, et peatuda, et siis edasi areneda, et siis taas uus hoog sisse saada. Ilmselt see oligi siis see armuvalu 🙂 ja see oli ehk ka see, mis minul seostub lõppematute Mehhiko seriaalidega.

Mulle meeldis raamatu formaat (kujunduslikus mõttes), kaas. Mulle meeldis tegelaste elutarkus. Ometi jäin kuidagi käsi laiutama. Südamevalu kodumaa, armsama, teiste inimeste pärast. Kokkuhoidvad pered. Raamat sellest, kui mõttetu võib olla oma ideede nimel elamine ja sõda. Kuidas ajad muutuvad ja toimuvad moodsad asjad (mh naiste iseseisvumine, vabameelsus). Samas side traditsioonidega, rahvakultuuriga, taimede ja akupunktuuriga ravimisega…

Kuivõrd ma sisu ümber kirjutada ei viitsi ega jõua praegu, unustan ilmselt peagi sootuks… Kokkuvõte kirjutab:

Liberaalse kasvatusega ning igas ettevõtmises kirglik ja jõuline Emilia Sauri teeb elus valikuid, mis XX sajandi alguse Mehhiko meestekeskses maailmas on lausa ennekuulmatud: ta võtab vabaduse armastada kahte meest, laseb end haarata revolutsiooni- ja sõjakeerisesse ning pühendab elu oma suurele kutsumusele – arstiametile. Emilia on moodne Ladina-Ameerika naine, kes pöördub ühtviisi nii kaasaegse kui traditsioonilise meditsiini poole ning tegutseb ühesuguse loomulikkusega nii New Yorgis kui ka kõige kehvemas Mehhiko kolkakülas.

Üks tsitaat:

“Lühikest sõda ei ole olemas. Sõja alustamine on kui sulepadja käristamine,” arvas Josefa, kes teepotiga sisenes. (lk. 184, tõlk. Maria Kall)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s