Kirjastus jagas ise hiljaaegu infot ja tellisin. Vahelduseks tore jälle mõni raamat läbi saada. Seda enam, et möödus just H C Anderseni sünnipäev / lastekirjanduse päev. Tegemist on lasteraamatuga ja sellisena seda võtta tulekski. Ilmselt on see raamat, mida sobib oma lapsele ette lugeda – parajalt lihtsad ja lapselikud seiklused, ei midagi liiga ülepaisutatut, samas ei solva ka täiskasvanud lugejat. Tegelaste galerii on just parasjagu omapärane, et sobida lastele ja meenutada vanematele, et nemadki olid kunagi lapsed.
Mulle meeldis ka kontseptsioon, et mõned tegelased olid kunagised lasteraamatutest tuntud laste prototüübid, mis omakorda justkui ankurdab kogu tegevuse pärisellu. Näitab lugejale, et just täpselt sedasi need raamatud sünnivadki – eks ikka kõik päriselust koos väikese fantaseeriva lisaga.
Lisaks on siin lasteraamatule kohaselt väga toredad illustratsioonid! Lapsena olid need hea lasteraamatu aluseks ja siin on need tõesti olemas – kui lapsele ette lugeda, siis tema võib samal ajal pilte uurida (kuigi mõni pilt on lausa eraldi lehel ilma tekstita).
Ja täiskasvanuna võiks meeldida ka tõlge (Ehte Puhang). Tegelikult on tõlge selline, et ei miski ei häiri muidugi. Aga just nimede tõlkimine – ma ei saanud sugugi esimestel lehekülgedel aru, et kõikide nimede puhul pole prantsuskeelsed originaalnimed otse üle võetud. Peategelane, noor Eugéne Chignon oli ilmselt ka originaalis sama. Aga kui esmakordselt näeme lausa poolitatult krahvi d’Ézivanemme’i nime, siis tavapäraselt püüame meelde jätta, et midagi E-ga, eksole. Järgnevad parunid de Parémmebas ja de Vazémmebas (juba tekitasid kahtlust, et kuidagi mitte kuigi prantsuspärased ja mismoodi neid veel hääldada ja kas -bas saab ka nime lõpus olla ja muud sellist). Markiis Surréaliste on/võiks olla vabalt ka originaalis selline. Samuti vikont Analphabète, kes oma soovituskirja asemel saatis miskipärast tühja paberilehe 🙂 . Kui siis hiljem selguvad ka nende laste nimed (keda Eugéne on õpetanud) – Uhque ja Ylbe (Surréaliste’i lapsed), Paharette (parun d’Ezivanémme), Hirmundo (de Parémmebas), ei ole enam mingit kahtlust. (Okei, see viimane tekitas küll pigem tunde, et laps oli hirmuvalitseja, aga selgus, et kartis hoopis kõike).
Seega üldiselt ikkagi lahe, et meile selliseid raamatuid tõlgitakse. Kui laps juba ise loeb (esimestes klassides), saab ta ilmselt ka põnevaid prantsuspäraseid kirjapilte näha.
Manni lugemisblogis. Mujalt ei leia midagi hetkel.
SEHKENDAMINE 