Ingmar Bergman “Persona”

Kui ma verinoorena seda Bergmani filmi kinos nägin, olin täielikus vaimustuses. Kuna ma olen katkendeid või pilte sellest filmist hiljemgi vilksamisi näinud, siis pole julgenud enam kogu filmi vaadata, kartuses, et enam ei meeldi. Mäletan, et toona mõtlesin, miks sellised filmid ei võiks Oscareid saada ja saavad alati mingid ollivuudi värgid. Selline oli mu vaimustus.

Vanemuisesse etendust vaatama minna ma tegelikult ei julgenud. Esiteks sellepärast, et Bergmani masendus on täiskasvanuna kuidagi … ebameeldiv. (Aga: ma ei ole Bergmanit sedasi endasse ahminud enam nagu noorena. Ainult “Talvevalgust” käisin vaatamas, mis mulle eriti ei meeldinud. Võib-olla lausa üldse mitte). Kogu see Bergmani lugemine jäi mul 1990ndatesse. Seega ma ei oska enam pead anda, kuidas ma asjasse nüüd suhtun. Bergmanil on mingi harukordne tundlikkus, mis mulle tegelikult väga meeldib. Samas on selle väljendus teinekord tõesti … vastik (aga jah – kas julgen asjad üle vaadata, et selles veenduda või loodan oma kehva mälu peale?). Teiseks olid kõik ilmunud arvustused ja avaldatud arvamused suhteliselt kehvad.

Teatud põhjustel siiski teatrisse sattusin. Filmi ei olnud üle vaadanud. Kavaleht ei lubanud midagi head. Kas asi oli kõige selle koosmõjus või suudan ma objektiivselt öelda, aga ma olin väga positiivselt üllatunud. Esiteks ei ole Vanemuises juba ammu midagi, mida saaks kiita (rõhutan: mulle vist teater kui selline ei meeldi, aga teinekord ikka tuleb häid etendusi ette. Vanemuise puhul pigem harvemini ja pigem tantsu ja ooperi valdkonnas, varemalt ka muusikalides, mis nüüd on pisut alla käinud). Teiseks oli bergmanilik tundlikkus, paljutähenduslikkus, mitmemõttelisus siin täiesti olemas. Ainult karjumised lõpus mulle ei meeldinud – see on see osa Bergmanist lausa, mis mulle närvidele käib.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Inimesed, kes olid ilmselt filmiga paremini kursis, kurtsid, et isiksuste ühtesulandumine ei tulnud etenduses nii hästi välja – aga mulle see just meeldis! Et oli väike vihje, mitte ei kirjutatud midagi suurte tähtedega punaselt. Kuigi lõpus ju siiski tehti sedagi. Mulle meeldis Ragne Pekarevi mäng – juba teist korda suudab ta vägagi üllatada (ilmselt on ta nüüd lihtsalt hea näitleja! 10 a tagasi veel ei meeldinud, aga äkki siis alles kujunes. 33 variatsioonis oli ta imeline). Mulle meeldis see areng süütust tütarlapsest naiseni, kes teab paremini, mida tahab ja eriti mida ei taha, kes seisab enda eest ja kellel on teistmoodi sisemised dilemmad. Mulle meeldis see areng sellest, kus “esimest korda keegi sind üldse kuulab” kuni selleni, et “vaikimine ajab mu hulluks”. Mis on tegelikult nii igapäevane mure meie ümber. Vaikimine. Või tühjad dialoogid. Millisel puhul me sulanduma teineteiseks ja millisel puhul me võõrdume? Vastavalt rääkides ja vaikides või …. just vastupidi?

Lisaks muidugi see põhiline, “Persona“, isik, inimene, mask, roll… Ka need olid siin kõik laual. Alma kui õde, sõbranna, naine, potentsiaalne ema, armuke, patsient. Elisabeth kui näitleja, kes valib rolle ise, et need siis endalt maha raputada. Kas vaikimine on üks nendest rollidest või püüd vabaneda rollist? Naise ja ema roll – maharaputamatud? (Just see osa seal lõpus tundus mulle liialdatud. See on põhjus, miks teater mulle ei meeldi. Kui hakatakse dramaatilisuse lisamiseks karjuma. Hullumeelselt rabelema – just seal lõpus. Antagu andeks, aga ma ei usu, et keegi suudaks omaenda last vastikuks ilalõuaks pidada. Võõristus emarolli ees – arusaadav. Paljutki selles on vägagi arusaadav. Aga mitte taoline soov oma last tappa. Ilmselt on siinsed etteheited eriti härra kirjanikule/režissöörile endale).

