21. Christopher Isherwood “Kohtumine jõe ääres”

Jälle üks õhem raamat, mille haarasin uudiskirjanduse riiulilt (välja antud 2019, Allikaäärne, tõlkija Mathura). Hoolimata raamatu petlikust õhukesest väljanägemisest läheb lugemine ootamatult aeglaselt. Keskmes kaks venda – üks, Oliver, on pere radarilt mõneks ajaks kadunud olnud ja teatab nüüd kirja teel vennale, Patrickule, et hakkab peagi mungaks ja elab Indias ühes kloostris. Filmitegijast vend kirjutab kohe vastu, seega raamat algab klassikalise kiriromaanina. Siis aga läheb vend teel Singapuri läbi ka Indiast ja peatub siis venna kloostri juures, enne kui too swamiks, mungaks pühitsetakse. Ja äkki loeme kirju, mida vanem vend saadab oma naisele Penelope’le (kes oma palju ringi reisivat meest lastega kodus ikka ootab…. ja kellesse tegelikult Oliver on armunud. Vist Penny ise ka Oliveri armunud olnud), emale ja … armsamale, Tomile. Noorem vend, see, kes tahab mungaks saada, kirjutab päevikusissekandeid.

Ääretult põnev ülesehitus. Esialgu loed ühe venna kirja, siis teise venna kirja ja jääd ootama, kuidas edasi läheb. Ootamatult aga loed noorema venna päevikusissekannet ja selgub, mida ta vanemast vennast tegelikult mõtleb ning kuidas ta tema käitumist tõlgendab. Küüniliselt, üsna mittemungalikult, mingi kompleksiga, mis ei lase tal vennast midagi head näha ega uskuda tema headesse kavatsustesse. Lugeja hakkab kalduma vanema venna poolele, et näha, kuhu viib see mõte, et ilmalik vend on avatum, leplikum, armastavam, vastuvõtlikum jne kui vaimuliku staatusesse pürgiv vend. Kuniks loed jälle vanema venna kirja emale ja Pennyle, oma naisele – kaks täiesti erinevat kirja ühest ja samast asjast – oma venna elust India kloostris. Ootamatult kiri ta armsamale, Tomile, temast palju nooremale mehele, kellega nad on tööreisi ajal elanud läbi suure kirehoo ning on nüüd väga armunud. Näed, kuidas tegelikkus on konstrueeritav sõnadega. Kumba ta siis tegelikult armastab, kellele õigust räägib … Kas ta on kahepalgeline või lihtsalt eksinu või armastab ta võrdselt siiski mõlemat? Ja selline arusaamade paljusus kuni raamatu absoluutse lõpuni, kus üsna sümpaatseks muutunud vanem vend Patrick reageerib äkki sedasi, mis paneb lugeja jälle üllatuma ja … pettuma? Vot, ei teagi. Selles suhtes imetore, et mitte midagi pole kirjutatud puust ja punaseks. Samas võid pidevalt mõelda, mis inimesi elus edasi viib, mis on usk, mis on enesepilt, mida minnakse otsima enese sisse vaatamisest, kas on vaja põgeneda kaugele India kloostrisse, kas usuline ärkamine on võimalik, kas see on tõeline või kellegi illusioon. Jne. Jne. Ja sees kuidagi kriibib, et kumbki peategelane pole veatu ning mõistad, et nii see just täpselt ongi ka elus…

Raamatus oli kokku alla 150 lk teksti, ometi, nagu öeldud, läheb lugemine ootamatult aeglaselt ja pakub pinget algusest lõpuni. Minu jaoks täiesti juhuslik leid ja ma olen väga rahul ning soovitan!

Järelsõnas kirjutab Mathura, et kummaski vennast on ära tunda Isherwoodi enda mina erinevad poolused. Ilmselgelt võib lugeda ka sedasi – võib-olla esmalt mitte, esialgu parem sellele mitte mõelda. Need erinevad aspektid ühest asjast kõnelemisel on väga väärtuslikud!

Meile, kes me Isherwoodi nime kuuldes kohe ei suuda meenutada, kas me temast midagi varasemast ka teame ja mida, tuleb meenutada, et “Berliini lood” olla tema üks tuntumaid teoseid, sh jutustus “Hüvasti, Berliin” (Ene-Reet Sooviku tõlkes, 2001), mille põhjal on loodud muusikal ja film “Kabaree” 🙂 .

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s