15. Aleksander Puškin “Vaskratsanik”

Kuna hakkasin lugema raamatut Peterburi kultuuriloost, tundus üsna kohe, et ma võiksin ennast kirjanduses mõne olulise tekstiga kurssi viia. Nimelt siis Puškini “Vaskratsanik” 1833. aastast. Enne, kui hankisin endale raamatu, kuulasin ka Raadioteatrist Andrus Vaariku ja Maria Klenskaja esituses.

Tegemist on 1824. aasta üleujutust kirjeldava poeemiga, alapealkirjaks “Peterburi jutustus”. Peeter I lasi Peterburi ehitada põhimõtteliselt võimatusse kohta – vetesuudmesse, kus üleujutused olid juba ette sisse kirjutatud. Muidugi õnnestus aastasadade möödudes linna üha rohkem kindlustada ning vastupidavamaid maju ehitada, aga teatud aastate üleujutused on suurimad, nende seas 1824. aasta oma (kirjutamishetkest 9 aasta kaugusel – meil oleks 2005. aasta jaanuaritormi poeem ilmuma juba 2014. aastal, eksole, kui Pärnu ja Haapsalu osalt vee alla jäid).

Aga tegemist ei ole ju pelgalt üleujutuse kirjeldamisega (nagu oleks saanud meie üleujutusest, kasvõi romantilises võtmes nagu Puškinil), siin on oluline just see, et sedavõrd kauni ja uhke linna taga on ühe kangekaelse mehe tahe, kes rajab linna soisesse üleujutuseohuga paika. Vastuolu suure ja üleva ning madala ja viletsa vahel. See romantiline lookene, kus lõpuks peategelasele Jevgenile viirastub, et Peeter I kuju, Vaskratsanik, teda mööda tänavaid taga ajab (hallutsinatsioonid, vägagi ajastuomane), avabki just erinevaid tahke. Meeleldi tsiteeriks siin Salomon Volkovit, ja üsna pikalt. Väga oskuslikult alustab ta oma ülevaadet Peterburi kultuuriloost just sellest teosest (1. peatükk):

Kuid poeem algab suurepärase piduliku oodiga Peeter Suure ja tema asutatud linna, Põhjamaa “ilu ja ime”, auks. Seejärel Puškin hoiatab: “Kuid, sõbrad, see on kurblik jutt.” […]

Peeter Suurest ja XVII sajandi algusest kandub tegevus hüppeliselt luuletaja kaasaegsesse Peterburi, kus vaene ametnik Jevgeni unistab õnnest koos armastatud Parašaga. (Järsk kangelase vahetus, plaani, vaatenurga, meeleolu vahetus.) Algab torm, mis läheb üle hirmsaks üleujutuseks. Senati väljakul üleujutuse kätte jäänud Jevgeni päästab end marmorlõvi otsa ronides. [Tormi ajal ei saa ta oma voodis und, ärgates aga alles märkab, et on üleujutus ja läheb otsima Parašat]. Tema ees on “mäsleva Neeva” kohale kerkiv Peeter I, kes asutas linna sellises ohtlikus paigas, monument, “pronksratsul pronksist hiiglamees“.

Hiigellained, mis ei ulatu Peetri, “Saatuse võimsa valitsejani”, ähvardavad Jevgeni kaasa viia, kuid ta ei muretse enese, vaid oma Paraša pärast. Torm raugeb ja Jevgeni ruttab tema majakese juurde. Paraku majakest pole! Laine on selle ära viinud, Paraša aga on kadunud. Mõte sellest, et tema armastatu on hukkunud, on Jevgeni jaoks väljakannatamatu ja ta läheb hulluks, muutudes üheks kodutute, armuandidest elatuvate Peterburi hulkurite seas.

[—]

Ei, “Peterburi jutustuse” kulminatsioon on ees. Puškin toob oma kangelase uuesti Senati väljakule. Siin näeb Jevgeni taas, kuidas “kätt sirutades kerkib kaljult pronksratsul pronksist hiiglamees“, “kes murdes maa ja taeva nõud, lõi linna voogavasse vette” Vaat kes on süüdi Paraša surmas! Ja midagi mõistnud Jevgeni ähvardab: “Küll näed sa, vägev ehitaja!