Sisust rohkem kirjutamata mainiks veel korra kunstnikutööd. Lava- ja kostüümikunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater), videokunstnik Emer Värk. See oli hea. Tõtt-öelda siin räägib minu absoluutselt subjektiivne maitse, aga need merelained ja kivid rannal olid nii õigel ajal õiges kohas. Rahustav taust. See, mida oli vaja. Ja nad ei teinud muud kui läksid ühel hetkel peegelpilti, nii et taeva asemel oli ka kivine rand. Kaks kivist randa. Lisaks see monoloog diivanil, kui kaamera “näitas ülevalt” (tehniliselt tundus, et see oli siiski lindistatud – aga sellisel juhul oli Ragne Pekarev oma kõik liigutused ka imehästi selgeks õppinud. Ainult suu liikumine polnud sünkroonis). See lõi tõesti intiimse õhkkonna, selliseid jutte ei kuulutatud tervele saalile, vaid räägiti ainult hetkeks omaette, turvaliselt diivani ja Elisabethi vahele surutult. (Samas muidugi kas on vaja nii detailselt… see on selline Rootsi värk. No hea vähemalt, et mingeid kehavedelikke otseselt kirjeldama ei hakatud).

Muusika oli ikka teinekord liiga vali. Ardo Ran Varrese asjad olid head ja tegelikult ka “The Sound of Music” (millise bändi esituses? Laibach?). Ja niipea, kui näitlejad laval tahapoole läksid, hakkas teksti tulema mikrofonidest – kas tõesti muidu ei oleks kuulnud?

Teised:

  • Oliver Issak kirjutab Postimehes. Tasuline artikkel.
  • Valle-Sten Maiste kirjutab nii segaselt, et ma andsin pärast seitset-kaheksat lõiku alla. Kui see on meie kultuuriajakirjandus, siis nad teevad seda tõesti enda siseringi jaoks, et eputada, kes keerulisemalt rääkida oskab, pikemad laused kirjutab ja rohkem viiteid tuua teab :). Seetõttu jäi ta täpne seisukoht mulle arusaamatuks (noh, et ma lõpuni ei lugenud), aga tundub, et ta ootas osalt ka siiski filmi kopeerimist, et kõikide nende teoreetikute tõlgendusi saaks rakendada. Et kogu see haige-patsient suhe muutuks märgatavamalt vastupidiseks jne. “Nüüd aga, kui Bergmani 100. sünniaastapäeva sündmuste hoog on raugenud, tormatakse intiimdraamaga lausa Broadwayle, s.t mitte black box’i, vaid vana Vanemuise lavale ja koguni thriller’i vormis. Viimati mõlkus müügiosakonna meeltes siis lausa psühhomuusikal, et tanklanimelisel lustijate kaskaadil pealinna operetimeistritele konkurentsi pakkuda? […] Lavastaja Ain Mäeotsal on tundlik süda, nagu näitab “Persona” kõrval paralleelselt lavastatud “Mulla all”. Ent selle popkornikinos kogupere kirstukomöödiana teha võtmine kinnitab, et raugenud pole ka tubli elu-, show-, glamuuri- jne mehe talent, mis on anderikka kunstniku karjääri muutnud nii oportunistlikult kirjuks, et isegi suure heasoovlikkuse juures on kriitikule rist selle püsitoetajaks jääda. […] Dzigavertovliku hardcore-eksperimentaalse esituslaadi ja representatsioonitemaatika, s.t reaalsuse enda olemasolu ja selle esitusvõimaluste üle peamurdmise hülgamisega on Vanemuise hulluraviloos vabanetud vaimutohterdustöö ajaloo ühest kaelamurdvaimast faktorist ehk ravitsejate enda kõikuvast tervisest, meelehaigusest vaimuravilas endas, enne kui patsient sisenedagi on jõudnud.” Sedasorti laused otsustasid asja – ei jaksanud rohkem lugeda 🙂
  • Danzumees kirjutab, et lugu ei läinud käima ja ma olin seda enne teistest arvustustest ka lugenud. Seetõttu olin ma üsna üllatunud, et pinge tekkis suhteliselt kohe ja püsis. Minu jaoks rikkus see mehe ilmumine tõtt-öelda mustrit ja tahtis asju justkui liiga puust ja punaseks teha. Teiseks tundub mulle, et etteheited käivad paljuski pigem Bergmani enda kui lavastuse kohta.
  • Sten Sang tutvustab Tartu Ekspressis.
  • Näitlejannad rääkisid Deltas.
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s