18. Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Haarasin selle raamatu uudiskirjanduse letist, kuna vahel on tore mõni raamat ka läbi saada (hetkel on muidu kolm paksu pooleli ja nendega läheb veel mitu nädalat). See on väga lühike raamat. Peaaegu novell. Võib-olla pisut LR mõõtu (täpselt 100 lk). Ma olen väga rahul.

Tegevus toimub 1918. aastal, kui sõda on kestnud neli aastat. Kogu noore inimese magusad aastad – Pierre on 18-aastane. Poisid võetakse  poole aasta pärast sõjaväkke – see teadmine läbib kogu raamatut.  Raamat algabki just  selle masendus- ja lootusetuse meeleoluga, kui Pierre läheb metroosse, teades, et tema noorus läheb kellegi sõja tõttu raisku. Ise alles 18 saanud, saadetakse ta poole aasta pärast sõtta kahurilihaks … Meeleolu on must ja maa-alune nagu metroogi. Nagu Vonneguti Tapamaja korpus 5-s, rõhutatakse ka siin, et Pierre on laps. Temast kõneldakse läbivalt kui lapsest (ja hiljem temast ning Luce’ist).

Ta sulgeb metroorongis sõites silmad, mõtleb oma masendusmõtteid, ning kui ta silmad uuesti lahti teeb, seisab ta ees üks teine reisija, tüdruk, kes tema poole ei vaata. Ja järgmises peatuses metroojaamas maha minnes, kui maa peal käib pommitamine, paiskub ühtäkki trepist alla verine ja haavatud inimene, kes on pihta saanud. Tekkinud mäsus ja paanikas haarab ta kellegi käest kinni, see on seesama tüdruk.

Sellest käepigistusest saabki kogu lugu alguse. Kuidas Pierre tüdrukut linna pealt otsib, mõnel korral leiabki, kuidas nad lõpuks juttu hakkavad ajama, kuidas nad armunult mööda Pariisi käivad, otsustanud sõja ja mõtted sellest eemale hoida.

Samas kõrvutab kirjanik pidevalt just seda inimhinge tiivustavat, elujõudu andvat (armastus) ja hävitavat (sõda). Püüdes ennast sõjast välja lülitada, on noored ju ometi pidevalt osa sellest. Kasvõi see, et Luce’i ema töötab sõjatehases, et endale elatist teenida – keskklassi perest pärit Pierre küsib, kas Luce oleks nõus mürskusid tegema, lihtsalt selleks, et tööd saada. Ja Luce vastab, et ta ei kõhkleks hetkegi, sest raha on vaja. Taustal koorub välja ka Luce’i enda ema lugu – pärit keskklassi perest, abiellus ta oma vanemate tahte vastaselt allapoole, mistõttu kaotas igasuguse kontakti oma perega. Mees suri, aga naises oli liiga palju uhkust, et vanemate poole tagasi pöörduda, mistõttu vireleb vaesuses, peab armukest, jääb uuesti rasedaks, töötab sõjatehases. Oma loomult on ju ka Pierre’i ja Luce’i suhe selline – erinevate ühiskonnaklasside vahel. Pierre oma filosoofilise ellusuhtumise ja väärtushinnangutega, Luce aga võtab kõike palju rohkem huumoriga – elu ongi absurdne.

Kirjutamist oleks siin pikalt, muuhulgas ka näiteks Pierre’i suhtest oma vanema vennaga, kellele ta on alati alt üles vaadanud, kellega tal perest ainsana on selline kontakt, et saab rääkida erinevatel maailmavaatelistel teemadel, arutada. Vend on aga sõjas (nagu ma aru sain), koju tulles ei taha ta enam rääkida, tõrjub Pierre’i katseid jutuajamist alustada. Näeb Pierre’is seda süütut last, kes too veel on, tal on ühtaegu kahju ja kade meel… Ent ühel korral, kui ta koju jõuab, on Pierre see, kes venna poole heatahtlikult kuid eemalolevalt naeratab. Vend mõistab, et midagi on lahti, hoopis tema hakkab siis janunema vana hea sõpruse järele temaga. Jälle küsimused hingestatusest, enese väljalülitamisest, masendusest vs kadedusest jms.

Kokkuvõttes lõpeb see raamat … ilukirjanduslikus mõttes õnnelikult (tegelikus mõttes katastroofiga). Armastuse idee kui selline jääb puhtaks. Luce on Pierre’ile lubanud lähedaseks saada lihavõtete ajal, mis on tol aastal viimane märts. Nagu ma aru saan, on see ka see aeg, kui Pierre peaks hakkama sõtta minema. Nad astuvad sisse kirikusse, kus käib jumalateenistus. Ja pomm tabab kirikut, Luce heidab ennast kaitseks Pierre’ile, silmad kinni õnnelikult istuvale “lapsele” peale ning nad hukkuvad, kui sammas neile peale kukub. (See episood põhineb tõestisündinud lool, sest 29 märtsil 1918 oli üks Saksa pomm langenud kirikule, purustades katuse ja tappes 88, haavates 68 inimest). Nende armastusel on algus ja lõpp. Luce naine-madonna-ema. (See emalikkuse teema tuleb ka varem sisse, kui nad vaatavad teineteise fotosid lapsepõlvest).

Ma ütleksin, et tegemist on lühikese poeetilise looga armastusest. Väga tugev kontrast on pidevalt sõjaõuduse hävitava jõu ja armastuse puhta edasiviiva jõu vahel. Just see teeb sellest raamatust huvitava teose, see ei muutu imalaks, jääb aga ikkagi poeetiliseks ja puhtaks armastuse kirjeldamiseks. Välja antud ilmselt äsja, 2019. (Ja tänu selle postituse kommentaarile uurisin, et tõesti ka varem välja antud. On: “Noored armastajad (Pierre ja Luce)”. Prantsuse keelest tõlkinud Ilmar Rebane. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1935, 102 lk. Uue, 2019. aasta väljaande tõlkis Sirje Keevallik).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 18. Romain Rolland “Pierre ja Luce”

  1. novellist ütles:

    Mida tähendab see viimane lause, välja antud äsja? “Pierre et Luce” ilmus 1920. a ja tõlgiti inglise keelde 1922 jne.

  2. sehkendaja ütles:

    Ma pidasin silmas, et eesti keeles see konkreetne väljaanne on ilmunud hiljaaegu, 2019. Ilmselt poleks muidu silma jäänud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s