19. Oscar Wilde “Granaatõuntest maja”

Lugesin vahele jälle ühe lühikese vahepala. Milline leid ja taasavastus (jah, avastasin hiljem sama raamatu oma Europeia “Õnneliku printsi” väljaandest ka!). Kuna Wilde kuulub nende kirjanike hulka, keda sai loetud absoluutses nooruses, siis mäletasin ainult seda, et kõne all oli esteetika ja eetika (ilmselt Dorian Gray – aga mäletan justkui, et lugesime ka midagi muud. Swallow, swallow, little swallow – “Happy Prince” – ju kasvõi!). Vaatan, et mul on veel riiulis ka Oscar Wilde’i testament – lugesin ta elulugu kunagi.

See raamat on muinasjutukogu. Väga hea. Siin on sees neli muinasjuttu.

      1. Noor kuningas.
      2. Infanta sünnipäev.
      3. Kalur ja tema hing.
      4. Tähelaps.

Jälle on teemadeks hinge õilsus, armastus vs ilu. Need muinasjutud on kuidagi nii ilusad, samas klassikalised, kurvadki. “Infanta sünnipäev” on selles osas eriti silmapaistev – ilu, tõde, rõõm, õnn, lõbu kõik ühe kaardi erinevatel külgedel. Väike kääbus, kes ei aima midagi oma jubedast väljanägemisest ja armub printsessi.

Kalur ja tema hing” on kõige pikem muinaslugu. Ühtlasi on see kuidagi mitmes mõttes sarnane Anderseni “Merineitsi” ja “Varjuga”. Noor kalur armub merineitsisse, aga selleks, et temaga olla, peab loobuma oma hingest. Omaette osa on see, kuidas hingest loobumine käib – kuidas suhtuvad sellesse kirikuõpetaja, kaupmehed, nõid. Järgmine osa räägib sellest, kuidas õnnestub hingest eraldumine. Hing ei taha eralduda, anub, et talle ka süda kaasa antaks, kalur keeldub. Igal aastal tuleb ta tagasi, et kalurile rääkida, mida ta on läbi elanud ja ahvatleb teda kaasa tulema. Kalur keeldub, kuna ta ei näe, et miski võiks teda oma armsama juurest ära meelitada. Kolmas mõtteline osa on see, kuidas hingel õnnestub kalur lõpuks kaasa meelitada – lubab lähimasse linna, kuid veab ühest linnast teise ja käseb kaluril seal nurjatusi teha. Kalur teab, aga küsib pärast linnast põgenemist, miks tal ometi kästakse selliseid pahategusid teha. Hing ütleb, et ta on nii kaua ilma südameta ringi käinud, asi selles. Neljas mõtteline osa on finaal, kui kalur läheb tagasi mere äärde merineitsit kutsuma, see aga ei tule. Kuidas merineitsi lõpuks sureb, ka kalur. Kuidas kirikuõpetaja ei luba neid matta mujale kui Vanutajate väljakule (tõlk. O. Truu, 1935), kus korraga kasvavad kaunid lilled. Kirikuõpetaja jutlus ja lõpp.

Samas on kuidagi muinasjutulik ja oskarwilde’lik, et kõik muinasjutud on seotud mingite kuningatega/printsidega/printsessidega. Öelgem siis, et mingis mõttes ülekantud tähenduses, kuigi muinasjutus enamasti ka tegelastena. Toimub mingi õnnistamine, “ametisse õnnistamine”. Ja alati toimub see mingi puhastumise või selgenemise järel.

Mina soovitaks eriti noorele endale seda raamatut. Gümnaasiumi viimase klassi tüdrukule, kes oli kohustuslikust teismelise masendusest üle saanud.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s