Selle raamatu tellisin raamatukogust, kuna nägin klmi blogis. Ja kuna kaks raamatut on pooleli ja kumbagi ei jaksanud eile lugeda, lugesin lohutuseks hoopis selle läbi. Ma ei oska ise midagi täpsemat kirjutada, tema kirjapandu on tabav:
“Ma ei ole muidu eriti meeleline lugeja, ja kirjeldatud hõngud ja värvid, sooja tuule puudutused säärtel, ja kõik muu säärane üldjuhul mu lugemisregistrisse ei maandu. Aga Čaksi raamat oli selle poolest tõeline erand. Urbanistlik küll, aga pigem aiamaine ja provintslik, kui suurlinlik maagiline realism. Lugude sisu oli enamasti hõljuv. Kusagil ebamäärases poolikuse ja terviklikkuse vahel. Enamasti ka elu ja surma piiril.”
No ja minule meeldivad just “hõngud” ning intrigeeriv tundus ka “aiamaine ja provintslik […] realism” suurlinnale vastandudes – ka minu teema. Üldiselt võib öelda, et sain kõik, mida ootasin ja mina ei oleks selle kirjanikuni ilmselt mitte kunagi jõudnud muidu. Lühikesed lood, poolte lugude lõpuks keegi sureb, teistel jääb niisama mingi paratamatuse küsimus või väide õhku.
“Minu armastus” räägib mehest, kes ei ole homo, aga kellesse kõik naised suhtuvad nagu oma homost sõpra. Nukker, kas pole. “Putukate kuninganna” segab tõesti loo kenast vanamemmest vastikute tarakanide, prussakate ja kärbestega, kelle keelt mutikene mõistab ja kelle surma korral nende baasil ravimeid valmistab. “Ebausk” räägib sellest, millest pealkiri lubab. “Räime-Andrejs” on lugu vanast surevast kalamehest, kes tahab Daugava äärde. “Loomus” dresseeritud kassist, kes teatud asjadest siiski oma loomusele vastu ei saa. Ja “Väljasõit Katlakalnsi” jooksupoisist, kes täidab oma meistri (vist oli ka sell tegelt) käske, aga satub seetõttu armukolmnurka. Või kes teab, mis kolmnurk see oligi, eksole.
Üllatav ja toredalt hõrk, resigneerunud ja nukker. Ühes.
SEHKENDAMINE 