Kuid lühike on see jõuetu ja meeletu mäss isevalitsejast monarhi võiduka kuju vastu. Jevgeni paneb jooksu – talle tundub, et Vaskratsanik, tulnud pjedestaalilt alla, ratsutab tema kannul. Kuhu ka Jevgeni paanikas ei pööra, kuju on tal kannul. See kohutav tagaajamine Peterburi kahvatu kuu paistel kestab kogu öö.

Sellest ajast ei julge Jevgeni, ettevaatlikult üle Senati väljaku hiilides, võidutseva julma Vaskratsaniku suunas isegi silmi tõsta. “Ta süda peksis. Meel ängistavat ähmi täis, ta särgipõuest kinni ahmas“. Keiserlikus Peterburis ei ole lubatud monarhi vastu ässu tõsta, see on pühaduseteotus. Jevgeni elu on täielikult purustatud, ta kaotab igasuguse elumõtte. Oma rännakutel leiab ta üleujutuse poolt väikesele saarele viidud Paraša tühja purustatud majakese – ja sureb selle lävel.

[—]

Mõistatus seisneb selles, et kuigi lugeja esimene emotsioon on terav, pisarateni valus haletsus õnnetu peterburlase vastu, poeemi vastuvõtmine sellega ei lõpe. Üle lugeja rulluvad kui lained kaldale üha uued ja uued emotsioonid. Neid ei kanna ainuüksi “Vaskratsaniku” süžee, vaid ka selle keel, sõnade ja sümbolite ühendus, struktuur. Aegamisi lugeja mõistab, et Puškini positsioon on palju keerukam. Vaskratsanik ei esinda Puškini poeemis mitte ainult Peeter Suurt ja tema loodud linna, vaid ka riiki. Ja veel laiemalt – igasugu võimu. Ja veelgi laiemalt – Loovat Tahet ja Jõudu. Nad viivad ühiskonda edasi, ja ühiskond tervikuna , kahtlemata, vajab neid. Kuid need ühiskonna vajadused ei kattu kaugeltki alati selle individuaalsete liikmete, arvutute ja väikeste Jevgenide ja Parašade, püüdlustega. (lk. 31-33, Salomon Volkov Peterburi kultuurilugu asutamisest meie päevini, tõlk. Milvi Aasaru, 2007, Volkov 1995, originaal 2003 – et oleks aimu, mis on need “meie päevad”.)

Mulle väga meeldib, kuidas Volkov tõlgendab (mine tea, ilmselt on see laialdaselt levinud tõlgendus, mina lihtsalt ei tea). Samuti see, et ta sellega alustab juttu Peterburi kultuuriloost. Poeemi avaread (link originaalile vene keeles) olla üks tuntumaid luuleridu vene luules:

На берегу пустынных волн
Стоял он, дум великих полн,
И вдаль глядел. Пред ним широко
Река неслася; бедный чёлн
По ней стремился одиноко.

Betti Alveri tõlkes (mida oli kasutatud ka Volkovi raamatu tõlkes):

Pilk tühjal lainetaval veel,
täis võimsaid kavatsusi meel,
ta seisis kaldal. Voolus vabas
jõelagendikul oli teel
vaid vilets lootsik.

Huvitav on see, et tegelikult on sellest poeemist ka Jakob Tamme tõlge (mille olemasolust sain teada veebiotsinguga):

Seal lahe ääres lainte ees
ta seisis suure mõtte sees
ja vaatas eemale, kus uhtis
lai jõgi luhta. Kalamees
jõe voolus väikest vene juhtis.

Kokkuvõtteks ütleksingi, et see kontrastide loomine Peterburi ülistamise ja viletsuse kirjeldamise vahel, loova jõu kirjeldamine – ühtaegu ülistades, teiselt poolt lausa hirmutades, on vägev. Peterburisse reisimise eel igal juhul oluline tekst, mida lugeda. (Lühike ju ka).

Sellele 1990. aasta väljaandele (Eesti Raamat) annavad palju juurde ka Vladislav Staniševski illustratsioonid (graafika?). (Venekeelses Wikipedia-artiklis on pisut pikemalt ja kunstniku foto ka). Mind pani imestama, kui keeruline oli kuskilt leida illustratsioonide autori nime – veebis raamatuandmete juurest mitte, raamatu tiitellehelt ega pöördelt mitte, raamatu taga väikselt, et illustratsioonid Eesti Raamat. Ja siis lõpuks venekeelses osas vene keeles, et kunstnik…. kummaline.

Ühtlasi on selle väljaande väärtus see, et võid kõrval näha ka venekeelset originaali ja võrrelda tõlkega.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s